Raamatukoi lugemislood

  Üks asi viib teiseni. Nii on elus ja nii on ka raamatute maailmas. Seda romaani lõpetades küsin endalt, miks ma ei ole William Somerset Maughami raamatuid kunagi lugenud. Loomulikult olen seda nime kuulnud, aga millegipärast ei ole tekkinud kirge, võimalust või vajadust seda autorit täpsemalt uurida. Tundub, et raamatute maailm on lõputu ja elu jooksul kõike soovitut lugeda on võimatu. Kahju küll, väga tahaks ju. Aga Maughami otsin järgmisel korral raamatukogust välja.  Selle raamatuni jõudsin Andrus Kivirähki soovituste kaudu. Tavaliselt ma ajakirjanduses ilmunud soovitusi väga tõsiselt ei võta, sest suur osa nendest suunab lugema lemberomaane. Aga Kivirähki tasub tõsiselt võtta. Pärast selle raamatu lugemist veel tõsisemalt.  Selle romaani tegevus toimub Malaisias inglaste kogukonnas. 1921. aastal saabub William Somerset Maugham Penangi saarele ning peatub vana sõbra Roberti majas. Parasjagu on kirjanik loomingulises kriisis, samas on tal hädasti vaja midagi tulutoovat kirjutada, s

  Kuuekümnendate Viljandi - kasiinopealinn. Ameerikast tulnud Paul Johnson, eranuhk, keda keegi ei armasta. Sekretär Eva - täiesti arusaamatu neiu, kelle päritolu jääb hämaraks ja kes ilmselt ei ole allilmale võõras. Aga sellegipoolest ootamatult südikas tegelane. Priske krimka, selline natuke maavillane. Nagu Kättemaksukontor.

  Lehitsesin oma blogi ja imestasin, miks ma ei ole selle artiklitekogu kohta midagi kirjutanud. Ja siis mõistsin - selle kohta ei saagi kirjutada, sest siin on lihtsalt nii palju peidus. Seda peab ise lugema. 

  Maailm on täis ahvatlusi, kohustusi, infomüra. Näib, et mida aeg edasi, seda hullemaks olukord läheb. Kogu aeg on kiire, midagi on tegemata, keegi tahab midagi saada... Muudkui jooksed, jooksed, jooksed ja ikka on midagi puudu. See ajab hulluks. McKeown on kirjutanud raamatu sellest, kuidas ennast hulluksmineku eest päästa.  Eneseabiraamatuid ilmub lademetes. Tihti ei eristu nad üksteisest mitte millegi poolest. Ikka kordub üks ja seesama: mõtle positiivselt, visualiseeri, kasuta afirmatsioone, programmeeri oma mõtlemine ümber, unista suurelt. Neid võib lugeda lõputult, aga kui mitte midagi loetust ei rakenda, siis kasu pole neist midagi, loe palju tahad. Mitte et nad halvad oleksid, aga sellise külluse juures tuleb hakata valikuid tegema: millised neist on päriselt minu omad, sellised, mille mõtteid suudan ma omaks võtta.  Ja siis veel reaalsus, mis halastamatult peale pressib. Sa võid küll otsustada, et oled positiivne ja saad kõigega hakkama, aga siis keerab keegi sulle korraliku

  Jaapani kirjanike romaanid on alati omapärased. Need on kuidagi staatilised, rahulikud, justkui täiesti teistsuguse maailmatunnetusega. Võib-olla sõltub see ka tõlkest, aga pigem kipun arvama, et hea tõlge just selle imeliku meeleolu edasi annabki. Ja nende raamatute lugemine on ka justkui täiesti omamoodi tegevus, see ei ole tavaline lugemine.  See on ilus lugu omapärasest sõprusest. Sentaro on vabanenud vanglast ja töötab ühes kondiitriäris, et ära maksta oma võlad. Selles pakutakse meie mõistes pannkooke oamoosiga. Korraga ilmub tema juurde vana, moondunud kätega naine, kes pakub oma abi oamoosi keetmisel. Loomulikult arvab Sentaro, et sellises vanuses ja selliste kätega ei ole võimalik midagi asjalikku teha. Naine ei ole huvitatud rahast, ta tahab lihtsalt appi tulla. Nii siis lähebki, et oamoos saab selles kohas täiesti uue kvaliteedi ja äri hakkab kasvama. Aga probleemiks on naise käed, need hirmutavad kliendid eemale... Siis tuleb päevavalgele naise saladus ja see on hirmutav.

