Napoleon Hill. Saatanat paljastades

Vene piiril müüakse viina. See pole ju saladus. On olemas neljakümne-, viiekümne viie- ja seitsmekümne viie kraadised viinad. Ausõna, ma pole seda viimast kunagi ostnud. Tundub ohtlik. See raamat on täpselt nagu seitsmekümne viiene viin - väga kange. Ma ei mäleta, et oleksin kunagi nii kanget raamatut lugenud.

Pealkiri tekitab assotsiatsiooni, justkui oleks tegemist mingi ususekti üllitisega. Kui ei teaks, kes oli Napoleon Hill, siis ilmselt ei võtakski seda raamatut kätte. Aga tema "Mõtlemist muutes rikkaks" on nii tuntud, et ei anna põhjust ka teistes kirjutistes kahelda.

Raamatu erilisusele viitab ka asjaolu, et kuigi see on kirjutatud 1938 aastal, avaldati see esmakordselt 2011. Nimelt kartsid kirjaniku lähikondsed enneolematut tormi ühiskonnas ja ei andnud luba seda avaldada. Nüüd siis, 21. sajandil, kui maailma oli raputanud järjekordne majanduskriis, jõudis see siiski lugeja ette. Kindlasti annavad siin lisaväärtust Sharon Lechteri kommentaarid, aidates lugejal peaaegu saja aasta vanused mõtted kaasaja konteksti asetada.

Ma ei tea ühtegi inimest, kes ei oleks kunagi kogenud ühtegi ebaõnnestumist. Aeg-ajalt tundub, justkui mõned inimesed libisevad nagu õlitatult läbi elu, saades õnnelikuks, edukaks ja rikkaks. Ja teised siplevad pidevalt mingites suurtes probleemides. Kui üks saab lahendatud, tuleb kohe uus. Justkui oleks õnn ja ebaõnn midagi sellist, mis on inimesest väljaspool. Tegelikult jõuab publiku ette ainult eduka inimese edu, aga teekonda, mis selleni viis, reeglina ei valgustata. Nii jäävadki varjatuks mured, kannatused, tagasilöögid, sisemine võitlus, kahtlused. Aga need on olemas. Kõigil on, küsimus on lihtsalt selles, kuidas üks või teine inimene nendega ümber käib.

Raamatu alguses kirjeldab Hill just nimelt oma teekonda: seda, kuidas ta hüppas ühelt projektilt teisele, olles küll rahaliselt kindlustatud, kuid ikkagi õnnetu. Sest see polnud see. See lugu meenutab natuke inimesi, kes tänapäeval aina ühelt töökohalt teisele jooksevad ja usuvad, et uus algus on teistmoodi. Aga hiljem selgub, et ei ole, igal pool on seesama. Ei saagi olla, sest palgatöö oma olemuselt ongi igal pool seesama. Erineb ainult palganumber ja veidike ehk ka töökeskkond. Ja nad ei tule selle peale, et nendega toimuv lähtub nende enda mõtteviisist. Sellest kujuneb mõttemuster, mida purustada on väga raske.

Oma mõttemustrisse ja ebaõnnestumistesse kinni jäänud Napoleon Hill käib ära päris põhjas. Ja selles olukorras väidab ta ennast olevat kohtunud Saatana endaga. Raamatu põhiosa moodustabki kahekõne Saatanaga, kus autor püüab temalt välja uurida kõikvõimalikud nipid, millega ta inimesi sisse mässib. Tegelikult ei olegi ju oluline, mis reaalselt aset leidis, tähtis on vestluse sisu. See on nii tihe ja ühiskonnakriitiline, et kohati võtab lausa sõnatuks. Isegi parima tahtmise juures ei suudaks ma siin sellest kasvõi tuhandikkugi edasi anda. Raamat tuleb lihtsalt läbi lugeda, parem veel, kui mitu korda.

Nii paljud inimesed on rahulolematud, aga kui neilt küsida, mida nad täpselt tahavad, siis on nad ehmunud ja jäävad vastuse võlgu. Enamik inimesi on nii ametis ellujäämisega, et igasugused tahtmised on surnud. Raamatu lõppsõnas ütleb autor: "Võidavad need, kes teavad, mida tahavad, ning on otsustanud selle saada.". See ongi edu retsept - küll väga lihtsustatult. Tegelikult on sellel mõttel väga palju tahke, aga tõepoolest - minu eesmärk ei ole siinkohal raamatu sisu edasi anda. Kes tahab, loeb ise.

Eks see ole üks mõnevõrra ehmatav lugemine. Kui autor ründab otseselt koolisüsteemi, siis ilmselt ajab see päris paljudel ihukarvad püsti. Alati on ju nii olnud, miks peaks olema teisiti? Aga iga asja korraldamiseks on alati mitu võimalust, tuleb lihtsalt oma loovust rakendada ja olemasolevatest raamidest välja mõelda.
See raamat on kasulik neile, kellel on viitsimist mõelda selle üle, mida praeguse hetke ja surma vahelise ajajupiga peale hakata. Võiks ju hakata, aga ei pea... Saab ka niisama edasi elada.