Postitused

Lina Nertby Aurell ja Mia Clase. Food pharmacy

Kujutis
  See on väga ilus raamat. Ja vähe sellest - see on väga sisukas raamat. Niisugune kombinatsioon on üsna haruldane. Ja kui ma saaksin, teeksin selle kohustuslikuks kirjanduseks absoluutselt kõikidele. Nii muutukski maailm paremaks.  Me ju kõik teame, et sa oled see, mida sööd. Aga me sööme ikkagi endale igasugust jama sisse, sest kõik ju teevad nii. Ja pealegi pakutakse seda igas poes, iga nurga peal, igas toidukohas. Nii mugav on võtta seda, mis on. Aga mida see meie soolestikus tegema hakkab ja kuidas see tervet organismi mõjutab, seda me reeglina ei tea. See raamat räägib just sellest. Ja see on nii silmiavav, et pärast lugemist on päris keeruline toidupoest midagi söödavat leida. Probleem ongi peamiselt selles, et meil puudub toitumise kohta adekvaatne informatsioon ja me peame oma tänast toitumist täiesti normaalseks. Aga kas meie keha ka peab? Raamat räägib väga lihtsas vormis sellest, mis toimub meie soolestikus. Ta teeb seda nii lihtsas keeles ja nii mõnusa huumoriga, et lugemi
Postita kommentaar
Lisateave

Eckhart Tolle. Siin ja praegu: kohaloleku jõud

Kujutis
  Me kõik oleme oma mõtete vangid. Selle asemel, et lihtsalt elada, ketrame peas mõtteid minevikust ja teeme plaane tulevikuks. Nii läheb elu meist lihtsalt mööda ja me ei märkagi, mis ümberringi juhtub. Vähe sellest - me ei märka ka seda, mis toimub meie sees. Mõtlemises iseenesest ei ole ju midagi halba seni, kuni mõtted on meie tööriistad. Aga kui me peas tahtmatult uskumatul hulgal kasutut sousti keerutame, siis läheb asi paigast ära. Just enamasti see nii ongi. Haamer tööriistana on ju igati vajalik ja hea, aga kui see haamer meile ootamatult pähe koputama hakkab, siis on asi kurjast. Tollet peetakse millegipärast hookuspookuse-meheks. Justkui jutt käiks mingitest müstilistest asjadest. Aga ei käi ju, meie mõtted on olemas. Ja nad kiusavad meid. Nad tekitavad eelarvamusi, annavad hinnanguid seal, kus pole vaja. Kinnismõtete lõks on see, mis põhjustab laias plaanis palju tragöödiaid. Suurt osa sellest, mis toimub meie ümber, ei saa me muuta, aga me saame muuta seda, kuidas sellele
Postita kommentaar
Lisateave

B.A.Paris. Dilemma

Kujutis
  Tutvustust lugedes tundus, et justkui peaks see olema psühholoogiline põnevik. Tegelikult on see pigem puhas naistekas, aga mitte nii kehv, et ei kannataks lugeda. Mingi põnevuse moment ja pinge siiski on. See on traagiline perekonnalugu, kus pealtnäha toredas ja armastavas peres on hulk vastikuid saladusi. Kõik teevad justkui hea näo, aga jätavad olulised asjad üksteisele rääkimata. Ja sellepärast kujuneb sellest kõigest üks paras puder, mida tuleb siis helpima hakata, kui muud midagi enam üle ei jää. Vaikimine oleks justkui üksteise säästmiseks, aga tulemus on täpselt vastupidine. Eks ta ole päriselt ka nii... 
Postita kommentaar
Lisateave

Paulo Coelho. Abielurikkumine

Kujutis
  Olen kuulnud arvamust, et Coelho on naiivsete inimeste kirjanik. Hinnanguid on erinevaid, ei saa ju kellelegi vastu vaielda. Aga aeg-ajalt on päris hea midagi sellist lugeda. Üldiselt olen kõik eesti keeles ilmunud Coelho raamatud läbi lugenud ja kui see mulle sõrmede külge jäi, siis imestasin, et pole seda varem kohanud.  Nagu ikka, juurdleb raamat eksistentsiaalsete küsimust üle, aga ta teeb seda peategelase mina-vormis. Linda on edukas ajakirjanik, kelle elus on justkui kõik korras: piisavalt raha, hea töö, korralik perekond. Paljud kadestavad teda. Aga just see, et kõik on korras, teeb elu igavaks. Kõik on nii turvaline, et elust puudub igasugune seiklus. Tekib tunne, et mitte midagi rohkem ei juhtu ja jääbki üle ainult surma oodata, päev päeva kõrval.  Nii kohtub Linda oma kooliaegse kallimaga, kellest on vahepeal saanud poliitik. Esimene kohtumine on pealtnäha juhuslik, tööasjus. Mõlemad on loomulikult abielus, aga see ei loe, sest vana arm ei roosteta. Ja siis algab seiklus, m
Postita kommentaar
Lisateave

