Raamatukoi lugemislood

  Mida õppida looduselt, et elu oleks pikem ja parem? Kas elu peaks üldse olema pikem? Jah, parem kindlasti. Ja kui vananemine on paratamatu, kuidas siis teha nii, et elu viimased aastad oleksid ikkagi nauditavad? Kui tervist enam ei ole, siis ei ole ju mitte midagi. Nicklas Brendborg võtab lahti vananemise mõiste sisu. Lihtsalt öeldes on see organismi funktsioonide kvaliteedi vähenemine. Keha ei toimi enam nii, nagu esimeses nooruses.  Raamatu esimeses osas toob ta huvitavaid fakte loomariigist. Näiteks: mida suuremakasvulisem liik, seda kauem elab. Samas - liigisiseselt elavad kauem väiksemat kasvu isendid. See võib olla ka põhjuseks, miks naiste eluiga on meeste omast pikem. Naised on ju tavaliselt väiksemad.  Edasi on kirjeldatud lugematul arvul vananemist ja tervist puudutavaid uuringuid. Kohati ei olegi need üheselt mõistetavad ja lähevad omavahel vastuollu. Mulle meeldib, et autor ei too siin välja mingit selget tõde. Ta lihtsalt kirjeldab ja jätab lugejale hulgaliselt mõtlemisr

  Mõnikord on nii, et hakkad kusagile tahtma, ise täpselt teadmata, mis paik see on. Lihtsalt uudishimu kutsub.  Noor inglise maailmarändur reisib Taisse. Odavas motellis kõnetab teda keegi võõras ja räägib mingist salajasest rannast. Järgmisel hommikul on inglase ukselingi küljes ise joonistatud kaart. Ta läheb naabertuppa ja leiab sealse elaniku läbilõigatud randmetega. Koos prantslastest armastajapaariga otsustatakse randa otsima minna. Läbi suure seikluse ja korraliku pingutuse jõuavad nad kohale ja leiavad eest paradiisilaadse eraldatud koha, kus elab umbes kolmekümnest inimesest koosnev kommuun. Kõik tundub ideaalne, kommuunis on tööjaotus, grupp toidab ennast ise ära ja kogu väline maailm ununeb. Aga siis hakkavad juhtuma asjad ja iga grupiliikme ego hakkab möllama. Asi läheb nii puntrasse, et paremagi pingutuse juures ei ole võimalik seda lahti harutada. Samal saarel on ka kohalike tailaste kanepikasvandus, ka see kujutab endast ohtu. Hipid käivad küll vabalt kanepit korjamas,

  Me teame Einsteini tema relatiivsusteooria põhjal. Meile on jäänud kuvand, justkui oleks ta olnud geenius. See raamat valgustab asja hoopiski teisest vaatenurgast. See räägib Einsteini esimesest naises Mileva Maricist. Ja see annab pildi, justkui Einstein ei olnud üldsegi mitte geenius, vaid hoopis viimane tõbras, kes suutis jalgade alla tallata kõik, kes ta egole jalgu jäid. Alustasin raamatu lugemist lõpust. Tahtsin teada, kuivõrd tõepärane siin kirjeldatu on. Tegelikult ei saanudki ma sellele vastust. Raamat räägib sellest, et relatiivsusteooria sõnastas Einsteini naine, aga koore riisus ikkagi mees. Olgu tõega, kuidas on, aga eraldi probleem on naisteadlase roll 20. sajandi alguse ühiskonnas. See on kurb lugu paljutõotavast matemaatikust, kes jääb oma mehe varju, taandudes lõpuks primitiivseks majateenijaks.  Mitza on rahvuselt serblane, lapsest peale ebatavaline tüdruk. Ta on eriti nutikas ja samas lombakas, nii et eakaaslased kiusavad teda ja vanemad annavad igal sammul mõista,