Postitused

Arne Dahl. Jäälagunemine

Kujutis
  Proovisin, kuidas Mirko töötab ja panin ennast audioraamatu laenutusjärjekorda. Kaks kuud läks mööda ja ma olin ammu käega löönud, sest arvasin, et see keskkond ei toimi. Eelmisel nädalal oli mu postkastis üllatuskiri, et raamat on laenutuseks vaba.  Ausalt öeldes oli veider raamatut niimoodi võtta. Lugemiseks seda ju nimetada ei saa, pigem võtmiseks. Sain kuulamise kõrvalt ühe tellitud vaiba lõpuks valmis heegeldada, nii et kokkuvõttes oli kõik hea. Lihtsalt kohati oli keeruline tegevust jälgida ja aru saada, kes on kes. Ei ole harjunud kuulama ja nimede kirjapilt annab asjas orienteerumisel palju juurde. Aga ikkagi on tore, kui keegi sulle ette loeb. Nagu unejuttu või nii... See lugu on üks paras pundar, kus erinevad tegevusliinid omavahel põimuvad ja lõpuks üheks saavad. On kriminaaluurija (muidugi naine), kellel on jalad otsast raiutud ja siis tagasi õmmeldud, on kaks eradetektiivi, kes teda uurimisel aitavad ja nende ümber kogu märul käib. Keegi tapab igal kuul viiendal kuupäeva
Postita kommentaar
Lisateave

Ingvar Villido. Emotsioonid. Inimkonna suurim sõltuvus

Kujutis
  Ma ei saa selle raamatu sisu siin lahti kirjutada, sest see oleks vale. Seda peab ise lugema, läbi teise inimese vaatevinkli läheb palju kaduma ja sellest oleks kahju. Saan ainult sellest rääkida, mida see raamat minuga tegi: muutusin palju rahulikumaks ja leplikumaks, lõpetasin (vähemalt mingi osa ajast) võitlemise sellega, mida ma nagunii muuta ei saa ja mõistsin, et maailmas on tõepoolest vähe asju, mis on väärt seda, et oma energiat neile kulutada.  Lugedes oli selline tunne, et see ongi baas. Kõige alus, põhi selle parimas tähenduses. Ja et need teised raamatud, mille abil olen üritanud iseendasse kaevuda, on küll head, aga käsitlevad vaid mingit kitsast pindmist aspekti inimeses toimuvast.  Lugesin seda raamatut kaua. Selle raamatuga lihtsalt ei ole nii, et loen läbi ja võtan teadmiseks. See tuleb endast läbi lasta, muidu pole asjast mingit kasu. Ja nii ma siis lugesingi kaks kuud. Seejuures olen kindel, et pean selle raamatu nüüd endale koju soetama, sest ühest korrast lugemis
Postita kommentaar
Lisateave

Mauri Dorbek. Ma tahan ma suudan ma võin

Kujutis
Igaüks küsib endalt mõnikord, miks me siin maa peal üldse olemas oleme. Aga tavaliselt kaob see küsimus lugematutesse elutoimetustesse niimoodi ära, et me lihtsalt kulgeme ühes tegevusest teise, mõtlemata, kas ja milleks see kõik on vajalik. Kristi Ojasaare lugu paneb perspektiivid paika. See raamat on Mauri monument oma armastatud naisele Kristile. See on kirjutatud nii lihtsalt ja siiralt, et lihtsalt ei saa käest ära panna. Minul jäi ühe öö uni seetõttu väga napiks ja ma ei kahetse. Üle hulga aja hoidsin käes raamatut, mis mu täielikult alla neelas.  See lugu ei ole algselt üldse raamatuna mõeldud. Lihtsalt terapeut soovitas Mauril endast valu välja kirjutada. Sellepärast ei maksa siit otsida läbimõeldud ülesehitust ja ja keelelist filigraansust. Aga just see teebki selle raamatu nii eriliseks. Lihtsalt aus lugu sellest, kuidas kallis inimene su silme all kiiresti hääbub. Siin on jutuks võetud sellised teemad, mida avalikult ei räägita ja ausalt neist ei kirjutata. See siin on aus.
Postita kommentaar
Lisateave

