Khaled Hosseini. Ja mägedelt kajas vastu

See on Khaled Hosseini kolmas eesti keelde tõlgitud romaan. Need eelmised lugesin läbi kunagi ammu, kui mul ei olnud veel kombeks kirjutada. 
Selle kirjutamisega on vahvad lood. Mõnikord, kui arvuti kallal klõbistan, küsib üks mu pereliige: "Mida sa teed?" Ja mina vastan: "Kirjutan raamatut." Kõlab uhkelt küll. Asjaosalised saavad aru, ülejäänud arvavad minust ilmselt enamat, kui väärt olen. Sest vaevalt et kunagi päris raamatuga maha saan.
Romaan räägib taas Afganistanist ja sealsete inimeste saatusest. Võrreldes eelmiste lugudega on siin märksa vähem juttu poliitilisest olukorrast. Kirjanik keskendub peamiselt inimlikule tasandile. Seejuures kirjeldab ta erinevate inimeste lugusid, mis üksteisega läbi põimuvad, tihti võib kohata sama lugu erinevate inimeste vaatenurgast.
Tagakaanel on kirjas, justkui oleks tegemist emotsionaalse, provotseeriva ja unustamatu romaaniga sellest, kuidas me armastame. Sõna "provotseeriv" on selle raamatu iseloomustamiseks ehk kõige tabavam. Sest armastuse ja inimlikkuse mõisted teevad siin lausa uperpalli. Oleme ju harjunud sellega, et inimlikkusega käib kaasas jäägitu hoolitsemine ligimese eest. Sellest romaanis käituvad aga tegelased sootuks teisiti, ja seda puhtalt inimlikkusest. Mida võiks arvata näiteks ühest isast, kes müüb oma pisitütre maha selleks, et tema elu saaks olema parem kui isal endal? Või noorest naisest, kes jätab oma õe kõrbesse surema? Tundub karm, aga kirjaniku loodud kontekstis pöörduvad kõik hinnangud pea peale.
Igal juhul on see erakordselt valus lugemine. Lisaks sellele ei too autor kogu lugu kandikul lugeja ette, vaid jätab piisavalt ruumi iseseisvaks mõttetööks.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja