Raamatukoi lugemislood

Sellel, kes lugenud Oksaneni eelmisi romaane, on raamatut kätte võttes kindlasti mingid ootused. Need tuleks kõrvale jätta, sest käesolev lugu on stiililt täiesti teistsugune. Autorile nii omane kirglikkus on muutunud. See ei ole kusagile kadunud, küll aga peitunud millegi seletamatu taha ning lugejal tuleb vaeva näha, et seda üles leida. Tundub, justkui lugu ise oleks kirjaniku peas pikka aega küpsenud enne, kui raamatu kujul lugejani jõudis. Romaani sisu haakub aga küll eelnevalt ilmunud lugudega: taas on tegevus toodud Eesti lähiajaloo segaste sündmuste keerisesse. Valusate neljakümnendate ja masendavate kuuekümnendate taustal koorub lahti ühe õnnetu abielu lugu. See on kooselu, mis algusest peale rajaneb valedel, need muutuvad sündmuste käigus ning kasvavad ja kasvavad.  Peategelastest saavad valede orjad, usaldusest ei ole midagi alles (kui seda üldse kunagi oli). Võimude vahetudes muutuvad peategelaste tõekspidamised. Vähemalt väliselt. Kohati ajab lausa vihale, kuidas ini

Teravmeelne pealkiri. Justkui kaks juhuslikku sõna, mis omavahel kokku ei sobi. Kas siilis võib olla elegantsi? Tegelikult me ju ei tea seda, sest enamasti liigub ta pimedas ja neil vähestel põnevatel hetkedel, kui teda (enamasti hämaras) kohtame, on ta kaetud läbitungimatu okaskasukaga, ohtu tajudes aga podiseb sootuks. Ja see ei pruugi olla eriti ligitõmbav. Aga siiski huvitav. Niisiis peab tunnistama, et ega me siilist suurt midagi ei tea. Pole välistatud, et tegemist on äraütlemata armsa loomakesega. Muriel Barbery ei ole kirjutanud loomaraamatut. Tema kirjutab ikka inimestest, kuid teeb seda tavapäratus võtmes. Peategelane Reneè Michel töötab ühes uhkes majas majahoidjana. Tegemist on kõrgklassi elanike kortermajaga, niisiis on ta seal majaelanike lükata-tõmmata. Ta käitub nii, nagu tema rollile kohane: on üpris hoolitsemata väljanägemisega, vastab ühesilbiliste sõnadega või mühatab niisama.  Kuid alates hetkest, kui tema korteriuks sulgub (ta ise muidugi seespool), muutub kõ

Pealkiri viitab justkui naistekale. Samas - autor on mees. Mehed ju magusaid õnneliku lõpuga armastuslugusid ei kirjuta. Niisuguseid, mis on kantud vääramatust mõttest, et püsiv paarisuhe on elu eesmärk ja igavese õnne alus. Raamatu kaanekujundus meenutab veidi Vatikani muuseumi treppe. Võib-olla tuleb niisugune seos lihtsalt sellest, et viimasel ajal on paavsti teema väga päevakajaline olnud. Igatahes ei sobi see kupatus omavahel kuidagi kokku, nii et jääb üle küsida, mis on ikkagi raamatu sisuks. Tegelikult on Daniel Glattauerilt eesti keeles vähemalt kaks raamatut ilmunud ja see, kes on neid lugenud, oskab juba aimata mingisugust äraspidist armastuslugu. Nii ongi. Algus tõotab ilusat armastuslugu: supermarketi juustuosakonnas kohtuvad lihavõtete ajal naine ja mees. Mees otsib hiljem korduvalt naise üles ja külvab ta üle õrnus- ning tähelepanuavaldustega. Naise töökoht on talle varsti teada, elukoht samuti. Naisele see meeldib, sest ta tunneb ennast selles olukorras tõeliselt

