Postitused

Eva Frantz. Sinine villa

Kujutis
  Soome kirjanik, eesti pätt. Selline lugu. Aga eesti pätt ei ole süüdi, on lihtsalt vanglast jooksus.  Ühte tuntud blogijat rünnatakse tema enda kodus. Naine lamab vereloigus, viieaastane poeg läheb keset ööd abi otsima. Asja hakkab uurima politseinik Anna Glad. Suures osas käib uurimine internetimaailmas. Paljastuvad kommentaariumide tumedamad pooled. Tuleb välja, et leidub inimesi, kes süstemaatiliselt teisi sopaga üle valavad, kuni konkreetsete ähvardusteni välja. Lihtsalt on üks selline tõug maailmas olemas.  Romaani teeb mõnusaks soomerootsi olustik. See on kuidagi nii mõnus. Ja nunnud tegelased on ka olemas. Näiteks ohvri poeg Bruno. Või Troll, kes on hirmuäratav, aga üdini hea. Või kana Ronja. Nagu ikka, on oma roll ka politseinike eraelul. Nimelt on Anna elukaaslane tüüpiline meessoost s..apea. See on jällegi suhteliselt tõepärane kirjeldus: töötu mees, kes istub kodus ja mängib kogu aeg arvutimänge, flirdib tutvumisportaalides ja alandab oma elukaaslast. Selliseid leidub ju k

Lars Saabye Christensen. Oscar Wilde´i lift

Kujutis
  Lars Saabye Christenseni "Poolvend" on selle blogi esimene sissekanne. Mäletan, et sain sellest niisuguse emotsiooni, et kui ei oleks saanud seda välja kirjutada, siis oleksin läinud lõhki. Kõik selle kirjaniku raamatud on kvaliteedimärgiga, nii et mul ei teki kunagi kahtlust, kas võtan need lugeda või mitte. Võib lausa öelda, et Christensen on üks minu lemmikuid kaasaegsete kirjanike seas.  See siin on novellikogu. On omamoodi vaheldus lugeda lühemaid lugusid, eriti mõnus on seda teha suvel. Christensen ise ütleb, et ta korjab lugusid ja seob need valedega, nii te valetamisest saab lõpuks tõde. Ja lood on äärmiselt teravmeelsed. Siin on väga palju seitsmekümnendate aastate Oslo olustikku, konflikte põlvkondade ja erinevate ühiskonnakihtide vahel. Loo lõpus on alati mingi ootamatu puänt, mille peale ei suudaks uneski tulla. See on küll maitseasi, aga eriti terav oli minu jaoks lugu "Ajutine". See on nii peen ja nünasirikas, et asja ümberjutustamine oleks puhas rü

Oswald Spengler. Õhtumaa allakäik

Kujutis
  Referaadi koostanud Leonhard Vahter Kunagi varajases nooruses sain kätte sellesama töö, mis oli umbes viies koopia kirjutusmasinal trükitud eksemplarist. Ega sealt suurt midagi näha ei olnud ja ega ma suurt midagi aru ei saanud, aga läbi lugesin, sest see oli keelatud. Ja keelatud vili on ju magus.  Mõni aeg tagasi lugesin Alar Tammingu "Jalutuskäik raha alkeemiasse"  ja mul tuli isu Spenglerit uuesti uurida, sest päris mitmes kohas ta sellele viitab. Ikka on hea aeg-ajalt midagi tõsisemat kätte võtta, avardab veidi maailmapilti. Ma siiski ei hakanud originaalvarianti ette võtma, eesti keeles on ta ju ka olemas, aga mulle tundus ta siiski liiga tõsine tükk. Võib-olla kunagi hiljem. Loomulikult on olemas erinevad teooriad ja igaüks neist on looja seisukohalt õige, aga absoluutset tõde pole ju olemas. Tore on tunnistada, et asju saab alati vaadata mitmel moel ja mida rohkem võimalusi sa selleks näed, seda tolerantsem sa oled.  Spengleri ajalookäsitlus ei põhine niivõrd faktid

