Jørgen Jæger. Varjujaht

 

Kunagi varajases nooruses armastasin lugeda igal pool. Ükskord otsisin elutõde Karupoeg Puhhi lugudest, samal ajal kõndides Tartu bussijaamas. Jah, ma lugesin ka linnas kõndides (oh mind veidrikku). Olin raamatusse niivõrd süvenenud, et põrkasin peaga vastu raudposti ja lõin pea ära. Küllap sai publik sellest palju nalja, aga mina seda ei märganud, sest mul oli päris valus... Põhjus, miks mulle see lugu meelde tuli, on siin raamatus. Ma ei saanud seda käest panna.

Ühte õiget krimilugu iseloomustabki see, et seda ei saa käest ära panna. Ta neelab su alla, ta seedib su ära ja sa ei jõua enne normaalsusse, kui on selge, kes on mõrvar. Selle raamatu fenomen seisneb selles, et siin ei ole mitte midagi erilist. See on täiesti tavapärane põhjamaade stiilis krimiromaan. Aga ikkagi võtab ta su endale ja seda ei saa kuidagi seletada. Siin on uurija, kes on isikliku eluga kimpus (tegelikult tal seda ei olegi). Siin on sugulased, kes kaklevad pärandiosa pärast. Siin on pinged politseisüsteemis, keegi üritab alati mingit oma joont ajada ja see ei pruugi hea olla. 

Paar väikest nüanssi siiski on: sisse on toodud skisofreenia teema ja nunnumeetri lükkab põhja nutikas borderkolli.

Krimi lugemine on omamoodi eskapism, nii nagu ka mootorrattasõit või mäesuusatamine. Kõiki kolme saab teha ainult maksimaalselt pühendudes. Lugemine lubab seejuures laiskust, teise kahe puhul on see võimatu. Lihtsalt väga valus võib hakata. Füüsiliselt.