Postitused

Kevin Brockmeier. Surnute lühiajalugu

Kujutis
  Paljud Aafrika kogukonnad jagavad inimesed kolme kategooriasse: need, kes on elus maa peal; need, kes on surnud, aga keda maapealsed veel mäletavad; need, keda enam mitte keegi elavatest ei mäleta. Keskmine kategooria ei ole päriselt surnud, vaid nad elavad edasi vahemaailmas. Ja kui sureb viimane inimene, kes neid mäletab, siis lahkuvad nad päriseks.  Kevin Brockmeier lähtub sellest maailmavaatest ja kirjutab loo. Tegevus toimub paralleelselt Antarktikas ja müstilises Linnas. Laura on Antarktikas Coca-Cola lähetatud ekspeditsioonil, kui sidevahendid korraga üles ütlevad. Tema kaks kaaslast lähevad abi otsima ja kaovad. Nii et Laura jääb nädalateks ja kuudeks täiesti üksi. Lõpuks otsustab ka tema teistest uurimisjaamadest abi otsida ja nii algab ta teekond. Selgub, et maailmas on puhkenud epideemia, mis tapab inimesi mõne tunniga. Nii ei olegi tsiviliseeritud maailmas enam kedagi, kellega sidet pidada. Kuidagi on see viirus jõudnud ka teise uurimisjaama, nii et Laura jõuab küll kohal
Postita kommentaar
Lisateave

Agatha Christie. Kolm pimedat hiirt

Kujutis
  Minult on küsitud, kas ma enam ei loegi. Olen sattunud käsitöö lainele. Tahaks võrdselt lugeda ja vaipu heegeldada, aga mind on ainult üks ja kõike korraga ei saa. Või siiski? Audioraamat ei ole päris see, mis ise lugemine, aga annab võimaluse mitut asja korraga teha. Ja kriminälg on suur. Nii leidsingi eile Jupiteri keskkonnast selle jutustuse ja kuulasin ära. Ehk saab ka seda raamatuks pidada? Vana hea Christie. Palun, palun, palun ärge hakake teda ümber kirjutama! Tema lood on etteaimatavad ja samas nauditavad. Kuigi jutt käib ümber mõrvade, sisendab ta alati turvalisust ja rahu. Neis on mingi vanade heade aegade hõng. Selle loo tegevus toimub ühes üksildases võõrastemajas. Noor abielupaar otsustab pansionit pidama hakata, kogemust neil selleks ei ole. Samal ajal tapetakse kusagil Londonis üks naine. Mõrvar viitab vanale lastelaulule "Kolm pimedat hiirt". Ja siis hakkavad hotellis juhtuma asjad. Üks naine tapetakse ka seal, samas kohalviibiv seltskond on kirju. Kohale il
Postita kommentaar
Lisateave

Andrus Kasemaa. Ema tuba

Kujutis
  Kuulasin Mart Juure soovitusi eesti kirjanduse päeval. Nii saigi see raamat kätte võetud, puhtalt uudishimust. Huvitav on see et eesti keel tõlkeraamatus erineb oluliselt keelest, mida kasutavad eesti kirjanikud. Ma ei oska seda sõnastada, milles on erinevus, aga midagi justkui on. Kui kirjanik kasutab keelt emakeelena, siis tundub see kuidagi kodusem. Nagu räägiks köögilaua taga kohvitassi kõrval juttu. Ja ma ei saa aru, millest see tuleb.  Kogu raamat on ühe neljakümneaastase geimehe sisekõne. See viib mõttele, et kui igaüks kirjutaks oma sisekõne üles, siis tuleks sellest ikka päris veider supp. Nii siingi. Mõtleb mees, kes häbeneb oma kodu. Kogu raamatu jooksul kirjeldab ta seda, kui viletsat elu tema ema elab. Ja ega tema enda elu oluliselt parem ole. See tekitab häbi, sest teised elavad ju paremini. Ja siis püstitab ta küsimuse, miks mõned elavad rikkalt, aga mõned on suguvõsade kaupa vaesed. See oleks justkui saatus, mis inimesed selliselt jaotab. Nagu ise ei saakski enda heak
Postita kommentaar
Lisateave

