Raamatukoi lugemislood

  Lars Saabye Christenseni "Poolvend" on selle blogi esimene sissekanne. Mäletan, et sain sellest niisuguse emotsiooni, et kui ei oleks saanud seda välja kirjutada, siis oleksin läinud lõhki. Kõik selle kirjaniku raamatud on kvaliteedimärgiga, nii et mul ei teki kunagi kahtlust, kas võtan need lugeda või mitte. Võib lausa öelda, et Christensen on üks minu lemmikuid kaasaegsete kirjanike seas.  See siin on novellikogu. On omamoodi vaheldus lugeda lühemaid lugusid, eriti mõnus on seda teha suvel. Christensen ise ütleb, et ta korjab lugusid ja seob need valedega, nii te valetamisest saab lõpuks tõde. Ja lood on äärmiselt teravmeelsed. Siin on väga palju seitsmekümnendate aastate Oslo olustikku, konflikte põlvkondade ja erinevate ühiskonnakihtide vahel. Loo lõpus on alati mingi ootamatu puänt, mille peale ei suudaks uneski tulla. See on küll maitseasi, aga eriti terav oli minu jaoks lugu "Ajutine". See on nii peen ja nünasirikas, et asja ümberjutustamine oleks puhas rü...

  Referaadi koostanud Leonhard Vahter Kunagi varajases nooruses sain kätte sellesama töö, mis oli umbes viies koopia kirjutusmasinal trükitud eksemplarist. Ega sealt suurt midagi näha ei olnud ja ega ma suurt midagi aru ei saanud, aga läbi lugesin, sest see oli keelatud. Ja keelatud vili on ju magus.  Mõni aeg tagasi lugesin Alar Tammingu "Jalutuskäik raha alkeemiasse"  ja mul tuli isu Spenglerit uuesti uurida, sest päris mitmes kohas ta sellele viitab. Ikka on hea aeg-ajalt midagi tõsisemat kätte võtta, avardab veidi maailmapilti. Ma siiski ei hakanud originaalvarianti ette võtma, eesti keeles on ta ju ka olemas, aga mulle tundus ta siiski liiga tõsine tükk. Võib-olla kunagi hiljem. Loomulikult on olemas erinevad teooriad ja igaüks neist on looja seisukohalt õige, aga absoluutset tõde pole ju olemas. Tore on tunnistada, et asju saab alati vaadata mitmel moel ja mida rohkem võimalusi sa selleks näed, seda tolerantsem sa oled.  Spengleri ajalookäsitlus ei põhine niivõ...

 See on krimiromaan, mille tegelased on tuttavad teistest raamatutest. Aga  Yrsa Sigurðardóttir üllatab ikka. Seekord on mängus merest püütud katkine nukk. Ja sündmused tunduvat olevat koguni müstilised, justkui nukk liiguks ringi ja tapaks inimesi. Kord on ta kellegi vannitoas, siis satub seletamatul kombel narkosõltlase asju peitvasse lattu. Sündmused tunduvad võtvat lausa õudusromaani mõõtmed.  Selles raamatus on palju laipu, kusjuures esmapilgul ei paista nende vahel mingit seost. Osad laibad leitakse merepõhjast ja on pärit minevikust, osad lisanduvad juurde. Ja politseil, kellel on alguses väga igav, hakkab äkki väga kiire. Kõigele lisandub veel alaealise ahistamissüüdistus (see on küll kaasaja krimiromaanide meelisteema).  See on väga ladus lugemine, kordagi ei hakka igav, samas ka mingit suuremat tapmist ja tagaajamist ei ole. Lihtsalt asjade vaikne lahtiharutamine. Selle kõige kõrval põrkuvad omavahel erinevate politseiametnike iseloomud. Ja tulemus on üllat...

  Ajasin seda raamatut pool aastat taga. Loobusin juba ja leppisin sellega, et ma seda kunagi ei loe. Ja siis tuli ta ISE minu juurde. Jõgeva linnaraamatukogust tuli. Eks ta nii ole, et vahel tuleb asjadel lasta lihtsalt olla ja nii ongi kõige parem. Aitäh, Anne, soovituse eest. Ja aitäh, Anna Marie, et sa seda ise lugeda ei tahtnud. Mulle sobib.  Raamat räägib tegelikult ka sellest, et tuleb leppida. Leppida sellega, kui sa ei ole täiuslik. Või kui sa oled asjade nässukeeramise maailmameister. Või kui sul ei jätku kõigeks piisavalt lusikaid. Et suudad duši all ära käia, aga söögitegemiseks enam lusikaid ei jätku. Või kui sa oled üksi kodus ja lihtsalt ei taha, et keegi tuleks. Ja kui keegi tulebki, siis viskad toa põrandale pikali ja teeskled, et kedagi pole kodus. Sest sa lihtsalt ei taha mitte kedagi näha.  Raamat koosnebki kahest poolest: hullult tõsine ja hullult naljakas. Autor räägib oma vaimuhaigusest avameelselt ja tõsiselt, samas väga naljakalt. Ja naljad on nii...

