Postitused

Ann Cleeves. Kulutuli

Kujutis
  See on viimane Shetlandi sarja raamat. Kõige intrigeerivam selle raamatu juures on pealkiri. Siin on juttu autistlikust poisist, kes armastab tikkudega mängida ja sellepärast peetakse teda ohtlikuks. Tundub, nagu see motiiv annakski raamatule nime, aga lõpus koorub välja hoopis midagi muud: kulutulena põlvest põlve leviv varjatud vägivald, mis viib traagiliste sündmusteni. Inimene, kes on lapsena elanud üle kohutavaid sündmusi, seejuures oma kodus, suletud uste taga, elab oma kibedust sama varjatult välja endast nõrgemate peal.  Üks vahva perekond Londonist rajab endale kodu Shetlandil, lootes, et maaidüllis leiavad nad mõnusa perekondliku rahu. Välja aga kukub hoopis teisiti. Talu eelmine omanik teeb nende kõrvalhoones enesetapu. Aga sellest ei piisa: napilt kuu järel on samas kohas järgmine laip, seekord aga on tegemist mõrvaga. Paraku ei jää ka see mõrv viimaseks. Väikeses kogukonnas toimuvad arusaamatud asjad, kogukond ei võta uustulnukaid kõige selle taustal kuigi meelsasti omak

Taavi Liias. Talibani pojad

Kujutis
  Seekord siis kodumaine autor ja sõjaromaan. Päris keeruline on seda lugeda, aga pikapeale harjub ja siis läheb põnevaks.  Aga alustaksin seekord lõpust. Kapten Liivak jõuab Afganistani missioonilt koju tagasi ja mõistab, et elu, mida ta elab, toob ohvriks tema kõige kallimad inimesed. Mille nimel seda kõike teha, kui väike tütar silmnähtavalt kannatab? Kellel siis on meest rohkem vaja: kas sõjaväestruktuuridel või oma perel? Küsimust võib veelgi laiendada: me ei pea olema sõjaväelased ega seitse muud välismissioonil viibima, et oma kõige kallimad inimesed unarusse jätta. Seda teeb igaüks, kes tõstab iga päev oma karjääri perekonnast ettepoole. Ja neid inimesi on palju. Ühiskond surub paraku sellist mõtteviisi peale, sest edukas on meie mõistes sama, mis pidevalt hõivatud ja toimekas. Ja vaid vähesed taipavad seda, et matustel ei küsi keegi, kui toimekas kadunukene oli. Pigem ikka seda, mida ta oma perekonnale ja lähedastele inimestele andis.  Romaan räägi ESTCOY missioonist Afganista

Nele Neuhaus. Kuri hunt

Kujutis
Lihtsalt üks krimka. Väga paks ja kergesti loetav, aga naisteka maiku pole. Kergelt on tunda saksa vaibi, meenutab Rosamund Pilchneri sarja ja natuke on siin ka "Kutsuge Cobra11". Vanadaamid ja koogikestekultuur, mässulised teismelised ja muu sedalaadi kraam. Peateema on lasteahistajate võrgustik, lahendus hakkab välja kooruma suhteliselt varakult. Märulit on ka. Lõdva ajuga suviseks lugemiseks on hea küll. Teine kord tean, et kui mõtted kokku jooksevad, siis Neuhaus on paras ajupuhkus.  

Rangan Chatterjee. Tervise neli tugisammast

Kujutis
  Kõik kohad on terviseteemalisi raamatuid täis. Neid tuleb sisse uksest ja aknast. Igaüks neist pakub imeretsepti, kuidas terve olla. Tavaliselt keskendub iga raamat mõnele üksikule aspektile, tervikpilt tuleb lugejal erinevate raamatute baasil ise kokku panna. Mõni raamat pakub lihtsalt paari imeretsepti, kuidas kaalust alla võtta.  Rangan Chatterjee on arst. Ta ei ole mingi hookuspookuse-mees. Ja ta läheneb tervisele mitte sümptomite ravimise aspektist, vaid püüab jõuda tervisehädade juurpõhjusteni. Ja enamasti on põhjus elustiilis tervikuna. Seejuures lähtub ta mõttest, et inimene on minetanud oma loomuliku elukeskkonna ja seetõttu hakkab keha streikima. Väga paljud lihtsad tõed seletab ta ära koopainimeste elustiilist lähtudes. Samas linnakeskkond ja nutiseadmed on inimkehale ebaloomulikud. Ta ei arva, et peaksime koopasse tagasi kolima ja mammuteid jahtima hakkama (kust meil neid mammuteid ikka niiväga võtta on), ta lihtsalt toob välja, et ka kaasaegsetes tingimustes saab väikest

