Postitused

Kuvatud on kuupäeva aprill, 2022 postitused

B.A.Paris. Dilemma

Kujutis
  Tutvustust lugedes tundus, et justkui peaks see olema psühholoogiline põnevik. Tegelikult on see pigem puhas naistekas, aga mitte nii kehv, et ei kannataks lugeda. Mingi põnevuse moment ja pinge siiski on. See on traagiline perekonnalugu, kus pealtnäha toredas ja armastavas peres on hulk vastikuid saladusi. Kõik teevad justkui hea näo, aga jätavad olulised asjad üksteisele rääkimata. Ja sellepärast kujuneb sellest kõigest üks paras puder, mida tuleb siis helpima hakata, kui muud midagi enam üle ei jää. Vaikimine oleks justkui üksteise säästmiseks, aga tulemus on täpselt vastupidine. Eks ta ole päriselt ka nii... 

Paulo Coelho. Abielurikkumine

Kujutis
  Olen kuulnud arvamust, et Coelho on naiivsete inimeste kirjanik. Hinnanguid on erinevaid, ei saa ju kellelegi vastu vaielda. Aga aeg-ajalt on päris hea midagi sellist lugeda. Üldiselt olen kõik eesti keeles ilmunud Coelho raamatud läbi lugenud ja kui see mulle sõrmede külge jäi, siis imestasin, et pole seda varem kohanud.  Nagu ikka, juurdleb raamat eksistentsiaalsete küsimust üle, aga ta teeb seda peategelase mina-vormis. Linda on edukas ajakirjanik, kelle elus on justkui kõik korras: piisavalt raha, hea töö, korralik perekond. Paljud kadestavad teda. Aga just see, et kõik on korras, teeb elu igavaks. Kõik on nii turvaline, et elust puudub igasugune seiklus. Tekib tunne, et mitte midagi rohkem ei juhtu ja jääbki üle ainult surma oodata, päev päeva kõrval.  Nii kohtub Linda oma kooliaegse kallimaga, kellest on vahepeal saanud poliitik. Esimene kohtumine on pealtnäha juhuslik, tööasjus. Mõlemad on loomulikult abielus, aga see ei loe, sest vana arm ei roosteta. Ja siis algab seiklus, m

L.J.Ross. Hüsteeria

Kujutis
  Üks kena inimene ütles, et peaksin ennast millegagi premeerima. Tegingi seda: jätsin kõik askeldused kõrvale ja lugesin nii palju, kui süda kutsus. See ongi ülim õnn. Mitte midagi ei ole teha, krimi jääb mulle pidevalt sõrmede külge. Ei oskagi öelda, mis mind selle juures köidab. Ilmselt võimalus lahendada mõistatusi. See lugu siin on väga omapärane. Alustades lõpust - lahendus(ed) on ülimalt ootamatu(d). Midagi niisugust ikka annab välja mõelda.  Peategelane on Alexander Gregory, psühholoog ja kriminaalprofileerija. Tema meetod ei seisne mitte tõendite kogumises, vaid inimhingedes tuhnimises. Sealt on väga palju leida ja sellise meetodiga on ta lahenduste otsimisel osavam kui ükski uurija. Tuleb välja, et sama tegelase baasil on kirjutatud terve sari. Tahaksin ka neid teisi lugusid lugeda, sest see on küll ülimalt omapärane. Kusjuures stiil on väga väljapeetud ja meenutab pigem tõsisemat kirjandust. Ja kui autorit nimetatakse esikaanel põnevike-kuningannaks (oh neid müüginippe küll!

Jenny Lawson. Katki (kõige paremas mõttes)

Kujutis
  Me oleme katkised. Me paraneme. See ei lõpe kunagi. Ja kui seda õige valguse käes vaadata, siis on see kaunis. Võtsin selle raamatu lugeda ainult kaanepildi pärast. See näeb lihtsalt nii tobe välja. Seega ei olnud mul lugedes eelarvamusi. Lihtsalt üks raamat paljude seast. Aga ei ole. Kindlasti on see üks omapärasemaid raamatuid, mida üldse lugenud olen. Isegi selle žanri on raske määratleda. Jenny Lawson on auhinnatud humorist, kes põeb raskekujulist depressiooni. Ja just oma siseelust ja haigusest ta kirjutabki. Aga ta teeb seda nii häbematult ausalt, et see on lihtsalt naljakas. Ma ei ole raamatut lugedes enam ammu kõva häälega omaette naernud, nii et isegi kass kõrval vaatab, et olen täiesti lolliks läinud. Ta kirjeldab seda, kuidas on võimalik kuus korda kinga jalast ära kaotada, seda täiesti avalikes kohtades: restoranides, raamatupoodides. Ja väga lihtne on ühte kakavat naist kogemata kingaga visata. Ta kirjeldab seda, kuidas on võimalik kogemata kotitäie nokse endale saada ja