 Loomingu Raamatukogu 2015/8-9 Selleks, et lugeda, on vaja minna paradiisi. Kirjaniku paradiis on Vilsandi. Õnnepalu läheb sinna 2014. aasta oktoobris neljaks nädalaks. Aga ta mitte ainult ei loe, ta kirjutab ka. Kirjutab "Lõpetuse ingli". Mõtted kunsti üle viivad laiemale arutelule elust ja surmast. Kirjeldused igapäevastest argitoimetustest annavad kõigele teistsuguse, sügavama tähenduse. Seda lugedes on korraga tunne, justkui oleksid kiirrongilt maha astunud ja hakkad asju päriselt märkama.  Ja selle kõige taustal on teatrietendus: loodus, mis liigub oma rada. Õhtusest täiskuust saab omaette etendus. Kaks põtra saavad inimese loomsõpradeks. Ja lahkuvad linnud etendavad lendavat ooperit.  Selleks, et lugeda, on vaja minna paradiisi. Minu paradiis sellel nädalavahetusel on minu kodu. Üksi, ilma eriliste kohustusteta, seltsiks mõnus raamat. Mulle meeldivad hilissügisesed vihmased pimedad päevad, kui aknast välja vaadates ei saa õieti aru, sajab seal vihma või lund. Teed pliid

  Rebecca Martinsson kaks aastat hiljem. Ikka seesama Kiruna kant ja kirikurahva kuriteod. Lõpuks läheb päris märuliks, palju verd, palju valu... See kõik on üsna sarnane eelmisele raamatule. Aga lisaks sellele on sisse toodud vaimupuudega poiss Mõmmi, kes poeb igaühe südamesse.  Vahepalad kollajalast emahundist on selle romaani nauditavaim osa. 

  Ööülikooli sari on omaette kvaliteet. Kui maailm on jäänud kuidagi kitsaks, siis siin on rohi olemas. Pärast nende raamatute lugemist koged jälle, kui imeline kõik on. Kaplinski mõtted on nii tõsised ja nii sügavad, et patt oleks neist midagi kirjutada, veel vähem midagi arvata. Ma ei oska maailma näha nii suurelt, nagu tema seda tegi. Aga lugemine on abiks, see raputab lahti iseenese mõtlemisele seatud piirid.  Sellesse raamatusse koondatud loengute temaatika on väga lai, analüüsides keelt ja kultuuri, põigates loodusteadustesse, astronoomiasse, evolutsiooniteooriasse, ajalukku. Ma ei tea ühtegi teist mõtlejat, kes maailma nii laiapõhjaliselt käsitleks. Ja ilmselt jäi esimesel lugemisel osa mõtteid minu jaoks tabamatuks. Ehk tuleb see raamat veel kord mõne aja pärast kätte võtta.  Mind puudutas religiooni ja sektantlust käsitlev loeng, kus muuhulgas on juttu sellest, et ilmselt kõigis religioonides on olemas oht, et inimene tahab olla rohkem, kui ta tegelikult on. Ja seda üliinimlik

  Rebecka Martinsson on jurist, kes saab ootamatu telefonikõne. Üks lapsepõlvesõbranna, kelle vend on tapetud, kutsub teda appi. Rebecka sõidab kodukohta Kirunasse ja satub usuhullude keskele. Paralleelselt politseiuurijatega üritab ta toimunus selgusele jõuda. Mida rohkem ta uurib, seda segasemaks asi kisub. Lõpuks läheb lugu päris veriseks. Aga koerast ja lastest on kahju... See on väga ladusalt ja köitvalt kirjutatud krimilugu, täpselt õige põgenemislektüür. Huvitav, miks ma seda varem ei ole lugenud?

  Vana hea inglise stiilis krimka. Veidi naiivsevõitu, aga just sellisena nauditav. Sobiv tükk nädalavahetuse eskapismi harrastajale.

