28 jaanuar 2014

Robert James Waller. Madisoni maakonna sillad. Tuhat külateed

Mõnikord on hea kätte võtta raamat, mida ammu loetud sai. "Madisoni maakonna sildu" lugesin esimest korda oma viisteist aastat tagasi haiglas. See jättis sügava mulje ja pitsitas pisara välja.
 Vahepeal on aeg edasi läinud ja mina suuremaks saanud. Üritasin proovida, mida see raamat nüüd teeb. Tegi küll, aga hoopis teistmoodi. Kui toona nägin sellest loos üüratult suurt tingimusteta armastust, siis nüüd pigem igatsust armastuse järele ja armastust iseenda loodud kujutluspildi vastu.
Suure armastuse lood kipuvad enamasti läägeks minema. Robert James Walker on matemaatik ja see paistab välja isegi suurte tunnete kirjeldamisel. Tegelikult ta ju ei kirjeldagi tundeid, vaid ümbrust, milles inimene nimetatud tundeid kogeb. Seejuures teeb ta seda matemaatilise täpsusega ning annab niimoodi lugejale võimaluse ridade tagant õhkuvaid tundeid ja meeleolusid aimata ning ise kogeda. Niisiis - see romaan sünnib autori ja lugeja koostöös. Lehed, mis on kaante vahel, ei kätke endas valmis romaani enne, kui lugeja selle kätte võtab ja oma mõtetes valmis teeb. Niisugust raamatut on võimalik teatud intervalli tagant ikka ja alati uuesti lugeda - ning tulemuseks on iga kord täiesti omalaadne teos. 
"Tuhat külateed" ei olnud toona veel "Sildadega" samade kaante vahel, sestap siis võtsin selle kätte esimest korda. See, mida need kaks lugu koos tegema hakkavad, on eriti põnev. Kui "Sillad" on nagu õhuline kangas, siis "Tuhat külateed" põimib sellesse aina uusi niite ja mustreid, muutes tervikut täiuslikumaks ning peenemaks, kuid jätab siiski alles varem loodud aluskoe. Kogu lugu muutub lihtsalt tihedamaks ning viimistletumaks ning lugeja saab selgust nii mõneski küsimuses, mille "Sillad" õhku rippuma jätab. 
Romaanide peategelased on Francesca Johnson ja Robert Kincaid, kes kohtuvad teineteisega vaid nelja päeva jooksul, kuid kes teineteist elu lõpuni südames kannavad. Esmapilgul tundub, justkui koos veedetud aeg muudaks mõlema mõttemaailma, aga nii see vist ei ole. Paistab, et muudatus on toimunud juba märksa varem ning ükskõik milline seik oleks selle nagunii vallandanud. Lihtsalt nad mõlemad on selleks hetkeks valmis. 
Omaette tähelepanu väärib Francesca kohusetunne oma perekonna ees. See on siin ilmas igavene ja korduv valik: kas suur tunne või vastutus oma lähedaste ees. Hea muidugi, kui need kaks on koos ning valima ei peagi. Aga paraku alati ei ole. Ja Francesca valib vastutuse.
Robert Kincaid on omaette tüüp, kelle puhul kirjanik rõhutab vastandusmist kahekümnenda sajandi lõpukümnendite arengule. Kincaid ise nimetab ennast viimaseks kauboiks, kes armastab vabadust ega lase ennast vangi võtta tehnoloogilistel uuendustel. Mulle meeldib Kincaidi mõte, et kui ta sureb, siis ei taha ta endast midagi maha jätta. Kui on lõpp, siis on lõpp. Kui mõelda sellele, kuidas meie maailma inimesed muretsevad, mis nende (kinnis)varast siis saab, kui nad ära surevad ja kas lastele on ikka midagi jätta, siis Kincaidi kontseptsioon mõjub eriti radikaalselt, aga samas üdini ausalt.
Klassikat tasub ikka aeg-ajalt kätte võtta. Selle raamatu julgeksin ma küll klassika alla liigitada.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar