Anders Roslund. Põgenemine

Hoffmanni ja Grensi põnevik - nii seisab raamatu kaanel. Hoffmann on paadunud kriminaal ja Grens elatanud politseikomissar, kes tegelikult peab juba pensionipõlve. Peategelaste rollid eeldaks, et nad teineteisele vastanduvad. Aga ei, nad teevad hoopis koostööd ja kogu tegevus on vägagi piiripealne. Hoffmann istub vanglas ja ühtäkki kohtab seal ühte vana tuttavat, kes paneb ta olukorra ette, et kakskümmend seitse aastat tagasi noortevanglast kadunud poisi saladus tuleb lahendada. Või muidu tapetakse Hoffmanni naine ja kolm last. Uurimiseks antakse aega kakskümmend üks päeva. Nii algab võidujooks ajaga. Hoffmann põgeneb vanglast ja hakkab asja uurima, aga ta ei saa seda teha ilma Grensi abita. Viimane riskib sellist operatsiooni toetades loomulikult oma vabadusega. Kogu tegevusest kujuneb paras märul, mis samas ei ole aga liiga räige ja vägivaldne. Pigem keskendub kirjanik tegelaste sisemaailmale ja see annab jutustusele sügavust. Põhirõhk ei ole niivõrd märulil ja vägivallal, kuivõ...