Postitused

Kristoffer Hatteland Endresen. Natuke meie moodi. Jutustus sigadest

Kujutis
  Raamatukogu uudiskirjanduse seast vaatas mulle vastu... siga!!! Ei saanud võtmata jätta, liitatigi tean inimesi, kelle jaoks siga on lemmikloom. Ma ei kahetse. See on üks ägedamaid raamatuid, mida viimasel ajal lugenud olen.  Kui üks ajaloolane võtab ette kirjutada raamat sigadest, siis on tulemus vägagi omanäoline ja köitev. Seda võiks pidada kogunisti omamoodi sigade ajalooraamatuks, aga mitte ainult.  Kristoffer Hatteland Endresen otsustab vaadata norra tööstuslikku seakasvatust seestpoolt. Ta näeb kõvasti vaeva, et pääseda ühe seafarmi siseringi. Ega omanikud teda alguses näha ei taha, sest äärmuslikud loomakaitsjad on nad hellaks teinud. Seega peab mees tõsiselt võitlema, et saada õigus töötada pool aastat seatalitajana. Selle aja jooksul vaatleb ta sigade elu alates vastsündinueast kuni tapamajani. Aga lisaks kirjeldustele sigade käitumisest ja omavahelistest suhetest annab ta väga mitmetahulise vaate seakasvatuse ja tõuaretuse teemadesse, ta vaatleb sigade kodustamise ajalugu,

Stefan Ahnhem. Üheksas haud

Kujutis
  See on Fabian Riski krimipõneviku teine osa. Esimene oli nii hea, tahtsin teise ka läbi lugeda. Päris huvitav on see, et teise osa tegevus toimub pool aastat enne esimest. Alguses ei saagi aru, kas Risk on tagasi Stockholmi kolinud. Eelmises osas läks ta ju sealt ära. Aga pikapeale hakkab selgeks saama, et esimese osa vihjed keerulistele pereprobleemidele ja sündmused Iisraeli saatkonnas on just sellesse raamatusse pandud. Selles mõttes on tegemist natuke ebatraditisoonilise lähenemisega. Raamat algab sündmustega Lähis-Idas. Tegemist on justkui kellegagi, kes paneb armastuskirja teele. Kusagil raamatu keskel tullakse selle juurde tagasi ja peaaegu lõpuni on selgusetu, kuidas see võiks olla seotud brutaalsete mõrvadega Rootsis.  Sündmused toimuvad paralleelselt Rootsis ja Taanis, kumbki pool lahendab oma juhtumeid. Mõlema poole puhul on sarnane see, et politseiülemused on üsna vastikud. Rootslane ütleb otse välja, et ta on ammu minetanud illusiooni, justkui oleks võimalik tõde välja s

Oliver Burkeman. 4000 nädalat. Surelike ajakasutus

Kujutis
  Ajajuhtimisest on kirjutatud nii palju. Pidevalt üritatakse meile selgeks teha, et aega ei tohi raisata, et tuleb teha plaanid ja need siis täita. Ja tuleb olla võimalikult produktiivne, et oma eluga kusagile jõuda ja vastata ühiskonna standarditele. Ja edukas, edukas, edukas tuleb olla. Kuigi mitte keegi ei ütle väga täpselt, mis see edu siis on. Sellised raamatud annavad igal sammul tunda, et sa ei ole piisavalt hea, ükskõik kui palju sa siis ka ei pingutaks. Sa muudkui saavutad ja saavutad, aga saavutamata saavutused klopivad su uksele ning sa lihtsalt lähed selle kõige kätte hulluks. Ja sa elad oma elu, tehes asju, mis peaksid tooma sulle päris õige ja hea elu kunagi tulevikus. Aga tulevik nihkub kogu aeg eest ära. Millal sa siis elad? Elu ongi ju praegu! Oliver Burkeman kirjutas selle raamatu pandeemia ajal. Ta oli produktiivsusfanaatik ja kes üritas kõigega hakkama saada, aga ühel päeval istus ta pargipingil ja mõistis, et mida rohkem ta pingutab, seda rohkem ülesandeid ta ette