  Selle raamatu kingin ma endale sünnipäevaks. Reeglina soetan koju ainult neid raamatuid, mida kindlasti mitu korda loen ja seda tahan küll varsti jälle lugeda. Minust on saanud Õnnepalu fänn. Otsin raadiosaateid, raamatuid, kõike, sest see, mida see mees ütleb ja kirjutab, on nii kosutav. See toob su välja tänapäeva maailma kiirusest ja tühisusest ning paneb asjad hoopis teistsugusesse perspektiivi.  Ööülikooli raamatukogu sarja köited koosnevad loengutest, mida on võimalik kuulata ka audios. Samas - raadiosaade ja kirjutatud sõna mõjuvad kuidagi erinevalt. Audiona on mõtted kuidagi valmis ja kuulajal jääb üle need lihtsalt vastu võtta. Lugedes aga dikteerid sa oma tempo ise, paned vahepeal raamatu käest, mõtiskled, käid korra ära oma maailmas, loed sama teksti uuesti. See annab kuidagi võimaluse sügavuti minna ja omaenda sisemusega kohtuda. Viimane osa raamatust, Toomas Pauli ja Tõnu Õnnepalu vestlus, räägib vaikusest. Sellest, kuidas me ei oska elada tegevusetult, vaikuses. Meil on

  Väidetavalt on see triller. Pigem siiski ajaviiteromaan, üsnagi naistekas. Abielupaar jõuab puhkuselt koju, aga üllatuslikult on neile sisse kolinud üks naissoost peretuttav. Ta magab nende abieluvoodis ja kannab naise riideid. Ta räägib, et tema abielu on kriisis, ta jääb nende juurde nädalateks ja muutub üsnagi pealetükkivaks. Olukord on keeruline. Siis hakkavad toimuma mõrvad. Mängus on ka hulk kõrvaltegelasi. Igasugused salasuhted tulevad ilmsiks.  Raamatus ei ole klassikalist lähenemist, kus politseiuurija mingeid juhtumeid lahendaks. Kõik sündmused on kujutatud osaliste silmade läbi. Ja tulemus on üllatav. Kindlasti ei tasuks lugemist epiloogist alustada, sest siis ei ole ülejäänud raamatul mõtet. Aga muidu on see hea lihtne puhkepäevalugemine, paras üheks päevaks võtta. 

  Mõtlemapanev, nauditav romaan, on selle kohta kirjutanud Swenska Dagbladet. Nina Wähä stiil on selline, et lugemine ise on nauding. Nii, nagu "Testamenti" lugedes, on ka siin tunne, et tiksud vaikselt raamatu juures, mõnuled ja justkui ei tahakski lõppu jõuda. Kogu tekst on nii mitmekihiline, et kohati kutsub mitu korda üle lugema. Ühest küljest on see lihtsalt üks romaan, millest toimub tegevus, aga teisest küljest on ridade vahele nii palju peidetud.  Katja ja Lou on keskkooli teatriklassis parimad sõbrad, kes jagavad teineteisega kõike. Katja on justkui andekam, aga ometi jõuab elus haljale oksale Lou. Ta saab tuntuks paljude filmide peaosatäitjana, neist kõige suurema läbimurde toob talle "Babetta". Lou lendab laia maailma, Katja aga jätkab filmikriitikuna Rootsis. Ühel päeval saab Katja Loult kutse tulla suveks Prantsusmaale tema ja ta mehe Renaud juurde puhkama. Ja Katja läheb. Läheb sellepärast, et ta on alati teinud seda, mida Lou tahab. Sõbrad teevad ju n

  Juhtusin mõni aeg tagasi ETVs nägema kirjandusministri saadet Gert Kiileriga. Jutt oli nii huvitav, et tekkis tahtmine teada saada, mis raamatutega tegemist. Vestlus oli kohati nii üle võlli jabur, et lihtsalt kutsus lugema. Saadet saab vaadata siit .  Nii juhtuski, et panin ennast raamatukogus järjekorda, et kasvõi ühte raamatut lugeda. Ja ma ei kahetse. Võtsin kätte ja neelasin selle ühe ampsuga alla. Hea kerge lugemine oli. Kuigi tegemist on järjega raamatule "Eranuhke ei armasta keegi", ei seganud see kuigivõrd lugemist, et esimene osa vahele jäi. Küllap võtan selle ka ühel päeval ette.  Jälle tekkis lugedes selline pehmete villaste sokkide tunne. Eesti autor ja hea eesti keel on ikka üks mõnus kombinatsioon. Teksti on lihtne lugeda, see on täis rikkalikke varjundeid ja lopsakaid väljendeid. Viimased ajavad kohati lausa naerma. Kui mantlis ja kaabus Paul Johnson astub sisse motoklubisse, siis sobib ta sinna sama halvasti kui ülekaaluline nunn missivõistlustele. Kui toas

