Raamatukoi lugemislood

Minu-sarja raamatuid on alati mõnus kätte võtta. Ma ei ole mitte ühtegi neist pooleli jätnud. Vahetevahel ikka tuleb ette (mitte selle sarja) raamatuid, mida ma lõpuni ei loe. Kui ikka sada lehekülge loetud ja lugu mind ei köida, siis lõpetan ära. Küllap on need raamatud kellegi teise jaoks. Ja võib-olla mõnel teisel ajal tunduvad need lood ka minu jaoks head.  Mind võluvad raamatud, mille on kirjutanud tavalised inimesed meie seast. Need, kes ei ole kirjanikud. Need on omamoodi karused ja natuke lihvimata, nii, nagu elu päriselt on. Ja see on nii aus. Nagu ikka - räägib raamat Austriast seestpoolt vaadatuna. Kirjutab inimene, kes on seal aastakümneid elanud ja seega on olemas ka piisavad kogemused mida lugejale edasi anda. Loomulikult on igaühel oma vaatenurk, mitte kunagi ei saa olla täiuslikku objektiivset vaadet, aga see ongi ju hea. Olen ise paaril korral Austrias suusatamas käinud ja mingi turistitasemel kogemus justkui oleks olemas. Aga see piirdub tõepoolest suusamägede ja vaat

  See on raamat salalikkusest ja kurjusest. Sellest, kuidas väliselt kenad inimesed on varjatud psühhopaadid ja korraldavad salamisi enda ümber kohutavat segadust. Mitte miski ei ole see, millena see paistab. Ja  kõikidel on omad varjud minevikust võtta.  Raamat on välja toodud justkui põnevikuna. Ma arvan siiski, et tegemist on pigem naistekaga, mis enam-vähem kannatab lugemist küll. Eks siin ole teatav annus naiivsust, aga samas jääb kogu raamatu jooksul pinge siiski püsima ja lahendus tuleb alles päris lõpus. Niisiis päris käest ära panna seda siiski ei saa. 

  Ma olen vist viimane inimene, kes seda raamatut loeb. Alati tundub kuidagi kahtlane minna kaasa üldise vooluga ja sellepärast mu käsi nii lihtsalt populaarsete raamatute järele ei haara. Aga seekord jäi pihku ja see on hea.  See raamat on nii voolav ja lugemine kujuneb nauditavaks protsessiks. Justkui ei tahagi, et see otsa saab. Ja lugu on korraga nii ilus kui valus, aga samas mitte naiivne. Eriliseks teevad selle loo lugematud looduskirjeldused, mis on parajal määral lühikesed ja ei tee lugemist igavaks. Justkui kõik on tasakaalus: nii tegevus kui olustik. Ja see kõik on kirja pandud nii mõnusas keeles, siinkohal kindlasti suur tänu tõlkijale.  Ei hakka ma siin seda lugu ümber jutustama. Mõtlemapanev on see aga küll. Kui julm on ühiskond teistsuguste inimeste suhtes... Me näeme seda juba koolis. Niipea, kui keegi julgeb erineda hallist massist ja olla tema ise, langeb ta kohe kiusu ohvriks. Ometi mängib igaühel sündides südames oma muusika. Kuhu see elu jooksul ometi kaob? Ja kui s

  See on väga ilus raamat. Ja vähe sellest - see on väga sisukas raamat. Niisugune kombinatsioon on üsna haruldane. Ja kui ma saaksin, teeksin selle kohustuslikuks kirjanduseks absoluutselt kõikidele. Nii muutukski maailm paremaks.  Me ju kõik teame, et sa oled see, mida sööd. Aga me sööme ikkagi endale igasugust jama sisse, sest kõik ju teevad nii. Ja pealegi pakutakse seda igas poes, iga nurga peal, igas toidukohas. Nii mugav on võtta seda, mis on. Aga mida see meie soolestikus tegema hakkab ja kuidas see tervet organismi mõjutab, seda me reeglina ei tea. See raamat räägib just sellest. Ja see on nii silmiavav, et pärast lugemist on päris keeruline toidupoest midagi söödavat leida. Probleem ongi peamiselt selles, et meil puudub toitumise kohta adekvaatne informatsioon ja me peame oma tänast toitumist täiesti normaalseks. Aga kas meie keha ka peab? Raamat räägib väga lihtsas vormis sellest, mis toimub meie soolestikus. Ta teeb seda nii lihtsas keeles ja nii mõnusa huumoriga, et lugemi

  Me kõik oleme oma mõtete vangid. Selle asemel, et lihtsalt elada, ketrame peas mõtteid minevikust ja teeme plaane tulevikuks. Nii läheb elu meist lihtsalt mööda ja me ei märkagi, mis ümberringi juhtub. Vähe sellest - me ei märka ka seda, mis toimub meie sees. Mõtlemises iseenesest ei ole ju midagi halba seni, kuni mõtted on meie tööriistad. Aga kui me peas tahtmatult uskumatul hulgal kasutut sousti keerutame, siis läheb asi paigast ära. Just enamasti see nii ongi. Haamer tööriistana on ju igati vajalik ja hea, aga kui see haamer meile ootamatult pähe koputama hakkab, siis on asi kurjast. Tollet peetakse millegipärast hookuspookuse-meheks. Justkui jutt käiks mingitest müstilistest asjadest. Aga ei käi ju, meie mõtted on olemas. Ja nad kiusavad meid. Nad tekitavad eelarvamusi, annavad hinnanguid seal, kus pole vaja. Kinnismõtete lõks on see, mis põhjustab laias plaanis palju tragöödiaid. Suurt osa sellest, mis toimub meie ümber, ei saa me muuta, aga me saame muuta seda, kuidas sellele