Carmine Gallo. Jutuvestja saladus

Kujutis
  Lood on need, mis kannavad meid. Juba läbi ajaloo on põlvest põlve üksteisele lugusid jutustatud ja selle pärimuse baasil on tekkinud erinevad kultuurid. Ka tänapäeval ei ole asjad teisiti. Me võime küll ritta laduda suurel hulgal vaieldamatuid fakte, aga kuulajate hinge need ei puuduta. Nad vajavad lugu. Kaasaegsed tehnilised vahendid võimaldavad meie lugusid kanda väga suurtele rahvahulkadele, aga tuum jääb ajast aega samaks. See raamat sisaldab suurel hulgal päris inimeste päris lugusid, mis on paljusid teisi mõjutanud. See ongi niimoodi üles ehitatud, et alguses räägitakse lugu ning seejärel analüüsitakse, milles selle loo jõud seisneb, et ta nii paljusid on puudutanud. Alateadlikult järgime me jutustades paljusid siin toodud põhimõtteid, aga aeg-ajalt on hea teada, kuidas oma lugu võimalikult mõjuvaks muuta, nii et ta kuulajaid puudutaks. Ilmselgelt ei ole ju mõtet rääkida siis, kui ei ole midagi teistele anda. Ja kõige mõjusamad on isiklikud, ausad, lihtsate sõnadega edasi antu

Heinrich Böll. Kus sa olid, Adam?

Kujutis
  Lükkasin selle raamatu lugemist väga kaua edasi, sest teadsin, et see räägib sõjast. Ja maailmas juhtub viimastel kuudel piisavalt palju koledaid asju. Ei tahtnud neid veel juurde lisada.  Kunagine hiiglaslik Hitleri armee taganeb. Igal sõduril ja ohvitseril on oma lugu. Nad kõik on kunagi olnud tavalised inimesed, kes elavad tavalist elu. Aga nüüd on nad sõjas ja väsinud. Aga kuidagi peab ju elama ja pääsu sellest ei ole. Böll toob siin mängu väga erinevaid tegelaskujusid: endine koorijuht, kõrtsipidaja, juuditarist õpetaja, slovakkia talunaine... Galerii on äärmiselt kirju ja kõik püüavad kuidagi hakkama saada. Kirjanik vaatab kõigele justkui kahel poolt: ühes küljest lihtsalt kirjeldab sündmusi, aga teisest küljest heidab pilgu tegelaste sisemaailmale. Ja nad kõik on nii, nii, nii tüdinud.  Siin on rohkelt sündmusi, mida võib tavalises olukorras pidada täiesti absurdseteks: Näiteks kui juuditarist kooliõpetaja viiakse koonduslaagrisse, laseb endisest koorijuhist ohvitser tal lauld

Jeanne Kalogridis. Firenze orb

Kujutis
  Seda raamatut on mõnus kätte võtta: paksud värvilise kujundusega kaaned, kvaliteetne paber, suur puhas trükk. Meenutab natuke lasteraamatut, ainult nunnud illustratsioonid puuduvad.  Kaanel on märge: müstiline põnevik. See on üsna täpne kirjeldus, meenutab natuke Dan Browni. Tegevus toimub 15.sajandi Firenzes Lorenzo di Medici valitsemisajal. Parasjagu käib sõda paavst Sixtusega. Loo peategelane on orbudekodust pagenud tütarlaps, kes on riietunud tänavapoisiks ja tegutseb taskuvargana. Elu viib ta kokku eaka mehega, keda tuntakse Firenze Maagi nime all. Siis hakkavad juhtuma asjad. Selgub, et nende kohtumine ei olegi juhus ja poisstüdruk saab olulise rolli kodulinna päästmisel.  Mängu tuleb hulk kõrvaltegelasi, kelle puhul kunagi ei tea, kas tegemist on liitlase või vaenlasega, sest kõik luuravad kõikide järel ja topeltagente on kuhjaga. Sündmused on ülimalt seikluslikud ja kaasakiskuvad, lisaks on teksti põimitud kirjeldusi maagilistest märkidest ja 15.sajandi Firenze üldilmest. Koh

