Postitused

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse kõiki ja kõike

Riley Sager. Lukusta kõik uksed

Kujutis
  See põnevik räägib noorest neiust ja salapärasest majast New Yorgis. Tüdruk, kellel puudub peaaegu igasugune sotsiaalne võrgustik ja perekond, saab pakkumise. Nimelt on tal võimalus hakata korterihoidjaks ühes luksuslikus elamus. Neiu on pärit kehvadest oludest, tema vanemad on surnud ja õde kadunud. Nii tundub, et kolm kuud lihtsalt ühes kenas korteris elada ja selle eest kopsakas summa saada on muinasjutuline pakkumine.  Majas elavad prominentsed inimesed - endised senaatorid, näitlejad, kirjanikud. Lisaks sellele on veel paar korterit, kuhu on paigutatud hoidjatena noored inimesed. Paar päeva on sissekolimisest möödunud, kui hakkavad juhtuma mõistatuslikud asjad. Üks korterihoidjatest kaob keset ööd. Nii hakkab peategelane asja uurima. Selgub, et sarnaseid lugusid on juhtunud varemgi. Mida sügavamale teemasse neiu kaevub, seda kummalisemaks asjad lähevad. Tundub, justkui majas toimiksid mingid kurjad jõud, kummitused, vaimud... Jutt kisub kangesti õuduka sarnaseks. Lahendus on sii

Ragnar Jonasson. Päevavalgus

Kujutis
  Jonasson ei tüüdanud ära, seega võtsin kohe järgmise raamatu. Paraku ei saanud ma Pimeduse sarja teist osa kätte, niisiis seekord neljas. Kuna tegemist on iseseivate lugudega, siis see asja ei sega.  Kaks uurivat inimest, kolm lugu. Kolmest loost saab lõpuks kaks. Tegevus toimub Põhja-Islandil, kohad on päriselt olemas, küll aga olustik ja inimesed on kirjaniku fantaasia.  Aki Thor on politseinik. Linn, milles ta elab, on karantiinis, sest keegi rändur on sisse toonud ohtliku nakkuse. Ilmselt on kirjanik siin inspiratsiooni saanud mõne aasta tagusest ajast, sest olustik ja piirangud on selgelt äratuntavad. Keegi mees tuleb Aki juurde, kaasas pilt 1950. aastatest. Nimelt on pildil tema ema, isa, ema õde, keegi võõras noormees ja tema ise beebina. Pildistaja on ilmselt ema õemees. Kogu seltskond elab inimtühjas paigas üksikus talus. Pildi tooja ei tea, kes on noormees, aga ema õde suri samas paigas segastel asjaoludel. Väidetavalt olevat ta sooritanud enesetapu, võttes rotimürki. Kuna

Ragnar Jonasson. Pimedus

Kujutis
  See on triloogia "Peidus Island" esimene osa. Hulda Hermannsdottir on 64-aastane politseiuurija, kes saab teate, et tal tuleb nädala pärast minna pensionile. Ta saab oma ülemuselt loa, et tohib sellel viimasel nädalal uurida ükskõik missugust vana lahendamata juhtumit. Nii kaevabki ta välja aastavanuse loo, mis on ametlikult lõpetatud, kuid see ei anna talle rahu. Nimelt leiti rannast uppununa üks venelanna, kes taotles Islandil elamisluba. Uurimise käigus tuleb välja, et kadunud on veel üks vene tüdruk. Oma tegevusega saab Huldast tahtmatult pind politsei silmas ja sellepärast lühendatakse tema aega politseis kolmele päevale. Hulda võiks vabalt need viimased päevad lihtsalt mööda saata, aga ta ei anna alla. Ja lahendus on õõvastav... Paralleelselt pealiiniga on juttu ühest vanast loost, mis räägib üksikemast, kes  on ühiskonna poolt ära põlatud ja seetõttu peab oma lapsest loobuma. Aga ta ei anna alla ja otsustab oma last ise kasvatada... Lisaks sellele painab Huldat mäles

