Postitused

Kuvatud on kuupäeva veebruar, 2012 postitused

Rebecca James. Kaunis kurjus

Kujutis
Rebecca Jamesi raamatut esitletakse kui noorsooromaani, mida on tõlgitud kolmekümnesse keelde. Tegelikult on see segu noorsoo-, naiste- ja kriminaalromaanist. Jah, see on üsnagi võrreldav "Teraviku" sarja raamatutega, mida siis lugeda armastasin, kui mu oma lapsed veel teismelised olid. Samas - ega ta päris lasteraamat ka pole, sobib täiskasvanule lugeda küll. Pinget on selles palju, kusjuures raamatu ülesehitus on vägagi petlik: kui alguses tundub, et tegemist on pingevaba lugemisvaraga, millest pole teravaid emotsioone oodata, siis tegelikul läheb lõpus päris märuliks. Mõned tegelaskujud meenutavad seebikate kangelasi. On ju tuntud tõde, et igas seebikas on psühhopaadist naistegelane, kelle elu sisuks on teiste olemine põrguks teha. Just niisugune tüüp on ka selles raamatus. Ei usu ma ilmaski, et maailmas oleks nii üdini tigedaid inimesi, nii et mõnevõrra kunstlik see lugu ju on. Aga ikkagi huvitav lugeda. Eriti siis, kui pea akadeemilisest tegevusest paks ja tervis ka

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja timuka tütar

Kujutis
Nii-nii. Jälle Indrek Hargla. Täna hommikul kuulsin Terevisioonist, kui populaarsed need Vana Tallinna kriminaalromaanid on. Lähen minagi vooluga kaasa ja loen neid usinalt. Niimoodi tean, millest meedias jutt käib.  Tegelikult pole siin midagi kahetseda, et neid loen. Täiesti mõnus lugemisvara. See on vanast ajast teada, et olen krimkadefänn. Raamat, milles on mõistatus, meeldib mulle alati. Lihtsalt tore on lõpplahendust ennustada. Ja nagu heas kriminaaromaanis, on ka selles raamatus surnuid ja verd. Ning lõpus loomulikult üllatus. Seekord mitte väike. Sellist lõpplahendust vaevalt ükski lugeja ette oskab näha.  Mind aga huvitab pigem see, kui palju on autor uurinud keskaegse Tallinna olustikku, et niisuguse raamatuga maha saada. Eriti nautisin hasartmängude kirjeldusi, mängijate taktikat ja emotsioone, mis sellega kaasas käisid. Nii hakkaski mind huvitama, kas tõesti toimusid niisugused mänguõhtud ning kas mängude käik ja reeglid on realistlikud.  Teine põhjalikum valdkond

Riikka Pulkkinen. Piir

Kujutis
Läksin raamatukogusse ja küsisin lahedat lugemist. Sain lõksu. Niisuguse, mis sind kohe esikaanest läbi meelitab ja enne välja ei lase, kui tagumine kaas vastu tuleb. Juba kaanekujundus on omaette nähtus. See meenutab mulle ühte prantslannast fotograafi, kellega kunagi suhtlesin ja kes aja jooksul kaotsi on läinud (või olen kadunud hoopis mina?). Ta armastas teha ainult mustvalgeid pilte ja tal oli vanaema, ligi sajandivanune. See vanaema istus päevast päeva voodiserval ja kurvastas selle üle, et surm juba ei tule. Ta oli tüdinud elamast. See fotograaf armastas pildistada oma vanaema käsi. Tuleb välja, et mõtted, mis mul fotot vaadates tekkisid, juhatasid raamatu väga hästi sisse. See ongi lugu inimestest, kes kõnnivad elu ja surma piiril. Pidevalt on neil käsil selle piiri katsumine, kohati on tunne, et keegi neist astub vale sammu ja siis... aga nii lihtne see ka ei ole. See on Sophoklese tragöödiate kaasaegne versioon. Autor ise viitab ka korduvalt Sophoklesele, nii et seos on ilmn