Raamatukoi lugemislood

  Wistingu sarja raamatuid võib vist lõputult lugeda. Need ei tüüta ära, sest autoril on piiramatu fantaasia. Mitte ühegi seni loetud raamatu süžee ei kattu eelmisega mitte mingis punktis. Kõik mõjub väga kvaliteetsena, mis sellest, et tegemist on klassikaliste krimipõnevikega. Võib-olla nende väärtus seisnebki selles, et autor ei ürita teiste omataolise seast eristuda ega hakka vigurdama.  Raamat algab looduskatastroofiga. Rannikul on toimunud maalihe ja kümmekond majapidamist on hävinud. Aga siis leitakse laip. Selgub, et tegemist ei ole õnnetuse ohvriga, vaid surnukeha on olnud seal juba 48 tundi varem. Siit hakkab lugu hargnema. Siin on nii draamat kui märulit, Wistingu kohta ehk isegi ebaharilikult palju.  Pealkiri viitab sellele, et kusagil on reetur. Kuni loo lõpuni jääb selgusetuks, kes see reetur siis päriselt on...

  Väga naiselik kiriminull. Nagu roosa vahukomm. On justkui mõrv, tegelikult isegi mitu, aga tähelepanu on rohkem sellel, mis kellelgi seljas on ja kui palju see maksab. Peategelane Maria Kallio on endine politseinik, kes töötab advokaadibüroos. Aga oma nina topib ikka igale poole. See kõik näeb välja natuke nagu "Kättemaksukontor". Ilmselt on Wistingu lood mu lati nii kõrgele tõstnud, et vähemaga on raske leppida. 

  Veel üks Wistingu lugu. Seekord on asi päris verine. Kõigepealt leitakse juhuslikult ühe veerand sajandit tagasi kaduma läinud neiu laip. Siis visatakse üks raskete kehavigastustega noormees sõitvast autost välja. Edasi kaob jäljetult veel üks neiu. ja lõpuks lastakse üks vanamees maha. Üks pulss üks pluss üks pluss üks on neli. Tuleb välja, et need inimesed on omavahel seotud, aga kuidas? Tegevusliinis on paar eksitavat kohta, justkui oleks aimatav, millega tegu. Aga tulemus on üllatav. 

  Jälle William Wisting. Seekord läheb märuliks kohe alguses ja sellepärast eristub see raamat tavapärastest põnevikest. Lisaks sellele on juhuse tõttu põimunud mitme grupeeringu tegevused, mis teeb asja eriti segaseks. Tegevuse käigus käib Wisting korra Vilniuses ära. Selle linna kirjeldus norraka pilgu läbi on väga huvitav lugemine, sest Vilniusest on aastate jooksul saanud minu jaoks kodune linn. Vaesusega on natuke üle võlli aetud, nii hullud need asjad seal minu kogemuse põhjal küll ei ole. Ja turg ei paista mitte kuidagi ohtlik olevat.  Aga Wistingu sarja on mõnus lugeda. Praegu on mulle sellist põgenemist eriti vaja. Ilmselt võtan varsti veel ühe ette. 

  William Wistingu põnevik. Kaks naist on kakskümmend aastat tagasi kadunud. Wisting kaevab juhtumid uuesti välja ja hakkab uurima. Seose loob paber, mis on jäänud ühe kadunud naise köögilauale. Sellel on mingi kood... Väga-väga mõnus krimi, rahulik pusimine ja mõttetöö. Ja ei mingeid brutaalseid stseene. 

  Igaühel on kusagil oma paradiis. Mõni leiab selle siin maa peal üles, aga mõni on nii rahutu, et jääbki otsima. Ehk siis seal teisel pool leiab... Kohta, kus elan, olen juba mõnda aega oma paradiisiks nimetanud. Oluline ei ole see, kas see on klantsitud, vuntsitud ja mis teised sellest arvavad. Tähtis on, et see on minu oma mull ja sinna väljapoole jääb suur, kuri maailm. Nii mulle tihtipeale tundub. Aga siin on teine elu. Kui just telekat käima ei pane ja interneedust oskamatult ei tarvita. Aga see on juba oma valik. Oma maailma teen ma endale ise ja mul on võimalus seda jagada nendega, kes oskavad seda hinnata. Kõigile pole vajagi, ega see siin lõbumaja ole. Veider ongi see, et mul on siin paras segasumma suvila, aga inimestele, kes tagasi tulevad, see meeldib. Ei mingit suurt mugavust, paras hulk kola, aga nalja ja lusti kui palju. Kõik ei pea olema "nii, nagu peab". Segasumma suvilaga seoses: raamat, mida lapsepõlves kõige rohkem lugesin, oli "Pipi Pikksukk". ...

  See on  tõsi, et Tartul on eriline energia. See on kuidagi teistmoodi linn, justkui kaetud kuldse uduga. See neelab su endasse ja on kaks võimalust - kas sa tunned seda või mitte. Ma ei tea, mis seda teeb. Ülikool võib-olla? Pallase vaim? Ma ei tea mis, aga midagi on. Seda vaimu on võimalik tajuda ainult kesklinnas, eriti Toomel. Lõunakeskuses on teine maailm, see on justkui Tallinna pikendus, täiesti teistmoodi. Aga eks aeg teeb oma töö. Seda Tallinna vaimu imbub tasapisi ka kesklinna ja küllap on see paratamatu. Aga Toomel veel ei ole. Seal on Tartu.  Kunagi elasin aastakese Emajõe tänaval pallaslasest vanatädi kostilisena. Seal oligi päris vana Tartu. Tuba oli täis maale, õlivärvide lõhn hõljus õhus ja aknast paistis Emajõgi. Püüdsin minagi siis noorukesena kultuurikihtidesse sulanduda, aga küllap jäi sel ajal enesekindlusest puudu. Paljud minu eakaaslased justkui mängisid kedagi teist, püüdsid olla omapärased ja boheemlikud, et keskkonda sulanduda. Aga just see püüd...

  See raamat on jälle esitatud krimiloona, aga päris tavapärane krimi see küll ei ole. Ei saa ka selle kohta öelda psühholoogiline põnevik, sest tegevus on pigem osaliste sisemaailmas. Väliselt toimub väga vähe. Aga see teebki asja mõnusalt loetavaks. Tavapärased krimiromaanid, kus on mõrv ja rühm uurijaid, eristuvad harva üksteisest. Sama võib öelda nende lugude kohta, kus käib algusest lõpuni katkematu märul. Mitte et nad halvad oleksid, aga vahelduseks on päris hea lugeda midagi teistsugust.  Selle raamatu lugemisel oli see fenomen, et see oli huvitav, aga seda lugedes jäin tihtipeale magama. Ei saagi aru, miks nii, sest igav ju ei olnud. Võib-olla lihtsalt jõuluväsimus.  Üheks peategelaseks on varateismeline poiss, kelle onu on kakskümmend aastat tagasi lapsena teadmata kadunud. Tema kadumise järel võetakse kinni üks sarimõrtsukas, kes on teadaolevalt piinanud ja tapnud neli last. Onu surnukeha ei ole leitud, seega ei saa päris kindel olla, et sama mõrtsukas mängus on...