Katrine Engberg. Isola

Kujutis
  Vahelduseks jälle Põhjamaade krimi. See stiil lihtsalt sobib mulle. Hea kindel kätte võtta, tead enamvähem, mis tulema hakkab.  Romaani tegevus toimub paralleelselt Kopenhaagenis ja Bornholmil. Ühest Kopenhaageni pargist leitakse kohver pooliku mitte just väga värske laibaga. Varsti leitakse ka teine kohver, milles on surnukeha teine pool. Vaadatakse üle kõik viimastel kuudel kadumaläinud meeskodanike juhtumid, aga vastust ikkagi ei tule. Jäljed viivad Bornholmile, mingid seosed oleks justkui seal tegutseva usurühmitusega. Ja tulemus on üllatav. See, kes on kadunud, ei olegi kadunud ja see, kes ei ole kadunud, on surnud. Segased lood. Lisaks veel natuke seebikat ka - ja ongi päris hea lugu koos.  Aga selle romaani väärtuseks on värvikad tegelaskujud. Seejuures on peategelast raske välja tuua, neid on siin mitu ja tegevus toimub paralleelselt mitmel liinil. Muidugi on olemas naisuurija Anette, kes elab Kopenhaagenis, aga peab pere juurest Bornholmiile sõitma. Tema on suhteliselt tuhm
Postita kommentaar
Lisateave

Aldous Huxley. Hea uus ilm

Kujutis
  Noah Yuval Harari viitab oma raamatus sellele romaanile, sellepärast tekkis mul huvi see läbi lugeda. Imestan, kus ma varem elanud olen, et sellest midagi pole kuulnud.  Sellest romaanist on päris palju väljaandeid. Aga mina lugesin just seda, mis pildil. Väga nostalgiline: kollakad lehed, tihe kiri, vihikulaadne pehme köide. Alguses oli päris keeruline, aga sellega kohanes kiiresti. Pealegi - kuni keskkooli lõpuni saigi ju ainult selliseid köiteid loetud ja viga ei olnud midagi. Ega sisu sellest muutu.  Ulmeraamatud ei ole pärsi minu teema, aga see on natuke mustrist väljas. Kui inimene kirjeldab aastal 1934 ühiskonda, mis suuresti meenutab praegu maailmas toimuvat, siis on see veidi õõvastav. Kuidas ta teadis? See on ühiskond, kus kõik peavad olema õnnelikud. Kõik inimesed elavad täpselt ühesugust elu ja nad on kogu aeg uimastava aine soma mõju all. Need, kes üritavad oma peaga mõelda, saadetakse kaugele saarele jalust ära. Perekond ja kodu on mõisted, mida peetakse vastikuks, laps
Postita kommentaar
Lisateave

Kristoffer Hatteland Endresen. Natuke meie moodi. Jutustus sigadest

Kujutis
  Raamatukogu uudiskirjanduse seast vaatas mulle vastu... siga!!! Ei saanud võtmata jätta, liitatigi tean inimesi, kelle jaoks siga on lemmikloom. Ma ei kahetse. See on üks ägedamaid raamatuid, mida viimasel ajal lugenud olen.  Kui üks ajaloolane võtab ette kirjutada raamat sigadest, siis on tulemus vägagi omanäoline ja köitev. Seda võiks pidada kogunisti omamoodi sigade ajalooraamatuks, aga mitte ainult.  Kristoffer Hatteland Endresen otsustab vaadata norra tööstuslikku seakasvatust seestpoolt. Ta näeb kõvasti vaeva, et pääseda ühe seafarmi siseringi. Ega omanikud teda alguses näha ei taha, sest äärmuslikud loomakaitsjad on nad hellaks teinud. Seega peab mees tõsiselt võitlema, et saada õigus töötada pool aastat seatalitajana. Selle aja jooksul vaatleb ta sigade elu alates vastsündinueast kuni tapamajani. Aga lisaks kirjeldustele sigade käitumisest ja omavahelistest suhetest annab ta väga mitmetahulise vaate seakasvatuse ja tõuaretuse teemadesse, ta vaatleb sigade kodustamise ajalugu,
Postita kommentaar
Lisateave

Stefan Ahnhem. Üheksas haud

Kujutis
  See on Fabian Riski krimipõneviku teine osa. Esimene oli nii hea, tahtsin teise ka läbi lugeda. Päris huvitav on see, et teise osa tegevus toimub pool aastat enne esimest. Alguses ei saagi aru, kas Risk on tagasi Stockholmi kolinud. Eelmises osas läks ta ju sealt ära. Aga pikapeale hakkab selgeks saama, et esimese osa vihjed keerulistele pereprobleemidele ja sündmused Iisraeli saatkonnas on just sellesse raamatusse pandud. Selles mõttes on tegemist natuke ebatraditisoonilise lähenemisega. Raamat algab sündmustega Lähis-Idas. Tegemist on justkui kellegagi, kes paneb armastuskirja teele. Kusagil raamatu keskel tullakse selle juurde tagasi ja peaaegu lõpuni on selgusetu, kuidas see võiks olla seotud brutaalsete mõrvadega Rootsis.  Sündmused toimuvad paralleelselt Rootsis ja Taanis, kumbki pool lahendab oma juhtumeid. Mõlema poole puhul on sarnane see, et politseiülemused on üsna vastikud. Rootslane ütleb otse välja, et ta on ammu minetanud illusiooni, justkui oleks võimalik tõde välja s
Postita kommentaar
Lisateave