  Kuidas saab loodust kogeda? Kindlasti mitte läbi raamatu. Aga raamatu kaudu on võimalik saada osa kellegi teise kogemusest ja ka see on väärtuslik. Keegi teine võib jagada midagi sellist, mida me ise ei ole tajunud ja läbi selle tekib uudishimu... Sellepärast ei hakkagi ma siinkohal raamatu sisul pikemalt peatuma. Seda tuleb lugeda. Kui kirjutaja saab üldse aus olla, siis Romet Vaino seda on. Üdini aus. Raamat justkui räägib rabast, aga autor võtab ennast lugeja ees hingelises mõttes alasti. See on suur julgus ja samas annab lugejale võimaluse ka iseenda vastu aus olla. Seda lugedes oligi üks mu mõte: appi, kui palju me iseendale valetame, kuidas me üritame vastata ühiskondlikele standarditele ja mängida omanimelist rolli, aga samas hinges oleme hoopis keegi teine. Lihtsalt see keegi teine võib olla selle rolli alla nii ära kadunud, et me ise ei leia seda enam üles... Mingis mõttes pöördus mu maailm lugedes tagurpidi. Või õigetpidi? Kuidas võtta... Võtsime eile Anna Mariega ette ja l

  Mõni raamat saab su lihtsalt kätte. Tema valib sind, mitte sina teda. Juba mõnda aega vaatab see raamat mulle raamatukogus otsa, nii neli-viis korda küll. Nagu öeldes: võta mind, võta mind. Olen seda ignoreerinud, lõpuks andsin alla ja lugesin ta läbi. Ja see raamat võttiski mu ära.  Kui eesti keel on kirjaniku emakeel, siis on kuidagi teistmoodi lugeda. See keel on pehme, mõnus, soe, justkui hellitav. Kuidagi turvaline on seda lugeda. Ka ridade vahele peidetud nüansid on selgesti tuntavad. Tõlkekirjanduse puhul seda ei taju. Mõnikord on mõistlik alustada järelsõnast, sest lugedes kuluvad taustteadmised ära. Lugu ise on küll fiktsioon, aga peategelase prototüüp on olemas ja ajalooline taust samuti. Nii on peategelase Jakob Sarapiku prototüübiks kirjaniku vanaisa Joosep Alfred Pervik. 1911. aastal möllas Mandžuurias tõepoolest buboonkatk ja 1933. aastal oli Eestis vaikiv ajastu, kus poliitilisi vastaseid erilise hoolega jälitati. Ja Patarei vangla toimis ka. Aga kõik muu on Lugu. Just

  Kunagi varajases nooruses armastasin lugeda igal pool. Ükskord otsisin elutõde Karupoeg Puhhi lugudest, samal ajal kõndides Tartu bussijaamas. Jah, ma lugesin ka linnas kõndides (oh mind veidrikku). Olin raamatusse niivõrd süvenenud, et põrkasin peaga vastu raudposti ja lõin pea ära. Küllap sai publik sellest palju nalja, aga mina seda ei märganud, sest mul oli päris valus... Põhjus, miks mulle see lugu meelde tuli, on siin raamatus. Ma ei saanud seda käest panna. Ühte õiget krimilugu iseloomustabki see, et seda ei saa käest ära panna. Ta neelab su alla, ta seedib su ära ja sa ei jõua enne normaalsusse, kui on selge, kes on mõrvar. Selle raamatu fenomen seisneb selles, et siin ei ole mitte midagi erilist. See on täiesti tavapärane põhjamaade stiilis krimiromaan. Aga ikkagi võtab ta su endale ja seda ei saa kuidagi seletada. Siin on uurija, kes on isikliku eluga kimpus (tegelikult tal seda ei olegi). Siin on sugulased, kes kaklevad pärandiosa pärast. Siin on pinged politseisüsteemis,