Jonas Bonnier. Lasud Knutbys

Kujutis
  Raamatu tegevus põhineb tõestisündinud lool. Nimelt tulistas üks noor naine Upplandi maakonnas 2004. aastal kahte inimest. Neist üks suri, teine jäi elama. Mõrva taga olid ühe äärmuslikult ekstaatilise koguduse pastori manipulatsioonid. Tütarlaps ise määrati psühhiaatrilisele sundravile, pastor aga sai eluaegse vanglakaristuse. Raamatu lõpus on piisavalt viiteid erinevatele allikatele, mida autor on kasutanud.  Kirjanik alustab 1997. aastaga, kui Knutbysse kolib üks noor perekond. Nad võetakse kogukond hästi vastu, neile leitakse seal sobiv tegevus: naine hakkab lapsehoidjaks, mees koguduse pastoriks. Nimelt on võimalik selle koguduse pastoriks saada igaühel, kes on piisavalt väärikas. Haridus ei ole siin oluline. Ajapikku selgub, et tegemist on äärmiselt rangete reeglitega usulahuga. Naine saab pidevalt ettekirjutusi, kuidas ta peaks riides käima, kellega läbi käima, kuidas laps kasvatama. Koguduse vaimne liider Eva Skoog on paras emamesilane, kes nimetab ennast Kristuse pruudiks ja

John Fowles. Maag

Kujutis
  Lugesin seda raamatut kaua. See oli niisugune nauding, et ma ei tahtnudki, et see raamat kunagi otsa saaks.  Loo fookuses on peategelase eneseotsingud ja sisekonfliktid. Noormees nimega Nicholas Urfe otsib elus oma tõde ja armastust. Otsingute käigus eitab ta kõike, mida talle lapsepõlvest kaasa on antud ja võtab igapäevaelus mitmesuguseid rolle, et ennast ümbritseva eest kaitsta. Nagu noor inimene ikka, protesteerib ta kõige ja kõigi vastu ning näitab välja, justkui tema teaks, mis on õige. Aga sisemiselt on ta segaduses ega tea tegelikult midagi. Ta ei tea isegi seda, mida ta päriselt elus tahab. Partnerid, keda ta kohtab, justkui kõlbaks ja samal ajal ei kõlba ka. Nicholas satub ühele Kreeka saarele ja tutvub seal salapärase villa omanikuga. Nii leiab ta ennast müstilisest maailmast, milles on raske mõista, mis on tõeline ja mis väljamõeldis. See on justkui kellegi omaloodud uus maailm, milles muu maailma reeglid ei kehti. Sündmused on niivõrd pinevad ja ootamatud, kohati on tunne

Eva Frantz. Sinine villa

Kujutis
  Soome kirjanik, eesti pätt. Selline lugu. Aga eesti pätt ei ole süüdi, on lihtsalt vanglast jooksus.  Ühte tuntud blogijat rünnatakse tema enda kodus. Naine lamab vereloigus, viieaastane poeg läheb keset ööd abi otsima. Asja hakkab uurima politseinik Anna Glad. Suures osas käib uurimine internetimaailmas. Paljastuvad kommentaariumide tumedamad pooled. Tuleb välja, et leidub inimesi, kes süstemaatiliselt teisi sopaga üle valavad, kuni konkreetsete ähvardusteni välja. Lihtsalt on üks selline tõug maailmas olemas.  Romaani teeb mõnusaks soomerootsi olustik. See on kuidagi nii mõnus. Ja nunnud tegelased on ka olemas. Näiteks ohvri poeg Bruno. Või Troll, kes on hirmuäratav, aga üdini hea. Või kana Ronja. Nagu ikka, on oma roll ka politseinike eraelul. Nimelt on Anna elukaaslane tüüpiline meessoost s..apea. See on jällegi suhteliselt tõepärane kirjeldus: töötu mees, kes istub kodus ja mängib kogu aeg arvutimänge, flirdib tutvumisportaalides ja alandab oma elukaaslast. Selliseid leidub ju k