M.W.Craven. Botaanik

Kujutis
  Seersant Washington Poe on veidrik. Ta elab tagasitõmbunult koos oma spanjeliga mägionnis ja tal on väga vähe sõpru. Üks tema sõpradest, patoloog Estelle Doyle, lavastatakse süüdi oma isa mõrvas.  Poe on täiesti kindel, et Estelle ei ole süüdi. Probleemiks on aga see, et äsja maha sadanud lumel on ainult ühed jäljed ja need on naise omad. Mõrvar oleks justkui majast minema hõljunud. Ometi on Poe täiesti kindel, et Estelle süüdi ei ole. Samal ajal tegutseb mõrvar, keda hakatakse kutsuma Bioloogiks. Ta saadab inimestele, kes on ühiskonnas skandaalse kuulsusega, kuivatatud lilleõisi ja mõni aeg pärast seda ohver sureb. Mitte keegi ei saa aru, kuidas ta suudab kõrgendatud valvega isolatsioonipalatisse paigutatud inimese mürgitada. See kõik pälvib avalikkuse tähelepanu, meedia on tagajalgadel, müüakse temaatilisi T-särke. Poe tegeleb ka selle juhtumiga ja lõpuks jooksevad mõlemad mõistatused omavahel kokku.  Selle raamatu väärtuseks on lisaks originaalsele loole hea mehelik huumor. Meesko

Stephanie Wood. Võlts

Kujutis
  Mingitel hetkedel oma elus puutume varem või hiljem kokku manipulaatoritega, inimestega, kellel on isiksusehäired. Stephanie Wood räägib selles raamatus oma loo. See ei ole romaan, kaugeltki mitte naistekas.  Wood on varases keskeas üksik naisajakirjanik, kes on pühendunud oma karjäärile, kuid igatseb päris tõelist armastust. Niisiis hakkab ta läbi kohtingusaidi endale kaaslast otsima. Ta kohtub Joega, lambakasvataja, kinnisvaraärimehe ja arhitektiga. Kuigi sisetunne annab märku, et midagi justkui ei klapi, tundub mees ikkagi igati usaldusväärne: tal on purunenud abielu, kaks varateismelist last, lambafarm kusagil maakohas ja ta ajab väga kõrgel tasemel kinnisvaraäri. Suhte arenedes hakkavad ilmnema asjaolud, mis tunduvad arusaamatud. Väga sageli, kui on kokku lepitud kohtumine, juhtub midagi: koer saab maolt hammustada, tütrel on astmahoog, endine naine läks hulluks, ärikõnelused kestavad pikemalt... vabandusi on lõputult. Aeg-ajalt kaob mees mitmeks päevaks, koguni nädalaks, ja tem

Robin Sharma. Kella 5 klubi

Kujutis
  Inimesed jagunevad kaheks: need, kes "eneseabiraamatuid" mitte mingil juhul ei loe ja need, kes Sharmat autori ja õpetajana väga hindavad. Igaühel on õigus oma arvamusele ja nii ongi hea.  Igast raamatust on midagi õppida ja mõnikord on hea teiste mõtteid varastada ja need päriselt enda omaks teha.  Loo raamiks on jutustus sellest, kuidas kaks inimest lähevad legendaarse esineja seminarile. Seal saavad nad kokku kodutuga, kes osutub miljardäriks. Mees kutsub nad - tegemist on ettevõtja ja kunstnikuga - oma villasse Mauritiusel ja hakkab neid õpetama. Raamatu sisu on õpetus, mida edasi antakse ja nagu pealkirjast välja võib lugeda: jutt käib varajasest ärkamisest ja esimeste hommikutundide kasutamisest. Mina ei hakka siin Sharma õpetust edasi andma, aga olen juba aastaid kell 5 ärganud. Sellele järgneb trenn, vaikne nohistamine iseendaga ja raamatulugemine. Lisaksin siia juurde ka kvaliteetse hommikusöögi. Just sellised pikad hommikud on parim aeg minu päevast. Ma olen puhan