Nele Neuhaus. Emadepäev

Kujutis
  Lihtsalt üks krimka. Mitte vaimustav, mitte ka kehv. Ja väga paks. Samas ei läinud venima, justkui kõik oli omal kohal ja krimiromaanile omased elemendid olid ka kõik olemas: naisuurija, kes on oma eraeluga kimpus ja lahendus, mis viib inimeseni, kellest seda kõige vähem oodata oskaks.  Üks vanamees on surnud. Kui politsei kohale tuleb, siis avastab tema aiast koeraaedikust kolme inimese luud. Need inimesed on juba varasemalt tapetud ja selgub, et tegemist on naisterahvastega, kes kõik erinevatel aastatel emadepäeva paiku kaduma läksid. Hiljem tuleb välja veel samadel asjaoludel kaduma läinud naisi, nii et põhjust on arvata, et tegemist on sarimõrvariga.  Surnud vanamehe enda naine kadus ka aastate eest teadmata asjaoludel. Ja see paar võttis pika aja jooksul enda hoole alla suure hulga lapsi, kellel ei olnud vanemaid. See viitab otseselt kellegi keerulisele suhtele oma emaga. Nii ongi. Romaani algusepoolel käib suur pusimine ja arutlemine, lõpupoole läheb madinaks ka. Ja kõikide teg
Postita kommentaar
Lisateave

Tauno Vahter. Hea venelane

Kujutis
  See on üks lobe ja naljakas lugemine. Jutt käib 1990ndatest, kus reegleid ei olnud ja kõik oli võimalik. See ei pruugi nooremaid inimesi kõnetada, aga need, kes Kaspirovski aegu mäletavad, peaksid siit vahva äratundmiskogemuse saama.  Mina-tegelane on kaheksanda klassi poiss, kes lihtsalt jutustab oma elust. Kuna tema isa on venelane ja ema eestlane, siis tekib kohati küsimus, kes tema siis on ja milline peaks olema tema roll iseseisvas Eestis. Parasjagu kütavad kirgi üles kodakondsuse teemad ja paljud venelased on nördinud, et peavad hakkama eesti keele eksamit tegema. Just nimelt eksamit tegema, mitte keelt õppima. Poisi emapoolsed vanavanemad on marurahvuslased, isapoolsed käivad aga Dvigateli juures punaseid lippe lehvitamas. Nii ongi keeruline. Kummalisel kombel satub noormees ekstrasensside maailma ja väidetavalt tal avastatakse erilised võimed, mida ta ise sugugi ei tunne. Ta mängib lihtsalt kaasa ja lihtsalt uhhuutab üritustel veidike. Aga siit leiab ta endale hea tuluallika,
Postita kommentaar
Lisateave

Lina Bengdsdotter. Francesca

Kujutis
  See on "Annabelle" järg. Peategelaseks on taas naispolitseinik Charlie, kes läheb tagasi oma kodukülla Gullspangi. Eelmisel korral lahendas ta noore tüdruku Annabelle kadumise lugu ja töö käigus tulid välja saladused tema enda minevikust. See raamat jätkab sama joont.  Charlie on üle töötanud ja vajab puhkust. Ta otsustab taas minna kodukülla appi sõbrannale, kes on hädas. Välja ilmub ka ajakirjanik, kellega tal olid eelmises raamatus segased suhted. Selgub, et samast külast on mõni aeg varem kadunud veel üks noor tüdruk ja Charlie asub asja omal käel uurima. Tegemist on tüüpilise külaeluga, kus kõik teavad kõike, aga kellelegi ei räägi. Pika pinnimise peale ilmub ikka midagi välja, aga millegipärast ei ole inimesed huvitatud sellest, et tõde välja tuleks. Asi läheb suisa ohtlikuks. Loomulikult tuleb kõik lõpuks välja, aga uurimise käigus leiab Charlie veelgi huvitavaid fakte oma päritolust. Lõpus kisub asi suisa muinasjutuliseks.  Viidates "Harakamõrvadele": lood
Postita kommentaar
Lisateave

Anthony Horowitz. Minu harakamõrvad

Kujutis
  Raamatu kaanel olev märge "Midsomeri mõrvade autorilt" tekitab eelarvamusi. Kohe tekib tunne, et tegemist on naiivsevõitu külaelu kirjeldusega, kus muuhulgas toimuvad ka mõrvad, ja et tegelased on nunnud lihtsakesed. Tegelikult on see aga väga filigraanselt kirjutatud mitmekihiline raamat ja Midsomeri lamedusega ei ole sellel midagi pistmist.  Raamatu ülesehitus on väga eriline. Selle sees on teine raamat. On mõrvalugu ja siis raam, mis on ka mõrvalugu. Seejuures on mõlemad lood kirjutatud täiesti erinevas stiilis: raamatu sees olev raamat vastab täiesti Midsomeri idüllile, samas selle ümber olev lugu on hoopis teist masti. Olen näinud unenägusid, kus lähen magama ja näen und, nii et unenäo sees on teine unenägu. Selle raamatu ülesehitus on just selline ja minu meelest on see geniaalne.  Alan Conway on kirjanik, kes vorbib kirjutada ülimenukat krimiromaanide sarja. Selle peategelaseks on detektiiv Atticus Pünd. Just on ilmumas sarja viimane, üheksas osa. Ta on käsikirja kir
Postita kommentaar
Lisateave