Raamatukoi lugemislood

  Raamatu peategelane Harriet on politseitöötaja, kuid tal on sotsiaaltöö haridus. Seega ei saa ta päris täievolilise politseinikuna toimetada, paljudele õigustele puudub tal juurdepääs. Ta saab oma kodukohas Lervikenis tööd ja asub elama isa juurde. Juba esimesel tööpäeval avastatakse muidu nii rahulikus kandis mõrv. Mõisast leitakse naise laip. Mõni aeg hiljem tapetakse ka üks teismeline poiss, kes arvatavasti oli esimese mõrva pealtnägija.  Harriet on uurimisgruppi sulandumisega hädas, tema ülemus on ülimalt ebasõbralik ja ei lase tal paljusid toiminguid teha. Nii taandatakse ta pelgalt erinevaid registreid ja mobiiliväljavõtteid läbi kammima. Samas on ta selles kandis veetnud lapsepõlve, seega teab hästi kohalikke olusid. Nii topibki ta tööväliselt oma nina igale poole ja avastab asju, mis ilma temata päevavalgele poleks tulnud.  Loomulikult ei puudu ühel korralikul peategelasel ka eraelu. Tema emeriitprofessorist isa hakkab vananedes mälu kaotama ja teeb imelikke asju. Nii pendeld

  Jälle üks audioraamat. Olen avastanud selle kuulamiseks aina uusi võimalusi. Viimasel ajal panen hommikuse trenni ajaks klapid pähe ja nii saabki korraga trenn tehtud ja raamat loetud.  Olen varem ka Kepleri raamatuid lugenud ja nendes sisalduv pinge meeldib mulle. Ma ei tea, kas asi on selles, et nüüd oli tegemist lugemise asemel kuulamisega, aga see lugu tundus kuidagi eriti raju märul. Ei saagi päriselt öelda, kas see on krimi või pigem lihtsalt põnevik. Aga mõrvad ju on ja tegija leitakse ka üles.  Tegemist on Joona Linna sarja raamatuga. Alguses tundub, et Linnat ei olegi, sest vihjatakse tema surmale. Kusagil kolmandiku peal ilmub ta siiski välja ja asub otsima kedagi, kes stalgib naisi, paneb videod internetti üles ja siis tapab nad. Siin on niipalju  vihjeid ja saladusi ning süüdlase leidmine on üks paras mõistatus.  Loomulikult ületab Linna igasugused politseitöö piirid ja läheb vastuollu seadusega, et süüdlane leida. Ja paras tegu on politseile selgeks teha, et nad eksivad.

  Raamat on kirjutatud filmi põhjal - seega film oli enne raamatut. Ma ei ole filmi näinud, aga lugedes on tunne, justkui vaatakski filmi. See on ülilihtne lugemine, just paras suvepäeval aeda kaasa võtta ja linnulaulu saatel lugeda.  Raamat räägib Gustave Eiffelist ja tema torni valmimisest. Aga see ei ole pelgalt insenerteaduslik romaan, pigem on tegemist kirgliku armastuslooga. Eiffel on alustamas torni ehitamist, kui kohtab oma kakskümmend viis aastat tagasi kaotatud armastust. Siit saab alguse kirg, mida insener väljendab oma tornis. See on A-täht, samas matkib oma kumerustega naiselikke jooni.  Raamatu sündmused kulgevadki paralleelselt kahes ajastus, nii et lugeja saab samm-sammult teada, mis siis varem juhtus. Selles on intriigi, draamat, traagikat - kõike, mida ühes ajaloolises fiktsioonis olema peab. Ja ülesehitus on täpselt selline, nagu filmis: alguses idüll, siis takistused ja meeleheide, siis justkui lahendus, siis jälle takistused... ja siis kibedusega segatud võidurõõm.

Selles maailmas on huvitav vastuolu. Ühest küljest on tervisekultus omandanud enneolematud mõõtmed, teisest küljest püüavad toiduainetetootjad meile maha müüa puhast rämpsu. Mõlemate taga on suur äri ja koos toimivad nad suurepäraselt. Nende vahele jääb segaduses inimene, kellele pidevalt sisendatakse, et elagu tervislikult, aga poodi minnes sirutub käsi ikkagi justkui iseenesest millegi maitsva ja ebatervisliku järele. Sellele lisanduvad veel rohked müügimüüdid, mis teatavad, et just see toode on imeliselt tervislik. Ja nii me siis olemegi segaduses, et mis on õige ja mis vale. Fakt on see, et me ei saa oma keha olukorda meditsiinisüsteemi vastutusele anda, vaid peame ise selle eest hoolitsema. Aga kuidas? Viimasel ajal on ilmunud rohkelt raamatuid sellest, kuidas ise oma tervise eest hoolt kanda. Ka see tekitab segadust: kellel siis ikkagi on õigus ja milline uus teooria peab päriselt paika? Tahaks ju tervena elada, aga ei oska. Tundub, justkui oleks inimkeha viimase paari aastakümne

  Proovisin, kuidas Mirko töötab ja panin ennast audioraamatu laenutusjärjekorda. Kaks kuud läks mööda ja ma olin ammu käega löönud, sest arvasin, et see keskkond ei toimi. Eelmisel nädalal oli mu postkastis üllatuskiri, et raamat on laenutuseks vaba.  Ausalt öeldes oli veider raamatut niimoodi võtta. Lugemiseks seda ju nimetada ei saa, pigem võtmiseks. Sain kuulamise kõrvalt ühe tellitud vaiba lõpuks valmis heegeldada, nii et kokkuvõttes oli kõik hea. Lihtsalt kohati oli keeruline tegevust jälgida ja aru saada, kes on kes. Ei ole harjunud kuulama ja nimede kirjapilt annab asjas orienteerumisel palju juurde. Aga ikkagi on tore, kui keegi sulle ette loeb. Nagu unejuttu või nii... See lugu on üks paras pundar, kus erinevad tegevusliinid omavahel põimuvad ja lõpuks üheks saavad. On kriminaaluurija (muidugi naine), kellel on jalad otsast raiutud ja siis tagasi õmmeldud, on kaks eradetektiivi, kes teda uurimisel aitavad ja nende ümber kogu märul käib. Keegi tapab igal kuul viiendal kuupäeva

  Ma ei saa selle raamatu sisu siin lahti kirjutada, sest see oleks vale. Seda peab ise lugema, läbi teise inimese vaatevinkli läheb palju kaduma ja sellest oleks kahju. Saan ainult sellest rääkida, mida see raamat minuga tegi: muutusin palju rahulikumaks ja leplikumaks, lõpetasin (vähemalt mingi osa ajast) võitlemise sellega, mida ma nagunii muuta ei saa ja mõistsin, et maailmas on tõepoolest vähe asju, mis on väärt seda, et oma energiat neile kulutada.  Lugedes oli selline tunne, et see ongi baas. Kõige alus, põhi selle parimas tähenduses. Ja et need teised raamatud, mille abil olen üritanud iseendasse kaevuda, on küll head, aga käsitlevad vaid mingit kitsast pindmist aspekti inimeses toimuvast.  Lugesin seda raamatut kaua. Selle raamatuga lihtsalt ei ole nii, et loen läbi ja võtan teadmiseks. See tuleb endast läbi lasta, muidu pole asjast mingit kasu. Ja nii ma siis lugesingi kaks kuud. Seejuures olen kindel, et pean selle raamatu nüüd endale koju soetama, sest ühest korrast lugemis