  Võtsin selle raamatu ette sellepärast, et see on tekitanud lugejates väga palju vastukaja. On ju vaja ikka ise järele uurida, millega tegu. Kui armastada inglise huumorit ja krimiloo paroodiat kaks-ühes, siis on see täpselt õige asi, mida lugeda. Loomulikult alustasin lugemist hoiakuga, et tegemist peaks olema naljalooga. Aga umbes poole raamatuni ei suutnud ma sellest nalja välja noppida. Lugu oli lihtsalt jabur ja pakatas sarkasmist selle maailma rikaste üle. Siin oli teravmeelseid tähelepanekuid inimeste käitumismustritest, seejuures kõvasti üle võlli aetud. Aga kui hoida veidi silmad lahti, siis võib kirjeldatud käitumismustreid pehmemal kujul märgata siinsamas. Ometi see ei köitnud mind.  Korraks mõtlesin, et jätan lugemise pooleli, aga kui jõudsin kohani, kus rikas kõrk proua sauna kinni pandi, ja seda puhtalt läbi nutiseadmete, siis oli ka minul naljakas.  Loost endast siis ka. Grace Bernard on noor naine, kes on kasvanud koos emaga. Mingil hetkel saab ta teada, et tema isa on

  Ühes Põhja-Soome külas elab perekond Toimi: isa, ema ja kaksteist last. Õigupoolest peaks lapsi olema kokku neliteist, aga kaks esimest on õnnetul kombel lapsena surnud. Osa lapsi on juba täiskasvanud ja otsapidi oma elu peal, nooremad alles eelkooliealised.  See raamat räägib sündmustest, mis mõjutavad kogu pere elu. Kuidagi on saanud kunagi armastavast isast kogu pere õudusunenägu. Kõik lapsed kardavad teda, neid ühendab hirm. Igaüks tuleb olukorraga toime omal moel. Iga romaani peatükk tutvustab eraldi mõnda last. See vaatleb sündmusi just konkreetse lapse sisemaailmast lähtudes. Mind lugejana paneb imestama, kuivõrd erineva maailmapildiga inimesed kasvavad üles samas keskkonnas. Ja kuidas üks ja sama kirjanik suudab samu asju kirjeldada niivõrd erinevatest vaatenurkadest. See on vaikselt voolav jutustus, mis areneb omas tempos ja mis võtab su lugejana endaga kaasa. Tihtipeale on mahukaid romaane lugedes viimasel kolmandikul tunne, et lugu on justkui ammendunud ja tahaks juba mida

  Väga intrigeeriv pealkiri, kutsub lugema. Huvi toidab seegi, et tagakaane tutvustusel nimetatakse autorit üheks kaasaja olulisemaks prantsuse kirjanikuks.  India ja Louis on õde ja vend. India on kümme, Louis kaheksa aastat vana. Nende ema on elitaarsest veinitootjate perekonnast välja heidetud, sest abiellus lihttöölisega. Nii ei ole lastel oma päritoluperega mingit kogemust. Nad on lihtsad, siirad, tavalised lapsed, kelle ema elab oma elu kohati puntrasse ja harutab seda siis jälle lahti.  Ühel hetkel annab nende ema nad veinimõisa väravas onule üle ja ise kaob. Lapsed on täiesti uues keskkonnas, millega peavad kohanema. Romaan ongi ühe perekonna lugu, kus igaüks on omamoodi, igaühel on oma ambitsioonid, inimeste vahel on rohkelt intriige. Kontrastiks sellele on India ja Louis` lapselik siirus.  Raamatus on rohkelt dialooge, neist osa väga vaimukate ütlemiste ja mahlaka keelega. Eriti nauditav on onu Ambroise ja vanaema Alienori diskussioon enne last saabumist. Nimelt teeb vanaema

 

 

