Rein Raud. Katkurong

 

Mõni raamat saab su lihtsalt kätte. Tema valib sind, mitte sina teda. Juba mõnda aega vaatab see raamat mulle raamatukogus otsa, nii neli-viis korda küll. Nagu öeldes: võta mind, võta mind. Olen seda ignoreerinud, lõpuks andsin alla ja lugesin ta läbi. Ja see raamat võttiski mu ära. 

Kui eesti keel on kirjaniku emakeel, siis on kuidagi teistmoodi lugeda. See keel on pehme, mõnus, soe, justkui hellitav. Kuidagi turvaline on seda lugeda. Ka ridade vahele peidetud nüansid on selgesti tuntavad. Tõlkekirjanduse puhul seda ei taju.

Mõnikord on mõistlik alustada järelsõnast, sest lugedes kuluvad taustteadmised ära. Lugu ise on küll fiktsioon, aga peategelase prototüüp on olemas ja ajalooline taust samuti. Nii on peategelase Jakob Sarapiku prototüübiks kirjaniku vanaisa Joosep Alfred Pervik. 1911. aastal möllas Mandžuurias tõepoolest buboonkatk ja 1933. aastal oli Eestis vaikiv ajastu, kus poliitilisi vastaseid erilise hoolega jälitati. Ja Patarei vangla toimis ka. Aga kõik muu on Lugu. Just nimelt Lugu suure algustähega. 

1911 suunatakse velskripaberitega Jakob Sarapik koos kaaslastega tsaariarmee koosseisus Mandžuuriasse katkuepideemiat likvideerima. Noored mehed ei oska aimata, millised õudused neid seal ees ootavad. Kogu rühm ei tulegi sellest eluga välja. Paralleelselt toimub tegevus Patarei vanglas, kus  Jakob Sarapik 1933. aastal oma perega elab ja velskrina töötab. Kaks tegevusliini kulgevad paralleelselt ja saavad lõpuks omavahel kokku. 

Sellel raamatul on nii palju kihte. Romaanis on rohkesti mõistatusi, mis panevad lugejat nuputama. Samas võib seda võtta kui armastuslugu. Või sügavat elufilosoofiat. Kogu jutustus on toodud peategelase sisekõne kaudu, sündmused põimuvad mõtisklustega ja see teeb lugemise nauditavaks. 

Ja las ollagi nüüdsest kõige üle ainult see, mis meid seob.