Raamatukoi lugemislood

Juulis, just siis, kui ilmad olid kõige kuumemad, juhtus minuga midagi väga paha. Nimelt said kodus raamatud äkitselt otsa ja külaraamatukogu oli puhkuste tõttu kinni. Nii ei jäänudki mul muud üle, kui kodusele raamaturiiulile pilk peale visata ja leida sealt midagi, mida tahaksin teist korda lugeda. Nii see raamat mulle näppu sattuski. Eriti mõnus oli seda lugeda õuediivanil laisalt lamades ja ühe käega kärbseid peletades. Taas kord on teemaks natsionaalsotsialistlik Saksamaa. Võiks ju arvata, et sellest on öökimiseni kirjutatud ja temaatika on tervikuna ammendunud. Aga mina nii ei arva: see lugu siin läheneb asjale hoopis omaette vaatenurgast, jätab tagaplaanile massimõrvad ja keskendub üksikule inimesele. Lugu algab veidi perversse maiguga armastuslooga teismelise poisi ja küpse naise vahel, mis võtab kohati üpris arusaamatuid pöördeid. Hiljem kohtuvad samad inimesed hoopis uues situatsioonis: poisist on saanud õigusteaduste üliõpilane, kelle ülesandeks on jälgida kohtuprotsessi, ...

See on üks raamat kolmeosalisest triloogiast, mida on nimetatud kriminaalromaaniks keskaegsest Tallinnast. Tegelikult on tegemist äärmiselt omapärase raamatuga, mis esmapilgul jätab üsna lapsiku, isegi primitiivse mulje, kuid millel tegelikult on õige mitu kihti. Minu arvates on see naljakas kompott ajalooainesest (Rataskaevu viirastuse lugu teavad ju ilmselt kõik), kirjaniku fantaasiast, pornograafiasugemetega kriminaalloost ja paljust muustki. Loo ülesehitus on üsna teravmeelne ning sisaldab rohkelt üllatusi. Jällegi tasub tähele panna teksti stiili, mis suurepäraselt sobib selle sisuga. Omamoodi huvitav on jälgida tegelaskujusid (iseäranis apteeker Melchiori), kellest igaüks on pehmelt öeldes värvikas. Kriminaalromaanide sõbrale on see lahe lugemine, jällegi ei saanud ma raamatut enne käest, kui loo lahenduseni jõudsin. Õnneks oli sellel päeval vihmane ilm.

Intrigeeriv kaanekujundus varjab enda taga sama intrigeerivat sisu. Raamatut kätte võttes näis mulle, et tegemist on järjekordse keskpärase eneseabiraamatuga, mida mulle hetkel küll vaja ei lähe. Tegelikult jutustab prantsuse juurtega ameeriklanna tõestisündinud loo luhtaläinud suhtest. See on romantilise algusega armastus, mis üsna varsti kujuneb õudusunenäoks. Loomulikult kuulub sedalaadi lugude juurde happy end. Ometi annab see raamat rohkelt mõtteainet: kas me TEGELIKULT tunneme inimesi, keda arvame tundvat? Kuidas saab olla nii, et inimesed, tülitsedes iseendaga, kannavad kogu oma viha ja meelepaha süütutele inimestele? Kui katki peab olema inimene selleks, et lahendusi otsida? Võiks ju arvata, et niisugust raamatut lugedes kipume kaasinimestele "diagnoose panema" (arstiraamatuid lugedes on ikka ju haigeks jäädud). Tegelikult kujunes välja teisiti: hakkasin kahtlustama ja jälgima isennast, kas ma äkki hoopis ise manipulaatorina ei käitu. Raamatu edenedes läks see õnne...

Kohtasin seda raamatut täiesti juhuslikult. Suvel ei viitsinud ma igal nädalal raamatukogusse sõita, seepärast kõndisin ühel juulikuu päeval riiulite vahel ja otsisin Kõige Paksemaid Raamatuid. Ikka selleks, et nad liiga kiiresti otsa ei saaks. Nii ma siis leidsingi selle aukartustäratavalt laia seljaga raamatu. Lugu jutustab perest läbi mitme põlvkonna. Kesksel kohal on kadumaläinud vaarisa kiri Gröönimaalt, mida peetakse selles peres omamoodi reliikviaks. Samuti kirjeldatakse siin õrnas eas inimeste eneseotsingute teid, mis kohati võtavad õige kummalise pöörde. Minu jaoks on muljetavaldav selle perekonna naiste läbilöögivõime sõjajärgses patriarhaalses ühiskonnas. Ja veel - hulkurlus, hulkurlus, hulkurlus. Mulle on alati meeldinud raamatud, millel on tõsine sisu ja naljakas vorm. See siin kubiseb veidratest lugudest, mida on edasi antud äärmiselt mahlakas keeles. Praktiliselt igal leheküljel leidub mõni "magus" väljend. See teeb lugemise tõeliseks naudinguks. Küllap on si...