Inimene elab ühiskonnas, mis sisendab talle, et ta on kõikvõimas. Loodusjõud ei tundu enam olevat ohtlikud, me oleme endale loonud kaitse ning tunneme isetehtud mullis ennast turvaliselt. Mis aga saab siis, kui asjad ikkagi kontrolli alt väljuvad? Siis tunneme end abituna, sest seni loodud piirid on lõhutud ning asjad ei ole enam meie kontrolli all. Niisiis tahab tavaline keskmine inimene pidevalt juhtida olukorda, milles ta ise on. Veel parem aga oleks veidi laiem kontroll - ka selle üle, mis meisse otseselt ei puutu. Palju hullem on aga see võimas jõud, mille inimesed omavahelistes suhetes vallandavad. Lahutus on tänapäeval igapäevane ja enamasti jõuab see kätte just siis, kui näib, et miski muu enam ei aita. See on justkui torm, mis uhab minema pool saarest, võttes endaga kaasa inimesed ja majad.  Raamat räägib isast, kes on elanud läbi just niisuguse tormi. Kõik see, mis järgneb kirjeldatud katastroofile, on vähemal sama õudne. Lühikesest kooselust sündinud tütar jääb ema ju

Alex Cross on uurija. Michael Sullivan on palgamõrtsukas, kellel on mitte just kõige soojemad sidemed maffiaga. Nad jälitavad teineteist ja see ongi raamatu sisu. Jääb üle ainult küsimus, kumb kumma ära tapab. Niisiis on tegemist primitiivse hea ja paha võitlusega. Kuna autor on Ameerika päritolu, siis ei ole raske arvata, kuidas lugu lõppeb. Lisaks perekondlikud suhted ja hirmsad kirjeldused mõrvade ning vägistamiste tehnilistest üksikasjadest.  Ei ole väga värvikaid tegelasi ega originaalset süžeed. Samas nii kehv ka ei ole, et raamatut lausa pooleli jätta tahaks. On midagi vahepealset: kui midagi paremat parasjagu käepärast pole, kannatab lugeda küll. Ja seda hirmu ka ei ole, et raamatusse kinni jääks ja igapäevatoimetusi teha ei saaks. Selle eest kannab hoolt romaani ülesehitus: see on hakitud nii lühikestesse peatükkidesse, et ei jõua veel lugema hakatagi, kui juba läbi saab. Kohati on see täiesti õigustamatu, sest järgmine peatükk jätkub samast kohast, kus eelmine lõppeb ja

Kõnnime ringi ja korjame enda jaoks märke. Märke, millest saaksime midagi järeldada ja sedasi endas eelarvamusi kasvatada. Selle raamatu kaanel on märk, et autori näol on tegemist Nobeli kirjanduspreemia laureaadiga. Sellepärast seisis see raamat õige mitu nädalat puutumatuna mu riiulis, sest kartsin seda kätte võtta arvates, et tegemist on liiga raske lugemisvaraga. Tegelikult on ja ei ole ka. Euroopalikus mõttes tradistioonilise raamatuga siin kindlasti tegemist ei ole. Ja see, kellele ei meeldi traditsioonide lõhkumine, paneb selle raamatu tõenäoliselt üsna kiiresti käest. Märk näitab, et see on väärtuslik teos. Märk ei näita sugugi valesti: nii ongi. Kuid sügavad mõtted on peidetud jaburavõitu tunduva teksti taha. Mingil määral meenutab see Gabriel Garcia Marquezi tekste. Mis see täpselt on, mis tekitab äratundmise, seda on raske sõnastada, kuid see on õhus. Ilmselt autori päritolu ja väärtused, mida tekst kannab. Raamatu peategelane on 18-aastane noormees, kes Peruu seadust

Sebastian Faulks valiti 1996. aastal Inglismaal aasta kirjanikuks. See on piisav põhjus, miks tema raamatuid kätte võtta. "Linnulaul" on küll piisavalt kevadine pealkiri, kuid tagakaane tutvustuses nimetatakse seda sõjaromaaniks. Seda ta ka on, aga mitte ainult. Lisaks E. M. Remarque romaane meenutavale sõjaloole on selles "janeaustenlik" vanaaegne armulugu, pikituna pikantsevõitu seksistseenidega. Ja siis veel kaasaeg, kui 1978. aastat niimoodi nimetada saaks. Romaani tegevus algab 1910. aastal, mil peategelane Stephen Wraysford noore mehena Prantsusmaale õppereisile saadetakse. Sealt tema üheagselt õnnelik ja õnnetu armulugu alguse saabki. Õnnelik seetõttu, et noormees kogeb midagi, mis on "päris". Õnnetu sellepärast, et varasemad perekondlikud sideme ja sõda annavad loole sootuks uue pöörde.  Romaani lõviosa kirjeldabki kaevikusõja koledusi Läänerindel. Seda, mis niisugustes loomalikes tingimustes hakkab toimuma noorte meeste sisemuses. Korraga l