Postitused

Mari Jungstedt. Silmale nähtamatu

Kujutis
  Üks lihtne krimilugu Gotlandilt. Mõrvad - nagu ikka. Muidu ei oleks ju krimi. Ridamisi leitakse tapetud naisterahvaid, kõik on alasti, iseenda aluspüksid suhu topitud. Seejuures on tapmisviisid erinevad ja see ajab politsei segadusse. Kogu saare elanikud on hirmunud, naisterahvad ei julge välja minna. Aga kõiki tapetuid ühenda veel ka see, et nad on 34-35-aastased. Ei grammigi nooremad ega vanemad. See tundub imelik. Kui mõrvar tapab juhuslikke naisi, siis kuidas ta nende vanust teab? Raamatu teeb teistsuguseks see, et autor annab õige varakult aimu mõrvade motiivist. Ta viib lugeja ekskursile mõrvari lapsepõlve. Ja seal juhtub asju. Koolikiusamisest tõuseb aastatepikkune viha, mis nõuab kättemaksu. Aga kuni lõpuni ei saa me teada, kes on nende tegude taga. Samas - kui tavaliselt krimiromaanis jalutab süüdlane kogu loo vältel politseinike nina all, siis siin nii ei ole. Tegemist on lihtsalt ühe põgusalt pildilt läbi käinud tegelasega. Aga mõtlema paneb siin see, kuidas lapsepõlves ju

Yuval Noah Harari. 21 õppetundi 21. sajandiks

Kujutis
Midagi on maailmaga lahti. Viimastel aastatel näib, et senised süsteemid ei toimi ja kõik on muutunud kaootiliseks. Mingi pidepunkt on puudu. Enam ei ole turvaline elada. Kogu aeg on tunne, et ees ootavad järjekordsed vapustused, mis pööravad kogu senise elu pea peale. Aga tahaks ju elada nii, nagu oleme harjunud, sest nii on mugav. Ja kogu aeg on kiire. Isegi siis, kui tegelikult ei ole kiire. See raamat annab paljudele küsimustele vastused. Või vähemalt ühe võimaliku versiooni neist. Autor on hariduselt ajaloolane ja käsitleb siin maailma ajalugu väga laia pildina, kogu maailma ja kogu ajaloo kontekstis. See viib vaatenurgani, mis muudab küsitavaks kõik seni iseenesestmõistevanana tundunud mõisted. Näiteks vabadus. Kuivõrd meil siiski on võimalusi oma valikuid tänapäeval teha? Jah, meil on illusioon, justkui võimalusi oleks piiramatult, aga kes on see, kes meile pakub informatsiooni turul olevate võimaluste kohta? Ja mille järgi ta otsustab, mida mulle pakkuda? Ja kas lisaks pakutava

Fred Jüssi. Olemise mõnu

Kujutis
  See raamat on siin mõnda aega lihtsalt pildina üleval rippunud. Aga ma ei saanud kirjutada. Mitte sellepärast, et aega poleks olnud. Lihtsalt tunnen Fred Jüssi ees nii suurt aukartust, et kõik, mida ma tahtsin kirjutada, tundus ebapiisav.  Raamat sisaldab Jaan Tootseni intervjuud Fred Jüssiga, seejärel tulevad "Ööülikooli rännakud" kirjalikus vormis. Niisiis on tegemist mõtisklustega erinevatel teemadel. See kõik ei piirdu ainult loodusega, pigem tuleb juttu keskkonnas kui tervikust. Kui tänapäeva tavalise ruttava inimese maailmas loodust praktiliselt ei eksisteerigi, siis see raamat toob selle tervikpilti tagasi. Ta tuletab meelde, et me oleme üks osa tervikust ja kui me terviku ära lõhume, siis läheme ka ise katki. Inimene kujundab oma tujude ajel keskkonda ümber, aga ta ei märka, mida ta sellega teistele elusolenditele teeb. Võtame kasvõi selle, et Kadrioru pargi vanade puude mahavõtmine ja uutega asendamine võtab (võttis?) elupaiga vähemalt kahekümne kahelt linnuliigilt

Camilla Grebe. Koduloom

Kujutis
  Veel üks krimi. Üldse mitte paha. Päris palju on siin huvitavaid nüansse. Näiteks noormees, kes tahab salamisi olla neiu. Ja nõrgamõistuslik, kes pagulast koduloomana aastaid keldris peab. Või naispolitseinik, kes otsib taga kadunud tüdrukut, aga lõpuks saab väga suure üllatuse osaliseks. Tüdruku leiab ta üles küll.

