Raamatukoi lugemislood

  Mõnikord ei oskagi selgitada, miks raamat on hea. Lihtsalt on. Ja mingit põhjendust ei olegi. Selle romaani lugemine on puhas nauding. Seda tuleb teha aeglaselt ja mõnuga, sest muidu võib mõni piisk kaduma minna. Ja kogu lugemise ajal on kõrvus prantsuse keele kõla, selline mahe, nagu taustamuusika.  Poeesia ei ole peidus dramaatilistes sündmustes ja erilistes inimestes, vaid lihtsate inimeste lihtsates eludes. Ja ikkagi on igaühe elu eriline, ükskõik kui tasane ja tiksuv ta siis ka ei oleks. Selles loos põimuvad erinevate inimeste elulood, saades kokku üheks suureks Looks.  Violette Toussaint on ühes väikelinnas kalmistuvaht. Iga päev puutub ta kokku surmaga. Päevil, mil pole matust, hooldab ta inimeste haudu. Ta teab iga hauda nimepidi, ta teab paljude seal puhkavate inimeste lugusid.  "Mu naabrirahvas ei lähe verest välja. Neil pole muresid, nad ei armu, ei näri küüsi, ei usu juhustesse, ei anna lubadusi, ei lärma, neil pole sotsiaalkindlustust, nad ei nuta, ei otsi oma võtme

  Kuigi kaanel on naisterahva nimi, oli lugedes kogu aeg tunne, et autor on mees. See on krimiromaani ja paroodia piiril olev lugu. Ja selles on nii palju just mehelikku huumorit. Lugedes kerkivad üles mingid paralleelid Jonas Jonassoni lugudega, sest situatsioonid, millesse peategelane ennast paneb, on kohati ikka väga jaburad.  Peategelaseks on vana mees, kes kuulub minekukaaslaste gruppi. Minekukaaslased on inimesed, kes oma juuresviibimisega toetavad vabatahtlikult parandamatult haigeid, kes enam elada ei taha ja otsustavad endalt elu võtta. Seejuures ei tohi nad oma aktiivsusega asjale mitte mingil moel kaasa aidata, nad on lihtsalt juures, kui enesetapp teos saab.  Aga juhtub nii, et kogemata sureb vale inimene ja seda võib kvalifitseerida mõrvaks. Nii satub vanamees kahtlusaluste nimekirja, ta on tahtmatult sooritanud mõrva. Ühest küljest ta kahetseb ja plaanib ennast üles anda, aga teisest küljest tahaks ka oma asju edasi ajada. Olukord on ülimalt jabur. Loomulikult selgub, et

  Dunkerlandi sarja eelmine osa lõppes nii, et lausa kutsus järgmist lugema. Ma ei tea, kas asi on selles, et teema ja tegelased on minu jaoks ammendunud, aga see romaan enam niimoodi ei köitnud. Tegelased on kõik samad, ikka pusivad nad oma elude kallal. Ja seekord toimub kogu tegevus pandeemia ajal. See on vist esimene minu loetud raamat, millesse pandeemia on sisse kirjutatud. Ikka siin-seal tulevad ette piirangud toidukohtades, maskikandmise kohustus ja raskused ettevõtete püstihoidmisel.  Karen Eiken on lapsepuhkusel, aga ta kutsutakse ühe hilisteismelise poisi uppumissurma uurima. Paar päeva hiljem leitakse ka üks tapetud tüdruk. Ohvrid on ühevanused. Kuna uppunud poisi puhul mõrva ei kahtlustata, siis hoitakse uurimised lahus. Lõpuks saavad nad ikkagi kokku. Uurimise käigus on kõvasti märulit ja kirge, nii et igav ei ole. Adolfssoni eesti keeles ilmunud raamatud on mul nüüd kõik läbi loetud. Ja hea on. 

  Kes mu juustu siis ära näppas? Spencer Johnson kirjutab lihtsa loo abil lahti inimeste hoiakud ja harjumused. Mis siis meiega juhtub, kui kõik ei ole enam vanaviisi ja me peame loobuma millestki, mis on meile harjumuspärane?  Raamatu tuumaks on mõistujutt, mis on pandud raamidesse. Grupp inimesi saab klassikokkutulekul jälle omavahel jutu peale ja igaüks räägib alguses sellest, kui hästi tal on läinud, aga hiljem selgub, et igaühel on seljataga mingi pettumus. Asjad ei lähe nii, nagu nad tahavad. Alati tuleb millestki loobuda. Ja siis räägib üks mees mõistujutu. Ühes labürindis elavad kaks hiirt ja kaks mini-inimest. Siin-seal on juustuladu ja mida suurem see on, seda parem. Aga hiired ja inimesed käituvad erinevalt. Hiired on alati valmis ootamatusteks, aga inimesed hakkavad juustu enda omaks pidama ja usuvad, et see on nende oma. Aga siis äkki saab suur juustuladu tühjaks ja puhkeb paanika. Hiired ei tee asjast probleemi ja asuvad uutele otsingutele, aga inimesed on nõutud. Siit tu

  Ma ei ole ammu enam midagi nii tõsist ja nii head lugenud. Ja kui raamatu tagakaanel ei oleks märgitud, et tegemist on autori debüütteosega, siis ei oskaks seda iialgi arvata. See on nii terviklik, tasakaalus ja küps. Selles on nii palju erinevaid tasandeid ja see lugu ei lähe venima. Mida lõpule lähemale, seda suuremaks naudinguks lugemine muutub. Justkui kahjugi, et läbi sai... Markus kolib 1983. aastal koos perega Helsinkist Berliini, olles seal väliskorrespondendiks. Ja mees usub, et sotsialism on ainuõige maailmakorraldus, millest ei saa loobuda. Aga siis pöördub kogu tema elu pea peale, sest tema ellu ilmub veel üks naine... Pärast isa surma 2011 leiab Vilja - Markuse tütar - tühjaks jäänud korterit koristades paki armastuskirju kelleltki Margotilt. Kirjad on adresseeritud Erichile. Vilja hakkab asja uurima ja selgub, et kirjutaja räägib kellestki Tüdrukust, kelles Vilja tunneb ära iseenda. Naine otsustab asjasse selgust saada ning asub jälgi ajama. Kes on Margot? Kes on Erich?

  Võtsin selle raamatu kätte eelarvamusega. Mulle näis, et tegemist on ärihai suurustlemisega, ja see ei ole asi, mis mind köidaks. Tegelikult tahtsin lugedes, et see raamat ei saakski otsa. Ja seda ma maha ei müü, sest mingi aja pärast tahan seda kindlasti uuesti lugeda.  Phil Knight räägib Nike kaubamärgi algusaegadest. Ta räägib oma ümbermaailmareisit, suurest unistusest ja teekonnast, mis viis läbimurdeni. Aga selleni oli keeruline. Mulle ettevõtjana tulid paljud olukorrad tuttavad ette ja see on lohutav: ka teistel on samad probleemid. Ilmselt käivad need vaba ettevõtlusega kaasas. Nagu näiteks see, et äripartnerid ei pea oma lubadustest kinni. Või see, et tarbija ootab kaupa, aga see viibib kusagil ja ei jõua õigeks ajaks kohale. Või see, et ettevõtte laiendamiseks on pidevalt vaja kapitali ja seda pole lihtne leida.  Aga see raamat ei ole rahast, vaid meeskonnavaimust. Keskne on see, kuidas Nike meeskond luuakse ja kuidas näiliselt kamp veidrikke ikkagi suurepärast koostööd teeb