Yrsa Sigurðardóttir. Nukk

Kujutis
 See on krimiromaan, mille tegelased on tuttavad teistest raamatutest. Aga  Yrsa Sigurðardóttir üllatab ikka. Seekord on mängus merest püütud katkine nukk. Ja sündmused tunduvat olevat koguni müstilised, justkui nukk liiguks ringi ja tapaks inimesi. Kord on ta kellegi vannitoas, siis satub seletamatul kombel narkosõltlase asju peitvasse lattu. Sündmused tunduvad võtvat lausa õudusromaani mõõtmed.  Selles raamatus on palju laipu, kusjuures esmapilgul ei paista nende vahel mingit seost. Osad laibad leitakse merepõhjast ja on pärit minevikust, osad lisanduvad juurde. Ja politseil, kellel on alguses väga igav, hakkab äkki väga kiire. Kõigele lisandub veel alaealise ahistamissüüdistus (see on küll kaasaja krimiromaanide meelisteema).  See on väga ladus lugemine, kordagi ei hakka igav, samas ka mingit suuremat tapmist ja tagaajamist ei ole. Lihtsalt asjade vaikne lahtiharutamine. Selle kõige kõrval põrkuvad omavahel erinevate politseiametnike iseloomud. Ja tulemus on üllatav. Päris keeruline

Jenny Lawson. Hullult õnnelik

Kujutis
  Ajasin seda raamatut pool aastat taga. Loobusin juba ja leppisin sellega, et ma seda kunagi ei loe. Ja siis tuli ta ISE minu juurde. Jõgeva linnaraamatukogust tuli. Eks ta nii ole, et vahel tuleb asjadel lasta lihtsalt olla ja nii ongi kõige parem. Aitäh, Anne, soovituse eest. Ja aitäh, Anna Marie, et sa seda ise lugeda ei tahtnud. Mulle sobib.  Raamat räägib tegelikult ka sellest, et tuleb leppida. Leppida sellega, kui sa ei ole täiuslik. Või kui sa oled asjade nässukeeramise maailmameister. Või kui sul ei jätku kõigeks piisavalt lusikaid. Et suudad duši all ära käia, aga söögitegemiseks enam lusikaid ei jätku. Või kui sa oled üksi kodus ja lihtsalt ei taha, et keegi tuleks. Ja kui keegi tulebki, siis viskad toa põrandale pikali ja teeskled, et kedagi pole kodus. Sest sa lihtsalt ei taha mitte kedagi näha.  Raamat koosnebki kahest poolest: hullult tõsine ja hullult naljakas. Autor räägib oma vaimuhaigusest avameelselt ja tõsiselt, samas väga naljakalt. Ja naljad on niivõrd üle võlli

Claire McGovan. Mida sa tegid

Kujutis
  Nad nimetavad seda psühholoogiliseks põnevikuks ja ega see vale ei olegi. Peategelane Ali elab oma unistuste elu. Kõik on olemas: maja, autod, positsiooniga mees, lapsed. Ja kõige olulisem on see, mida teised arvavad. Et saaks ikka eputada. Ise ta on pärit üsna kehvast perekonnast, nii et nüüd näeb ta põhjust nina püsti ajada. Pidevalt pöörab ta tähelepanu sellele, kui palju miski maksab ja mis firma asjad on. Ja ta töötab heategevuslikus organisatsioonis, mis tegeleb väärkoheldud naistega, seega on tal vägistamise kohta kindel seisukoht: naine ei valeta. Lugu algab sellega, et kuus ülikooliaegset sõpra saavad veerand sajandit pärast lõpetamist Ali juures kokku. Väliselt on kõik nagu kena, aga tegelikult üritavad kõik üksteisele muljet avaldada ja muretsevad pidevalt sellepärast, mida teised temast arvavad. Et kas ta on ikka piisavalt positsioonikas, seksikas ja rikas. Siiski ühe erandiga, nimelt härra nimega Bill on rahulik ja ajab lihtsalt oma asja. Tema on selle loo positiivne kan

Maria Adolfsson. Jookse või sure

Kujutis
Veel üks Adolfsson. Ega eelmistele midagi väga juurde lisada ei olegi. Karen möllab ikka kuritegude kallal, ise viimase kraadi peal rase. Ja saab peagi viiekümneseks. Ja lapse isa on viisteist aastat noorem endine kodutu. Üpris markantne olukord.  Olen nüüd kolm raamatut läbi lugenud ja nagu näha - ma ei tüdinenudki ära. Järelikult on hea. Kõikide raamatute ühine joon on see, et suurem osa tegevusest on vaikne tiksumine ja alles lõpus läheb märuliks. Seekord on siiski juba alguslehekülgedel massitulistamine, millele järgneb üpris tasane uurimine. Ja lõpus läheb pinevaks: kumb juhtub enne, kas Karen sünnitab või võtab päti kinni. Loomulikult saab kõik ilusti tehtud. Üks ühine joon veel: kõikide raamatute kaanekujunduse ülaservas on kalavõrk.