  Ma olen lugenud, aga ei ole pikalt kirjutanud. Lihtsalt katsun jälgida, et kirjutamine ei muutuks kohustuseks. Sellisel juhul kaob selles lust ja asjal pole mõtet. See ei ole ju töökoht. Sestap siis paus. Aga täna tuli tuju kirjutada.  Läckberg on Läckberg. Ta kas meeldib või ei meeldi. Mina võtan ta kätte siis, kui tahan lugeda midagi, mis erilist pingutust ei nõua. Meeldib-ei meeldi ei puutu siin asjasse. Eks see ole omamoodi eskapism. Seda raamatut kätte võttes oli füüsiliselt tunda, et põgenemine saab olema pikemaks ajaks. Üle kuuesaja lehekülje Läckbergi meenutab pigem Harry Potteri sarja või hoopis Vene kirjandusklassikat.  Raamatu ülesehitus iseenesest on päris keeruline. Paralleelselt toimub tegevus kolmel ajastul. 17. sajandi nõiaprotsesside taustal jälgitakse ühe õnnetu naise saatust. Loomulikult läheb siin nii, et need, keda sa kõige rohkem aitad, löövad sulle noa selga. Ja massihüsteeria toimib igal ajal. Tegelikult jääb selgusetuks, kuidas see jutustus raamatu ülejäänud

  See on Harry Hole sarja järjekordne raamat. Kuna mul tuli jälle kriminälg peale, siis läksin seekord kindla peale välja. Jo Nesbo on kvaliteedimärgiga krimikirjanik ja tema Harry Hole sarjas ei ole põhjust pettuda. Ka seekord mitte.  Harry on matnud oma naise ja kõige lähedasema sõbra. Ta pühib kodumaa tolmu jalgadelt ja suundub Los Angelesse. Oma minevikust ei taha ta enam midagi teada. Ta tahab lihtsalt ennast surnuks juua. Aga siis toimub kohtumine ühe vanema daamiga ja Harry elu saab taas mõtte. Loomulikult satub ta sekeldustesse ja asjade klaarimiseks jääb aega täpselt nädal.  Samal ajal leitakse Oslos nädalase vahega kahe noore naise surnukehad. Neid seob asjaolu, et mõlemad viibisid samal peol, nii et arvatavasti on tegemist sarimõrvariga. Peo korraldaja, kohalik miljonär, on peamine kahtlusalune. Ja nii palkab see mees Harryt eraviisiliselt asja uurima, lootes, et tema nimi pestakse puhtaks. Harryl on raha vaja, et oma lombitagused jamad (õieti küll vanaproua jamad) ära klaar

  On 1943. aasta. Hitler on peidus oma Hundikoopas Ida-Preisimaal. Kümme naist tuuakse iga päev kasarmusse ja nende ülesandeks on süüa. Nad on Hitleri toidumaitsjad. Neid kasutatakse selleks, et kindlaks teha, kas toit on mürgitatud. Pärast iga toidukorda peavad nad tund aega kohapeal istuma ja ootama, mis saab. Igaühel neist on oma lugu ja need lood hakkavad omavahel põimuma. Arenevad erinevad konfliktid ja sõprussuhted, aga Hitleri ees on kõik võrdsed. Nad on lihtsalt seedetraktid. Rosa on Berliinist põgenenud oma ämma ja äia juurde maale. Tema ema on pommitamisel surma saanud, isa suri juba varem. Mees Gregor, kellega ta jõudis abielus olla ainult aasta, on sõjas. Lapsi neil ei ole. Ühel päeval peatub SS-laste auto ämma ja äia maja ees ning Rosal palutakse kaasa tulla. Temast saab Hitleri toidumaitsja. Valikuid ei anta, asjad lihtsalt on. Nii jääb üle küsida, kui kaugele on inimene ellujäämise nimel valmis minema. Siin on keelatud armastust, vihkamist, reetmist, sõprust - kõike, mis

  Üks täitsa tavaline krimiraamat, ei hea ega halb. Midagi erilist siin ei ole, samas kannatab lugeda lõpuni. Keel on lihtne, jutt koosneb peamiselt lihtlausetest. Väga palju on tüüpilisele krimiromaanile omaseid jooni:  - Naisuurija Hanna Duncker, kes on Stockholmist tagasi tulnud oma kodukohta ja peab hakkama saama oma mineviku saladustega. Paratamatult on kohalikel tema suhtes eelarvamused ja naine ise on segaduses, mida selle kõigega peale hakata. - Hulk erinevaid meeskolleege, kelle hulgas naisena töötada on paras peavalu. - Laisavõitu ülemus. - Kahtlaselt mõrvatud teismeline, kelle ema on juhtumisi Hanna endine sõbranna ja koolikaaslane. See teeb suhted keeruliseks.  - Väikeses kogukonnas liikuvad kuulujutud ja eelarvamused. Eriti keeruline on siin toime tulla soolistel vähemustel. 

