Postitused

Kuvatud on kuupäeva mai, 2013 postitused

Andrus Kivirähk. Lood

Kujutis
Ei ole võimalik, et üks inimene sellised lood kirjutab. Aga, näe, Kivirähk kirjutab ja minult on pisar suurest naerust silmanurgas. Midagi nii teravmeelset ei ole ma ammu lugenud. Just sellised lood sobivad vaimutoiduks inimeseloomale, kes kevadeks rampväsinud ja kellel nali ning naer kipuvad ununema. Raamatut kätte võttes on korraks tunne, nagu oleks tegemist eestiaegse väljaandega. Ainult et kõvade kaante ja koltumata lehtedega. Aga illustratsioonid viivad mõtte just riiulis olevale "Doktor Dolittle´i" kolmekümnendate väljaandele. Ja eks need siin ühed vanad lood ole, lihtsalt uues kuues. Kivirähk ühendab klassikalise muinasjutu hämmastavalt peene ühiskonnakriitikaga. Ja see viimane on väga kaasaegne. Võtame või näiteks meedia mõju inimsaatusele ja sallimatuse teistsuguste suhtes. Või ülitõsised töönarkomaanidest mehed (aga miks ka mitte naised), kes igasugust naljatlemist kerglaseks peavad. Või lihtsalt tühja sõnademulina tootmine. "Laps ja kana" on lugu, mi

Rawi Hage. De Niro mäng

Kujutis
Rahvaraamatu veebilehel olev sisukirjeldus juhatab romaani sisu täiesti ammendavalt sisse: "„De Niro mäng” on Liibanoni päritolu Kanada kirjaniku Rawi Hage’i debüütromaan, mis räägib kahe lapsepõlvesõbra saatusest kodusõjast räsitud Beirutis. Bassam ja George veedavad oma päevi mootorrattaga mööda linna kihutades ja rahateenimismooduseid haududes. Kohalikku omakaitsesse astunud George muutub aina äraarvamatumaks, Bassam veendub aga üha enam, et peab Liibanonist minema pääsema. Nii pannakse poisipõlvesõprus ja ustavus proovile." Meie, pisikesed valged heaoluühiskonnaga harjunud eurooplased ei salli, kui kusagilt araabiamaadest tulevad meile võõraste tõekspidamistega inimesed ja hakkavad meie turvalisust ohustama. Eks see ole ikka tülikas küll, kui massiliselt illegaale või võõramaalastest sisserändajaid ühiskonda ei sulandu. Viimaste päevade sündmused Stockholmis on ehe näide sellest, mis juhtuda võib. Mulle ka ei meeldiks, kui märatsevad noorukid öösel mu auto pu

Jan Kaus. Koju

Kujutis
Juhtusin kusagilt kollasest meediast lugema nupukest, et meie presidendiprouale meeldivad "aeglased" raamatud. "Koju" peaks talle sel juhul sobima küll. Ise asi muidugi, kas temaatika on piisavalt põnev. Selle raamatuga on tõepoolest imelikud lood. Loed seda, hakkab hargnema LUGU ja siis saab see äkki otsa ning algab järgmine. Ja väga raske on mõista, miks see kõik samade kaante vahel on. Isegi siis, kui raamat läbi, ei ole veel pilt täiesti selge. Samas - paneb mõtlema. Minu meelest on väärtusliku raamatu või filmi üks tunnus see, et ta vajab seedimist. Ja see raamat vajab seda küll. Eesti mees elab sissepoole. Ega ta seda suurt välja ei näita, mida tunneb. Vale oleks aga arvata, et tal tunded puuduvad. Millegipärast häbeneb ta neid avaldada. Kaus sorib sügaval meeste sisemaailmas. Ta tegeleb nende igatsuste, püüdluste ja painetega. Ja seda üsna pessimistlikus võtmes. Erilist rõõmu sellest tekstist leida ei ole. Ja peategelased asetab ta kaasaja tsivilisatsi

E L James. Viiskümmend tumedamat varjundit

Kujutis
Raamatute maailmas juhtub sageli nii, et keegi tundmatu kusagilt saab hakkama millegi põnevaga, põrutab kirjaniku sildi all komeedina raamatuärisse ning, jätkates sama joont, treib valmis terve sarja. Niisuguse, mis müüb hästi, mis paneb inimesed endast rääkima ja millele leidub kindel lugejaskond. Võtame või Harry Potteri. Või Videviku-saaga. Ja enamasti müüvad kolm või neli või isegi kuus raamatut hästi enne, kui teema ammendub ning uus komeet peale lendab.  Niisuguste kirjutajate fenomen seisneb selles, et mingi seitsmenda meelega suudavad nad ära tabada selle pärli, mida ühiskond just hetkel ootab. Selle, millest on parasjagu puudus. Lähtudes eelnevast mõttekäigust tasuks küsida, kas ühiskond on praegu seksinäljas. Isegi lastele toodetud lelude reklaamides on varjatud seksuaalsust. Seks on see, mis müüb. Ilmselt autor sellest juhindubki, kuid keerab kraadid kõvasti kangemaks. Kirjeldatud on ju tegelikult kahte seksinäljas täitmatut noort inimest, kes lakkamatult seda vanainime

Jo Nesbø. Vereteemandid

Kujutis
Peategelane Hally Hole on niivõrd värvikas mees, et temal tasuks peatuda veidi pikemalt. Tegemist on politsei mõrvarühma liikmega, kelle ülesandeks on taas lahendada ühe sarimõrvariga seotud mõistatused. Aga mitte ainult: talle teeb peavalu korruptsioon politseiametis. Ja see kõik moodustab uskumatu kompoti, nii et võidelda tuleb mitmel rindel.  Niisiis - Harry Hole. Ta on alkohoolik, kes joomahoogude ajal ei kontrolli oma elu mitte kõige vähematki. Ta on võimeline päevade kaupa oma korteri põrandal mustuse ja laga keskel lamama ning teda ei huvita, mis saab.  Lisaks sellele võib ta purjuspäi teha uskumatuid sigadusi: sõimata, lõhkuda, laamendada, kakelda... Samas - kui ta on kaine, võib teda pidada politseigeeniuseks. Oma intuitsioonile ja teravale mõistusele toetudes suudab ta luua seoseid asjade ja inimeste vahel ning seeläbi mõrvaritele jälile jõuda. Isegi siis, kui uurimisrühm on ummikteel või valejälgedel. Ja seda tegevust saadab kristallpuhas õiglustunne. Kriitilistes oluko