  Nad nimetavad seda psühholoogiliseks põnevikuks ja ega see vale ei olegi. Peategelane Ali elab oma unistuste elu. Kõik on olemas: maja, autod, positsiooniga mees, lapsed. Ja kõige olulisem on see, mida teised arvavad. Et saaks ikka eputada. Ise ta on pärit üsna kehvast perekonnast, nii et nüüd näeb ta põhjust nina püsti ajada. Pidevalt pöörab ta tähelepanu sellele, kui palju miski maksab ja mis firma asjad on. Ja ta töötab heategevuslikus organisatsioonis, mis tegeleb väärkoheldud naistega, seega on tal vägistamise kohta kindel seisukoht: naine ei valeta. Lugu algab sellega, et kuus ülikooliaegset sõpra saavad veerand sajandit pärast lõpetamist Ali juures kokku. Väliselt on kõik nagu kena, aga tegelikult üritavad kõik üksteisele muljet avaldada ja muretsevad pidevalt sellepärast, mida teised temast arvavad. Et kas ta on ikka piisavalt positsioonikas, seksikas ja rikas. Siiski ühe erandiga, nimelt härra nimega Bill on rahulik ja ajab lihtsalt oma asja. Tema on selle loo positiivne...

Veel üks Adolfsson. Ega eelmistele midagi väga juurde lisada ei olegi. Karen möllab ikka kuritegude kallal, ise viimase kraadi peal rase. Ja saab peagi viiekümneseks. Ja lapse isa on viisteist aastat noorem endine kodutu. Üpris markantne olukord.  Olen nüüd kolm raamatut läbi lugenud ja nagu näha - ma ei tüdinenudki ära. Järelikult on hea. Kõikide raamatute ühine joon on see, et suurem osa tegevusest on vaikne tiksumine ja alles lõpus läheb märuliks. Seekord on siiski juba alguslehekülgedel massitulistamine, millele järgneb üpris tasane uurimine. Ja lõpus läheb pinevaks: kumb juhtub enne, kas Karen sünnitab või võtab päti kinni. Loomulikult saab kõik ilusti tehtud. Üks ühine joon veel: kõikide raamatute kaanekujunduse ülaservas on kalavõrk.   

  Hea krimka tunnusjooned: 1) Tegevus toimub saarel või vähemalt rannikul. Igatahes on kohustuslikeks elementideks meri, kaljud ja tuuline ilm. 2) Peategelane on naisuurija, kes ei ole enam esimeses nooruses (näiteks Vera). Seejuures ei ole ta naisena ka enam niiväga ligitõmbav. Ilmselt pole kunagi olnudki. Aga ta on silmapaistvalt nutikas ja ei täida alati ülemuste korraldusi, vaid eelistab omaalgatuslikku tegevust. See viib sihile. 3) Peategelasel on olnud minevikus mõni ränk üleelamine, mis aeg-ajalt kerkib pinnale ja teeb olemise raskeks. Ja kindlasti on eraelu olevikus üsna keeruline, nii et paljude isiklike probleemidega tuleb kõige muu kõrval hakkama saada. 4) Meeskonnas on vähemalt üks silmapaistvalt loll meessoost uurija. Seejuures on ta väga ennasttäis ja ülbe. 5) Uurimist segab meedia, lehehaid trügivad uksest ja aknast sisse. Kõik tunnused on selles raamatus olemas. Seejuures on piisavalt ainest, mis eristab seda lugu teistest omasugustest. Selles raamatus on õigupooles...

Läksin raamatukogusse ja ütlesin, et kui ma ühte korralikku krimkat ei saa, siis ma suren. Olen viimasel ajal sattunud lugema selliseid krimkasid, mis on tegelikult laibaga naistekad. Ei ole leidnud midagi, mis tõelist põnevust pakuks. See paneb mind mõtlema, mis mind selliste raamatute juures niimoodi köidab. Ilmselt mitte janu roimade järele. Tavaliselt samastun lugedes siiski uurijaga ja püüan sotti saada, kes ja miks asja taga on. Niisiis köidab mind jälgede ajamine ja siit ma selle sain. Üldiselt Põhjamaade krimi on suhteliselt kindla peale minek, nii ka seekord. Ja oma põnevusjanu sain kustutatud küll, nii et surema ma ei hakka. Tegemist on sarjaga, millel on täiesti eraldiseisvad osad, nii et järgmise lugemine ei eelda, et eelmised loetud oleksid.  Peategelaseks on naisuurija Karen Eiken Hornby, naine, kellel on selja taga traagiline minevik ja käsil omajagu kirju eraelu. Mingeid armusuhteid siin ei ole, aga hättasattunud sõbrannad ja omadega puntras pooltuttavad, kes talle ...

  Kõigil on vahel selline tunne, et elu ei lähe päris nii, nagu tahaks. Ikka juhtub midagi väljaspool, mis teeb olemise ebamugavaks. Nii näibki, justkui oleksime elu mängukannid, ilma, et ise olulisi valikuid teha saaks. Elu lihtsalt läks nii. Ma ei tea, kuidas küll... Randy Gage nii ei arva.  Jaa-jaa-jaa. Jälle üks eneseabiraamat, mis kindlasti räägib sellest, et viska pastakas nurka, osta pilet Indiasse ja ümise seal. Ja küll elu sulle siis imelise õnne kingib. Ei ole nii. Randy Gage ütleb selge sõnaga: lõpeta alistumine ja võta ohjad enda kätte. Tee ise oma valikud ja vastuta nende eest. Olukorrad, millesse oled näiliselt tahtmatult sattunud, on su enda tekitatud. Ja kui sa suudad võtta vastutuse oma valikute eest, siis hakkavad asjad muutuma. Esialgu sinu enda sees ja hiljem ka väliselt.  Kõige suurem valik on see, kas oma peaga mõelda või mitte. Paratamatult on iga mõte meie peas kellegi või millegi mõju. Me võime seda eitada, aga nii see on. Niisiis - enamik mõtteid...