Raamatukoi lugemislood

Vene piiril müüakse viina. See pole ju saladus. On olemas neljakümne-, viiekümne viie- ja seitsmekümne viie kraadised viinad. Ausõna, ma pole seda viimast kunagi ostnud. Tundub ohtlik. See raamat on täpselt nagu seitsmekümne viiene viin - väga kange. Ma ei mäleta, et oleksin kunagi nii kanget raamatut lugenud. Pealkiri tekitab assotsiatsiooni, justkui oleks tegemist mingi ususekti üllitisega. Kui ei teaks, kes oli Napoleon Hill, siis ilmselt ei võtakski seda raamatut kätte. Aga tema "Mõtlemist muutes rikkaks" on nii tuntud, et ei anna põhjust ka teistes kirjutistes kahelda. Raamatu erilisusele viitab ka asjaolu, et kuigi see on kirjutatud 1938 aastal, avaldati see esmakordselt 2011. Nimelt kartsid kirjaniku lähikondsed enneolematut tormi ühiskonnas ja ei andnud luba seda avaldada. Nüüd siis, 21. sajandil, kui maailma oli raputanud järjekordne majanduskriis, jõudis see siiski lugeja ette. Kindlasti annavad siin lisaväärtust Sharon Lechteri kommentaarid, aidates lugejal

Ausõna, ma olen vahepeal päris palju lugenud. Lihtsalt ei ole olnud tuju kirjutada. Samas on kogu aeg kuklas tiksunud, et võiks ju... Mõned inimesed on küsinud, et miks ma seda ei tee. Küllap peaksin neile kõigile tänulik olema, sest just need inimesed on viimasel ajal andnud mulle tõuke, et võtan nüüd asja käsile. Jälle üks krimipõnevik. Ma ei tea, kust mulle see kirg külge on jäänud, aga ma lihtsalt pean neid lugema. Ja see siin on eriline. Tavaline krimka näeb välja selline, et kusagil on mingi uurija, keegi tapetakse, parem veel, kui mitu, ja siis on võimalus jälgida, kuidas süüdlane üles otsitakse. Seejuures on olemas kahtlusaluste grupp ja tavaliselt on tegelikult süüdi see, keda kõige vähem kahtlustada võiks. Selle loo tegevus toimub paralleelselt kolmel erineval ajal. See eeldab, et lugeja peab natuke ajusid pingutama. Ei saa päris nii lugeda, nagu sööks taldrikutäit kartuliputru, et hakkad taldriku ühest servast peale ja lõpetad teises servas. Paar tükikest pekki