Malin Persson Giolito. Sinu kätes

Kujutis
  Stockholmi lähedal on kaks asulat, teine teisel pool kiirteed. Üks on jõukate rootslaste elupaik, teises elavad hallides kortermajades sisserändajad. Need on kaks täiseti erinevat maailma, neis kehtivad erinevad reeglid ja tavad. Mänguväljakul saavad sõpradeks kaks poissi, kes on erinevatest asulatest. See on tavapäratu sõprus, mis kestab aastaid. Kuni ühel hilisõhtul kostab mänguväljakult lask. Üks sõpradest on maha lastud.  Uurimine annab sissevaate sõprade perekondadesse. See, mis pealt tundub ilus, ei olegi seda. Rikkad rootslased ei pruugi tegelikult olla rikkad. Selles peres ei pöörata lapsele mitte mingisugust tähelepanu ja see laps on sisuliselt üksi. Vanematel on piisavalt tegemist, et oma rahaprobleemidega toime tulla ja pidusid korraldada. Ja et selle kõigega toime tulla, siis põgenevad nad uimastite maailma. Kole pagulaspere ei pruugi olla nii kole. Mitmel kohal töötav paljulapseline üksikema hoolib väga oma lastest. Selles peres on armastus.  Poisid on üsna varakult satt

Abigail Dean. Tüdruk A

Kujutis
  Raamatu minategelane on Alexandra, kes kasvas peres, kus oli seitse last. Isa oli usufanaatikust arvutitehnik, ema lihtsalt laste kasvatamisega vaevatud ja koormatud. Ühel päeval saab täiskasvanud Alexandra teate, et ta ema on vanglas surnud. Selgub, et lapsed on emalt pärinud maja ja natuke raha. Alexandra otsustab, et majast peaks saama kogukonnakeskus, aga selleks on vaja kõigi õdede-vendade nõusolekut. Kuna aga kõik lapsed on adopteeritud, siis tuleb nad kõigepealt üles leida. See ei ole väga lihtne, sest adopteerimisandmed on salastatud. Asja teeb veel keerulisemaks see, et perel on seljataga väga sünge minevik ja omavahelised suhted sassis.  Raamatu ülesehitus on üsnagi ebatavaline. Iga peatükk räägib ühest lapsest - ja neid peatükke on kokku kuus. Miks mitte seitse? Jutt rändab pidevalt oleviku ja mineviku vahel, kohati on lausa raske mõista, mis parajasti teoksil on. Aga tasapisi hakkavad lahti rulluma väga õudsed lood. Lood sellest, kuidas isa läks hulluks, kuidas ta oma per

Sogyal Rinpoche. Tiibeti raamat elust ja surmast

Kujutis
  Kunagi juhtusin telekast nägema intervjuud ühe naisega, kelle tööks on surijate ja nende lähedaste toetamine. Ta mainis seal Tiibeti raamatut elust ja surmast ning ütles, et see on kõige elujaatavam raamat, mida ta lugenud on. See tekitas huvi, nii et käisin kaua aega raamatupoes seda raamatut silitamas. Sünnipäevaks saadud kinkekaardi eest ostsingi selle ära.  Sogyal Rinpoche on tuntud budismi õpetaja, kelle tegevus on väljunud Tiibeti piiridest ja kes jagab oma teadmisi Euroopas, Ameerikas ja ka mujal. Selles raamatus käsitleb ta põhjalikult budismi õpetust ja toob välja Tiibeti surnuteraamatu sisu kaasaegses keeles, nii et see on arusaadav ka lääne kultuuri inimesele. Olen kindel, et päris kõigest ma lugedes aru ei saanud, aga lohutan ennast sellega, et sain sealt seda, mis mulle hetkel kõige vajalikum on ja mida mu mõtlemise piirid haarata lasevad. Kindlasti on mõistlik see kunagi veel kord läbi lugeda, võib-olla leian siit siis hoopis teistsuguseid asju.  Meie ühiskond on veider

Stefan Ahnheim. Ilma näota ohver

Kujutis
  Pärast seda, kui olin lugenud läbi kõik eesti keeles ilmunud Henning Mankelli teosed, ei suutnud ma leida midagi võrdväärset. Jo Nesbo ehk ainult. Nüüd leidsin. Nii peent ja kvaliteetset põhjamaade krimi on harva leida. Ja ma kahetsen, et ei võtnud kohe ka sama sarja teist osa raamatukogust kaasa. Ehk edaspidi näkkab. Selle raamatuga saab alguse politseiuurija Fabian Riski sari. Tegemist on (nagu ikka) äärmiselt leidliku ja analüütiliselt mõtleva politseiuurijaga, kes ei kohku tagasi ka reeglite rikkumise ees. Kui meeskond teda takistab, siis pigem ajab ta oma asja salamisi edasi. Risk kolib perega Stockholmist tagasi kodukohta Grännasse, lootes minevikuga lõpparve teha ja pereelu korda seada. Ees ootab pikk puhkus enne, kui ta kavatseb kohalikku politseijaoskonda tööle asuda. Paraku aga nii ei lähe. Kohe esimesel päeval leitakse tapetud mees, rinnal klassipilt. Ja Fabian Risk õppis samas klassis. Nii tulebki kohe asja kallale asuda. Välja jõutakse selleni, et ilmselt on süüdlaseks ü