L.J.Ross. Hüsteeria

Kujutis
  Üks kena inimene ütles, et peaksin ennast millegagi premeerima. Tegingi seda: jätsin kõik askeldused kõrvale ja lugesin nii palju, kui süda kutsus. See ongi ülim õnn. Mitte midagi ei ole teha, krimi jääb mulle pidevalt sõrmede külge. Ei oskagi öelda, mis mind selle juures köidab. Ilmselt võimalus lahendada mõistatusi. See lugu siin on väga omapärane. Alustades lõpust - lahendus(ed) on ülimalt ootamatu(d). Midagi niisugust ikka annab välja mõelda.  Peategelane on Alexander Gregory, psühholoog ja kriminaalprofileerija. Tema meetod ei seisne mitte tõendite kogumises, vaid inimhingedes tuhnimises. Sealt on väga palju leida ja sellise meetodiga on ta lahenduste otsimisel osavam kui ükski uurija. Tuleb välja, et sama tegelase baasil on kirjutatud terve sari. Tahaksin ka neid teisi lugusid lugeda, sest see on küll ülimalt omapärane. Kusjuures stiil on väga väljapeetud ja meenutab pigem tõsisemat kirjandust. Ja kui autorit nimetatakse esikaanel põnevike-kuningannaks (oh neid müüginippe küll!
Postita kommentaar
Lisateave

Jenny Lawson. Katki (kõige paremas mõttes)

Kujutis
  Me oleme katkised. Me paraneme. See ei lõpe kunagi. Ja kui seda õige valguse käes vaadata, siis on see kaunis. Võtsin selle raamatu lugeda ainult kaanepildi pärast. See näeb lihtsalt nii tobe välja. Seega ei olnud mul lugedes eelarvamusi. Lihtsalt üks raamat paljude seast. Aga ei ole. Kindlasti on see üks omapärasemaid raamatuid, mida üldse lugenud olen. Isegi selle žanri on raske määratleda. Jenny Lawson on auhinnatud humorist, kes põeb raskekujulist depressiooni. Ja just oma siseelust ja haigusest ta kirjutabki. Aga ta teeb seda nii häbematult ausalt, et see on lihtsalt naljakas. Ma ei ole raamatut lugedes enam ammu kõva häälega omaette naernud, nii et isegi kass kõrval vaatab, et olen täiesti lolliks läinud. Ta kirjeldab seda, kuidas on võimalik kuus korda kinga jalast ära kaotada, seda täiesti avalikes kohtades: restoranides, raamatupoodides. Ja väga lihtne on ühte kakavat naist kogemata kingaga visata. Ta kirjeldab seda, kuidas on võimalik kogemata kotitäie nokse endale saada ja
Postita kommentaar
Lisateave

Carmine Gallo. Jutuvestja saladus

Kujutis
  Lood on need, mis kannavad meid. Juba läbi ajaloo on põlvest põlve üksteisele lugusid jutustatud ja selle pärimuse baasil on tekkinud erinevad kultuurid. Ka tänapäeval ei ole asjad teisiti. Me võime küll ritta laduda suurel hulgal vaieldamatuid fakte, aga kuulajate hinge need ei puuduta. Nad vajavad lugu. Kaasaegsed tehnilised vahendid võimaldavad meie lugusid kanda väga suurtele rahvahulkadele, aga tuum jääb ajast aega samaks. See raamat sisaldab suurel hulgal päris inimeste päris lugusid, mis on paljusid teisi mõjutanud. See ongi niimoodi üles ehitatud, et alguses räägitakse lugu ning seejärel analüüsitakse, milles selle loo jõud seisneb, et ta nii paljusid on puudutanud. Alateadlikult järgime me jutustades paljusid siin toodud põhimõtteid, aga aeg-ajalt on hea teada, kuidas oma lugu võimalikult mõjuvaks muuta, nii et ta kuulajaid puudutaks. Ilmselgelt ei ole ju mõtet rääkida siis, kui ei ole midagi teistele anda. Ja kõige mõjusamad on isiklikud, ausad, lihtsate sõnadega edasi antu
Postita kommentaar
Lisateave