Tina Frennstedt. 9.maantee

Kujutis
Romaan on inspireeritud Rootsis aset leidnud tegelikest juhtumitest. Ühe majaka lähedalt leitakse skandaalse naiskunstniku surnukeha. Laiba läheduses on iseloomulikku valget savi, mida igal pool ei leidu. Tegelikult ei teatagi, kus sellist olla võiks. Aga see jälg viitab seosele ühe varasema kuriteoga, kus muusikatudeng leiti tapetuna maanteekraavist. Kas sealt leiti tollal samasugust valget savi. Loo arenedes tuleb mängu kolmaski mõrva ning sinna on savi täiesti teadlikult paigutatud.  Nii hakkabki tööle vanade juhtumite rühm, kes paralleelselt värskete kuritegudega kaevab taas välja viieteistkümne aasta taguse loo. Kolme mõrvatud inimese vahel ei suudeta kuidagi mingit seost leida. Seekord on uurijad ainult naised. Kõrvalosatäitjatena käivad küll läbi ka mõned mehed, aga need jäävad pigem tahaplaanile. Peategelased on Tess Hjalmarsson koos kolleegi Marie Erlinguga. Mõlemad on väga nutikad, rikuvad kohati ülemuste antud reegleid ja on samal ajal ka eraeluga kimpus. Tess on homoseksuaa

Jay Shetty. Mõtle nagu munk

Kujutis
Jay Shetty läks kaheksateistaastaselt Indiasse ja elas seal mungaelu kolm aastat. Pärast kolme aasta möödumist tundis ta, et peab Inglismaale tagasi tulema ja midagi muud tegema. Alguses ei mõistnud ta, mis see olla võiks, aga siis sai ta aru, et peab Indias õpitud kogemusi läänemaailmas jagama. Raamatus ühendab autor india traditsiooni läänemaailma kultuurikontekstiga. Me elame infoühiskonna surve all. Nii palju tuleb peale erinevat teavet ja selle kõige keskel on väga lihtne iseennast ära kaotada. Enamik meist ongi seda teinud. Ümbrus surub peale mingeid kindlaid elustandardeid ja kui sa sellega kaasa ei lähe, siis sa justkui ei sobiks siia. Jay Shetty julgustab üles otsima iseenda teed ja käima selles, sõltumata sellest, mida ühiskond sellest arvab. Ja selles kontekstis muutub edu mõiste hoopis millekski muuks, kui see, millena seda meile esitatakse. Siin ei ole rahaga mingit pistmist, kõik keskendub sisemistele väärtustele. Aga need väärtused tuleb iseenda seest üle leida ja minna

Agnes Martin-Lugand. Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi

Kujutis
  Punaste raamatute sari on üks väärt ettevõtmine. Enamik selles ilmunud romaane on tõepoolest lugemist väärt. Aga see siin on mõnevõrra üllatav. See on nii kerge lugemine, et võtsin selle ühe päevaga läbi. Samas - viga ei olnud midagi. Lugu räägib naisest, kes kaotab kolmekümnendate eluaastate alguses oma mehe ja tütre. Pärast seda langeb ta aastaks sügavasse masendusse. Tema eest püüab hoolitseda üks ekstraverdist sõber, kuid naisel on tunne, et sõber lihtsalt hingab ta õhu ära. Nii ta siis jätab oma raamatukohviku Pariisis sinnapaika ja põgeneb teadmata ajaks Iirimaale. Seal hakkab hargnema inimsuhete sasipundar. Loomulikult ilmub mängu Mees. Lisaks sellele peab naine külaeluga kohanema. Tema emotsioonid meenutavad ameerika mägesid - siin on ohjeldamatult tõuse ja langusi. Aga vähemalt on ta elus, mitte maha maetud, nagu viimasel aastal Pariisis.  Raamatu süžee on vägagi tavapärane ja meenutab pigem naistekat. Ühe korraliku naisteka tunnused: Kurb naine, kes ei leia lohutust. See na