Postitused

Kuvatud on kuupäeva juuni, 2013 postitused

F. Scott Fitzgerald. Suur Gatsby

Kujutis
Jälle läksin moevooluga kaasa. Film ju lööb kõvasti laineid, vaja siis raamat ka üle lugeda. Kirjandusklassika ekraniseeringute põhiväärtus selles seisnebki, et nad panevad inimesi huvi tundma unustatud raamatute vastu.  Ütlen ausalt, et ma pole filmi näinud. Olen siit-sealt midagi lugenud ja üldiselt on hinnang võrreldes raamatuga kehvapoolne. Olevat film, millel ei ole õieti hinge. Vaatasin mõned treilerid läbi ega osanud midagi otsustada. Tundus pildiliselt väga ilus, selline "Titanicu" tüüpi film. Ja muusikat tundus olevat ohtralt. Filmilikult suurejoonelist. Eks kinotööstus tahab ka hästi elada, nii et selliste filmide tootmine on mõistetav. Tegelikult oli sellel treilerite vaatamisel siiski oma positiivne mõju, sest see juhatas väga hästi sisse eelmise sajandi kahekümnendate džässiolustiku, mida raamatus oleks olnud märksa raskem tabada. Minu meelest ei olegi väidetav tühi glamuur selles filmis paha, sest raamatus on sama sõnum väga jõuliselt sees. Kahekümn

Andrus Kivirähk. Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust

Kujutis
"Kaka ja kevad" rikkus mu ära. Nüüd on nii, et kui Kivirähki loen, tahaks kuulda Ülle Kaljuste häält. Minu meelest võiks ta ka selle raamatu audioversiooni sisse lugeda, oleks vahva. Kui see lugu ilmus, siis oli meedias jutuks, et tegemist on hoopis teistsuguse, tõsisema looga. Aga ikkagi - Kivirähk on Kivirähk ja väike vimka kuulub tema lugude juurde. Võib-olla on tegemist eelarvamusega, aga mul oli ikkagi naljakas lugeda. Tegelikult sõltub kõik peamiselt ikkagi meeleolust. Kui naljatuju ei ole, siis ilmselt ei leia siit midagi, mis oleks naermist väärt. Mul paraku juhtus vastupidi - kõik need kummalised inimesed veidrates situatsioonides ajasid hirmsasti naeru peale. Ja kui nüüd selle nurga alt vaadata, et tegelikult on autor kujutanud lihtsalt ümbritsevaid inimesi nende igapäevastes toimetustes, siis näib, et elu ongi väga naljakas. Mitte midagi ebatavalist siin ju kujutatud ei ole. See on läbilõige 21. sajandi Eesti ühiskonnast ja olustikust: mõnus toidukoht välj

Pasa ja Atpo. Kõik on täiesti perses

Kujutis
Juhtus nii, et Annamiia tahtis seda raamatut lugeda. Võtsin selle siis raamatukogust. Kui kaant nägin, hakkas natuke piinlik. Liiatigi ei olnud mul kotti kaasas, nii et pidin kõndima ringi,  raamat kõigile vaatamiseks peos. Edasi tuli istuda koosolekul. Tagumises pingis. Tõsistel tööinimestel juhtub ikka, et tuleb istuda. Ja hea on, kui tagumises pingis. Pinginaaber võttis mu laualt raamatu, hakkas lugema ja muudkui itsitas tasakesi. Mul hakkas ka huvitav, kuigi alguses arvasin, et minusugune sügavas keskeas pealtnäha mõistlik inimene (loodetavasti ikka mõistlik...) seda raamatut küll ei loe. Pärast lugesime kahekesi tagumises pingis ja itsitasime koos. Tore koosolek oli, aga ma päris täpselt ei tea, millest seal räägiti. Hiljem, kui see läbi, tuli keegi kolmas ja hakkas lugema. Itsitas ka ja kadus raamatuga kusagile ära. Nägin kurja vaeva, et seda üldse tagasi saada. Kui juba varastamiseks läks, siis otsutasin päev hiljem sama joont jätkata. Võtsin Annamiia laualt salaja selle

Katja Kettu. Ämmaemand

Kujutis
Piret luges seekord kaks raamatut järjest. Ei saanud teisiti, sest "Keevitaja" oli sedavõrd lummav romaan. Seekord on tegemist looga, mis kirjutatud Soome ajaloo ainetel. Kuigi loo sisu tundub uskumatult õudne, nii et tahaks arvata, et tegemist on autori fantaasiaga, siis tegelikult see päris nii ei ole. Loo aluseks on autori kätte sattunud kirjad, mis avavad omamoodi ilusa, samas äärmiselt õnnetu armastusloo. Romantikat siit siiski otsida ei maksa, sest kirjeldatud olustik on pehmelt öeldes räige. Raamatut avades tasuks kõigepealt tutvuda Soome saatusega Teise maailmasõja ajal. Selleks sobib suurepäraselt kaaneümbrise siseküljele trükitud ajatelg. Põgusad taustteadmised saab sealt kätte. Abiks on ka järelsõna, peategelaste lapselapse kirjutatud. Tegelikult ei teeks  paha, kui sellest üldse alustada.  Tegevus toimub taas Lapimaal, olustik on üsnagi sarnane "Keevitajas" kirjeldatule, kuid sinna on lisandunud kõik see, mida sõda inimesega teeb. Tegevus toimub p

Katja Kettu. Keevitaja

Kujutis
Estonia katastroof ei juhtunud üldse ammu. See on teema, mis ilmselt puudutab pea kõiki eestimaalasi, sest ikka leidub keegi, kes tunneb kedagi, kelle lähedased kaduma läksid... Küllap on nii ka Soomes ja Rootsis.  Katja Kettu on nii julge naine, et võtab oma romaani aluseks just selle sündmuse. Ükskõik, kuidas sellel teemal ka ei kirjutataks, ikka leidub keegi, keda see võib riivata.  Esimestest lehekülgedest on aimata, et sellest tuleb masendav lugemiselamus. Nii ka on. Lapimaa jäises olustikus on midagi depressiivset ja autor oskab seda väga hästi edasi anda. Nii hästi, et kohati on see lugedes lausa füüsiliselt tuntav. Kõige selle taustal lähevad aina rohkem segamini inimsuhete puntrad ja näib, et lugu ei hargnegi korralikult lahti. Kohati on mõistetamatu, kuidas kaks erinevat tegevusliini omavahel seonduvad, kuid raamatu lõpus jooksevad otsad siiski kokku. Õnnelikku lõppu ikkagi ei tule, pigem lõputu õudus... Kesksel kohal on inimene oma süütundega. Peategelane, laevateha