Postitused

Kuvatud on kuupäeva oktoober, 2013 postitused

Sujata Massey. Surm lumes

Kujutis
Ray Shimura on noor ameerika-jaapani segaperekonnast pärit naine, kes loobub luksuslikust elust Ameerikas ning kolib üksinda Jaapanisse. Seejuures ei ole tema elu isegi mitte Jaapani standarditest lähtuvalt kuigi luksuslik. Pigem liigitab ta ennast vaeste hulka. Tüdruk otsustab sõita uusaastapuhkusele Tokyost välja. Võõrastemajas, kus ta peatub, ööbib üpriski kirju seltskond. Loomulikult hakkavad juhtuma asjad. Pealkiri ju annab ka teada, et surm lumes on tulemas. Nii hakkab Ray omal käel asja uurima. Alguses kohapeal, pärast Tokyos.  Erinevate krimkade pikas reas on see raamat tõepoolest teistsugune. Kriminaalne tegevustik jääb siin kuidagi veidralt tagaplaanile, sest kirjeldused Jaapani elu-olust ja inimsuhetest on palju paeluvamad. Ei oskagi hinnangut anda, kuivõrd kajastavad need tegelikkust, aga põnev lugeda on ikkagi. Seejuures toob autor peategelase pilgu läbi sisse üsna skeptilise noodi sealsest konservatiivsusest, suhtumisest segaverelistesse ja välismaalastesse. Nii ei s

Lena Einhorn. Siri

Kujutis
Strindbergi varjus - nii seisab selle raamatu pealkirja lisana Rahvaraamatu veebipoes. Lugu jutustabki August Strindbergi naisest. Ühest nende hulgast. Naisest, kelle unistused olid oma ajast suuremad ning nende elluviimine nõudis omajagu julgust. Nii juhtuski, et mööda tuli vaadata kõlbelistest ettekirjutustest ja ennast mugavast tsoonist välja rebida selleks, et elada oma tahtmist mööda. See ei olnud mugav, küllap aga aus iseenda vastu.  Peategelasest ehk rohkemgi tähelepanu saab August Strindbergi kuju. See on nii värvikas, et raamatu lõpus, kus nimitegelane tõstetakse esiplaanile, mõjub lugu lausa igavalt. Ei ole ka imestada: Strindbergi näol on tegemist täiesti ettearvamatult käituva mehega, kelle reaktsioonid ei pruukinud alati alluda tavapärastele reeglitele ning seega oli alati oodata midagi uut ja tavaliselt ebamugavat. Ohjeldamatu auahnus käsikäes sügava alaväärsustundega, mis omakorda oli segatud haiglase armukadedusega, andis huvitava kombinatsiooni, mis ei olnud meeld

Lars Saabye Christensen. Modell

Kujutis
Esimest korda lugesin seda romaani vahetult pärast selle ilmumist. Siis ei teadnud ma Lars Saabye Christenseni loomingust midagi. Lõpuni ma selle lugemisega tollal ei jõudnud. Miski häiris mind sedavõrd, et ei saanudki raamatuga samale lainele. Nüüd siis üritasin uurida, mis tollal täpselt juhtus. Ja lugesin lõpuni. Kahtlemata on tegemist väga omapärase raamatuga, mis igas meeleolus lugemiseks ei sobigi. See on väga erinev Christenseni teistest lugudest. Seekord mängib autor realismi ja absurdi piiril, tuues romaani sügavad inimlikud kannatused ja teravad eetilised valikud. Loo peategelane on kunstnik, kes peagi tähistab oma viiekümnendat sünnipäeva. Selleks puhuks on tal plaanis avada näitus mainekas kunstigaleriis. Probleem on aga selles, et uusi teoseid ei ole ja retrospektiividega ta ei rahuldu. Niisiis on kogu ta tegevus tugeva ajalise surve all. Selles olukorras ilmneb, et teda ähvardab reaalne oht pimedaks jääda ning antud haigusele ühtegi aktsepteeritavat ravi ei ole. Se

Herbjorg Wassmo. Sada aastat

Kujutis
Ema luges kunagi Dina-lugusid ja oli neist vaimustuses. Mina arvasin, et need on rohkem vanainimese raamatud ja neid romaane kätte ei võtnud. Rumal olin: Wassmo on meister, keda tasub lugeda. "Sada aastat" on pealkiri, mis seondub kohe Gabriel Garcia Marquezi sarnase pealkirjaga romaaniga. Tegelikult võib siin paralleele tõmmata küll ja küll. Mõlemad lood jutustavad ühe perekonna erinevatest põlvkondadest. Mõlemad räägivad rohkemal või vähemal määral üksildusest. Ainult et Marquez teeb seda lõunamaisel moel, kuumalt ja kerge huumorivarjundiga. Wassmo on põhjamaiselt raskemeelne. Lugedes on kohati tunne, nagu olekski saabunud polaaröö ja päikest tuleb veel mitu kuud oodata. Lugu on lihtsalt nii kurb.  Wassmo keskendub peamiselt kolme põlvkonna naistele, nende elule Põhja-Norras, sellele, kuidas nad oma rolli olid surutud ning kui vähe neil tegelikult oma elu üle otsustamiseks voli oli. Naine oli see, kes sünnitas lapsi, kasvatas neid ja üritas igapäevase majapidamisega

Ann Granger. Sopp, saast ja surnud

Kujutis
Kunagi lugesin päris mitu Ann Grangeri raamatut järjest läbi. Mõtlesin, et loen veel. Pealkiri on küll veidi hirmutav ja kaanekujundus tundub odav, aga ikkagi. Jälle mõrvalugu. Selles mõttes ei ole siin midagi uut. Aga näib, et olen põhjamaade krimkade lugemisega ennast niivõrd ära hellitanud, et enam lihtsakoelist lugu väga lugeda ei tahagi. Ja see siin on tõeliselt lihtne. Nii lugu ise kui ka esitusvorm. Kui vägivaldne element sellest loost eemaldada, siis võiks arvata, et tegemist on lasteraamatuga. Iseenesest on ju olemas väga häid lastelugusid, nii et lahti ei ole midagi. Ja seda lugu sai täiesti edukalt läbida nii, et ühe silmaga loed raamatut, teisega jälgid jalgpallimängu. Kummastki ei läinud midagi kaduma.

Lars Kepler. Painajalik leping

Kujutis
Rootsi krimi- ja põnevusromaane on viimastel aastatel tekkinud nagu seeni pärast vihma. Ei tea, kas põhjuseks on Stieg Larssoni raamatute enneolematu edu. Igal juhul on see siin jälle järjekordne üllitis. Raamatu kaanel on märkus "Rootsi menukaim krimiautor", mis tõstab lugeja ootused ilmselt päris kõrgele. Samas ei saa öelda, et tegemist oleks puhtakujulise krimiromaaniga, pigem liigitaksin selle põnevusraamatute hulka, sest paugutamist ja verd on selles loos krimiromaani jaoks liiga palju. Ilmselt on see pigem hinnangu küsimus, aga mingite kogemuste kaudu on mul tekkinud suhtumine, et krimi on rohkem tõsine mõttetöö ja vähem tegutsemist. Selles raamatus on vastupidi. Raamatu pealkiri originaalis on "Paganinikontraktet", mis otsetõlkes võiks olla "Paganini leping". Raamatu lugedes selgub selle mõiste sisu. Ja kuna päris palju on siin juttu viiulitest, viiuldajatest ja üldse muusikast, siis oleks pealkiri ka eesti keeles võinud vabalt olla "Pagan