Andrus Kivirähk. Mälestused

Kujutis
  Ma arvasin, et Kivirähk on nüüd puhta sassis: kirjutab mälestusi. Sassis on ta ju kogu aeg olnud - ja seda positiivses mõttes - sest niisugust fantaasiat keskmisel täiskasvanul lihtsalt ei ole. Me oleme selleks liiga rikutud. Pea on igapäevamuresid täis ja rõõm kipub kaduma minema, rääkimata veel fantaasiast, see tundub täiesti kohatu. Aga rõõm peab jääma, mida muidu meil teistega jagada on? On küll mälestused, aga mitte inimeste mälestused asjadest, vaid asjade mälestused inimestest. Ja see annab maailmale hoopis teise vaatenurga. See on imeline, kuidas nii lihtsate asjade kaudu on võimalik täiesti tavalisele elule hoopis teine värv anda.  Siin on hulk mänguasju lasteaiast, mis kõike lastega juhtunut mäletavad. Siin on viinapudel ja pulmatort, mis (või kes?) on saanud pulmapeost suure elamuse. Isegi silmapesukauss on mängu toodud, sest pulm oli tema jaoks eriline sündmus: temas segati salatit. Siin on hulk puid, taimi ja linde pargist, siin on esemed muuseumist ja pööningult. See on

Lydia Kang. Oopium ja absint

Kujutis
  See on imeline, kuidas üks autor suudab aastal 2020 kirjutada raamatu, mis lõhnab 19.-20. sajandi vahetuse järele. Keelekasutus on selline, nagu see raamat oleks just nimelt sellel ajal kirjutatud. Selline tunne on, nagu loeks "Jane Eyret". Muidugi on see omajagu ka tõlkija töö, aga tulemus on stiililiselt eriline.  Tegevus toimubki sajandivahetuse New Yorgis. Just on ilmunud "Dracula" ja toimuma hakkavad mõrvad, mis lasevad arvata, justkui liikvel oleks päris vampiir. Oma õe surma hakkab uurima rikas pärijanna Tillie, kes on oma aja kohta eriline naisterahvas. Nimelt oludes, kus rikkad keskenduvad seltskonnaelule ja peentele kommetele, pühendub Tillie uute teadmiste omandamisele, sattudes sellega oma ema ja vanaema põlu alla. Ta ei hooli mitte põrmugi sellest, et talle topitakse selga kauneid kleite ja tiritakse peenesse seltskonda, et panna ta võimalikult väärikale mehele. Selliselt hakkab perekond teda kodus kinni hoidma ning tal ei jää muud üle, kui öösiti sal

Thomas Erikson. Idioodid minu ümber

Kujutis
  Kui ma saaksin, siis teeksin selle raamatu kohustuslikuks kõigile täiskasvanuile. Ainult täielikus erakluses elavad inimesed oleksid vabastatud. See aitaks palju sõbralikumalt üksteise kõrval elada. Inimesed on erinevad ja igaüks toimib erinevalt. Ja tihtipeale tundub, et meil pole vedanud, sest ümberringi on nii palju lolle. Nende lollidega ei oska nagu midagi peale hakata ka, tuleb lihtsalt välja kannatada. Kõige olulisem, mida mu keskkooli matemaatikaõpetaja mulle õpetas, oli järgmine: "Lollus on loodusõnnetus, nagu ka purgaa, üleujutus ja rohutirtsuparved. See tuleb lihtsalt välja kannatada." Olen pidanud seda endale väga palju kordi meelde tuletama. Huvitav küll, et integraali arvutamisest ei mäleta ma midagi, aga see lause on meeles... Thomas Erikson teeb selgeks, et lollus ei olegi lollus, see on lihtsalt teistsuguse inimese teistsugune viis maailma asju näha ja siin toimetada. Miks mõni inimene on meeletult aeglane ja põhjalik? Miks mõni inimene kritiseerib mu kätet