Jenny Lawson. Hullult õnnelik

 

Ajasin seda raamatut pool aastat taga. Loobusin juba ja leppisin sellega, et ma seda kunagi ei loe. Ja siis tuli ta ISE minu juurde. Jõgeva linnaraamatukogust tuli. Eks ta nii ole, et vahel tuleb asjadel lasta lihtsalt olla ja nii ongi kõige parem. Aitäh, Anne, soovituse eest. Ja aitäh, Anna Marie, et sa seda ise lugeda ei tahtnud. Mulle sobib. 

Raamat räägib tegelikult ka sellest, et tuleb leppida. Leppida sellega, kui sa ei ole täiuslik. Või kui sa oled asjade nässukeeramise maailmameister. Või kui sul ei jätku kõigeks piisavalt lusikaid. Et suudad duši all ära käia, aga söögitegemiseks enam lusikaid ei jätku. Või kui sa oled üksi kodus ja lihtsalt ei taha, et keegi tuleks. Ja kui keegi tulebki, siis viskad toa põrandale pikali ja teeskled, et kedagi pole kodus. Sest sa lihtsalt ei taha mitte kedagi näha. 

Raamat koosnebki kahest poolest: hullult tõsine ja hullult naljakas. Autor räägib oma vaimuhaigusest avameelselt ja tõsiselt, samas väga naljakalt. Ja naljad on niivõrd üle võlli, et ilmselt igaühele need ei sobi. Need on nii naljakad, et lihtsalt pole enam naljakad. Aga ikkagi ajab lugemine kohati kõva häälega naerma. Kogu huumorit läbivad kaks teemat: loomad ja suguelundid. Ilmselt on autoril mõlemaga mingi eriline suhe. Ja neid kahte teemat ühendab lugu sellest, kuidas sõbranna saadab Jennyle kingituseks vilditud käsitöötussu, milles on beebi. See on õppevahend lastele, et nad teaksid, kust lapsed tulevad. Aga kass varastab selle ära, kougib beebi välja, hammustab sellel pea otsast ja viskab vetsupotti. Selliseid lugusid on siin oi-oi kui palju. Muuseas - luik on ka mind rünnanud ja see ei olnud tõesti kuigi mugav. 

Raamatu lõpp on tõsine ja südamlik: selliste vaimsete vaevuste käes, mida autor kirjeldab, vaevlevad väga paljud. Ja paljud on eelmist raamatut lugedes tunnistanud, et on üritanud või plaaninud enesetappu, aga raamatu kaudu saadud teadmine, et maailmas on palju sarnaseid inimesi, on hoidnud neid seda tegemast. Ja see on autorile parim palk, mis kaalub üles ükskõik missuguse rahasumma. Paneb mõtlema...

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse ...
Lisateave

Haruki Murakami. Norra mets

Kujutis
  Sellest raamatust on nii palju kirjutatud, et ausalt öeldes on raske midagi juurde lisada. Aga veider on see, et senini ei ole ma selle autori romaane lugenud. Ei saagi aru, mis mind neist eemale on hoidnud. Võib-olla eelarvamus, et Jaapan on kultuuriliselt ikka nii kauge ja äkki ma ei haaku selle kõigega.  Murakami ise nimetab oma teost ultrarealistlikuks. Raske on hinnangut anda, mis üldse on realism, sest igaühe maailm on teiste omast natuke erinev ja nii on keeruline otsustada, mis siis on päriselt realistlik ja mis mitte. Aga see hakkab silma küll, et autor räägib häbenemata meie ühiskonna tabuteemadest: seksist ja surmast. Seejuures ei suru ta ennast harjumuspärastesse raamidesse, vaid laob kõik lihtsalt lagedale. See on kohati ehmatav ja suisa häbenema panev.  Raamat jälgib ajaliselt distantsilt Toru Watanabe, Tokyos elava üliõpilase kujunemist. Murakami ise nimetab seda armastusromaaniks. Jah, armastust on siin küll, aga kindlasti mitte klassikalises mõttes: see...
Lisateave

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja

Kujutis
15. sajandi Liivimaa. Vastuolud Tallinna linna ja loodava kloostri vahel. Apteeker Melchior, kes igale poole oma nina topib. Palju mõrvu ja muidu koledaid tegusid. Palav ja romantiline, kuid samas õnnetu armastus. Igaühel oma tõed, mis omavahel ei ole kooskõlas. Palju saladusi. Võim, au ja positsioon... Tegelikult ei ole "Pirita kägistaja" sugugi nii kuiv nagu eeltoodust järeldada võib. Vastupidi - hoopis mahlakas on. Ja mahlakaks teevad selle ajalooline taust ning Melchiori värvikas isik. Sissejuhatuses kirjeldatakse ajaloolist situatsiooni, eelkõige Pirita kloostri asutamislugu ja sellega seotud pingeid Tallinna linnaga. Oluline on ka kloostri päevakava reprodutseerimine, mis annab lugejale parema pildi, et orienteeruda ajas. Kellaaegadest siin ei saa ju juttugi olla. Seega peab üks sõrm vähemalt esialgu olema romaani esimeste lehekülgede vahel, et üleüldse aru saada, millisel kellaajal tegevus käib. Põnev on kõik, mis puudutab kloostrikorda ja võimu ning rollide jagun...
Lisateave