Ma olen tänulik inimesele, kes selle raamatu mulle tõi. Autor, pealkiri ega kaanekujundus ei kõnetanud mind üldse ja kindlasti ei oleks ma seda raamatut ise hankinud. Mis kasu võiks mul olla filmistaari, kulturisti ja poliitiku kogemustest? Need valdkonnad lendavad kaugelt üle minu pea. Aga mõnikord jätavad eelarvamused meid headest asjadest ilma. Tegelikult me ei teagi, kui tihti seda juhtub, sest paljudest asjadest ei saagi me kunagi teada. Lihtsalt eelarvamuste tõttu. Seekord mul vedas.  See on lihtsas keeles - ja samas hästi - kirjutatud raamat, mis on suunatud täiesti tavalisele inimesele. See ei ole eneseupitamine ega -kiitus, vaid lihtsalt kogemuste jagamine. Selliste kogemuste, mis käivad elu juurde. Ka väikese inimese tagasihoidliku elu juurde. Ja selliselt eristub see selgelt paljudest teistest memuaaridest ja eneseabiraamatutest.  See ei ole raamat autori elust kronoloogilises järjestuses. Ta toob siin välja üksikud seigad iseenda ja teiste inimeste elust, illustreerimaks se

  See on natuke teistmoodi põnevik, kus peaosas ei olegi politseinik. Mia on pärit väikelinnast, kuid siirdunud Chicagosse ja peab seal farmatseudiametit. Tal on ligipääs kõikidele legaalselt müüdavatele uimastitele ja rahustitele ning seetõttu on ta neist sõltuvuses. Mingil hetkel saab ta teate, et tema ikka veel kodulinnas elav kaksikvend on kadunud. Mia läheb teda otsima. Koostööst politseiga ei tule midagi välja, sest viimane lähtub ainult kuulujuttudest. Nimelt leitakse samal päeval, kui kaksikvend Lucas kaob, ühe tema õpilase surnukeha. Kohe teevad kurjad keeled järelduse, et Lucas on tapja... Mia ei ole nõus väitega, et Lucas on põgenenud ja asub iseseisvalt teda otsima. Politsei seevastu üritab järjekindlalt leida tõendeid Lucase süü kohta. Sest kõik ju räägivad... Mia saab jälile mitmetele mineviku saladustele, mis pööravad ta tõekspidamised täiesti pea peale. Kui raamatu keskpaigas hakkab tekkima kahtlus, kes võiks olla koolitüdruku tapja, siis lõpplahendus on täiesti ootamat

  Tõlkeraamatu kvaliteet sõltub väga suurel määral tõlkija ja toimetaja tööst. Siinkohal alustaksingi pigem sellest. Ma ei ole enam ammu nii suurepärast tõlketööd näinud. Leky kasutab väga mahlakaid ja vaimukaid ütlemisi ning need ei ole siin kaduma läinud. Ja see teeb lugemise naudinguks. Mõnikord pöördusin lugedes mõne väljendi juurde veel ja veel tagasi, sest see oli lihtsalt nii tabav. Tavaliselt ma ei pööra tähelepanu sellele, kes on raamatu tõlkinud, kuid seekord otsisin nimed üles. Aitäh, Katrin Kaugver ja Anne Arold! Kehvast asjast head ikka ka kõige parema tahtmise juures ei tee. Terve raamat on lihtsalt nii mõnus lugemine. Kirjanik räägib tõsistest asjades, aga teeb seda väga teravmeelses võtmes. Ta ei tee otseselt nalja, aga kogu tegevus on üles tähendatud justkui väga terava pliiatsiga. Tagakaane tutvustus laseb arvata, justkui oleks tegu üsna tavapärase naistekaga. Nii võib juhtuda, et nii mõnigi vaatab sellest raamatust lihtsalt mööda: tundmatu autor, lugu mingist keskeal