Raamatukoi lugemislood

  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse kõiki ja kõike

  See põnevik räägib noorest neiust ja salapärasest majast New Yorgis. Tüdruk, kellel puudub peaaegu igasugune sotsiaalne võrgustik ja perekond, saab pakkumise. Nimelt on tal võimalus hakata korterihoidjaks ühes luksuslikus elamus. Neiu on pärit kehvadest oludest, tema vanemad on surnud ja õde kadunud. Nii tundub, et kolm kuud lihtsalt ühes kenas korteris elada ja selle eest kopsakas summa saada on muinasjutuline pakkumine.  Majas elavad prominentsed inimesed - endised senaatorid, näitlejad, kirjanikud. Lisaks sellele on veel paar korterit, kuhu on paigutatud hoidjatena noored inimesed. Paar päeva on sissekolimisest möödunud, kui hakkavad juhtuma mõistatuslikud asjad. Üks korterihoidjatest kaob keset ööd. Nii hakkab peategelane asja uurima. Selgub, et sarnaseid lugusid on juhtunud varemgi. Mida sügavamale teemasse neiu kaevub, seda kummalisemaks asjad lähevad. Tundub, justkui majas toimiksid mingid kurjad jõud, kummitused, vaimud... Jutt kisub kangesti õuduka sarnaseks. Lahendus on sii

  Jonasson ei tüüdanud ära, seega võtsin kohe järgmise raamatu. Paraku ei saanud ma Pimeduse sarja teist osa kätte, niisiis seekord neljas. Kuna tegemist on iseseivate lugudega, siis see asja ei sega.  Kaks uurivat inimest, kolm lugu. Kolmest loost saab lõpuks kaks. Tegevus toimub Põhja-Islandil, kohad on päriselt olemas, küll aga olustik ja inimesed on kirjaniku fantaasia.  Aki Thor on politseinik. Linn, milles ta elab, on karantiinis, sest keegi rändur on sisse toonud ohtliku nakkuse. Ilmselt on kirjanik siin inspiratsiooni saanud mõne aasta tagusest ajast, sest olustik ja piirangud on selgelt äratuntavad. Keegi mees tuleb Aki juurde, kaasas pilt 1950. aastatest. Nimelt on pildil tema ema, isa, ema õde, keegi võõras noormees ja tema ise beebina. Pildistaja on ilmselt ema õemees. Kogu seltskond elab inimtühjas paigas üksikus talus. Pildi tooja ei tea, kes on noormees, aga ema õde suri samas paigas segastel asjaoludel. Väidetavalt olevat ta sooritanud enesetapu, võttes rotimürki. Kuna

  See on triloogia "Peidus Island" esimene osa. Hulda Hermannsdottir on 64-aastane politseiuurija, kes saab teate, et tal tuleb nädala pärast minna pensionile. Ta saab oma ülemuselt loa, et tohib sellel viimasel nädalal uurida ükskõik missugust vana lahendamata juhtumit. Nii kaevabki ta välja aastavanuse loo, mis on ametlikult lõpetatud, kuid see ei anna talle rahu. Nimelt leiti rannast uppununa üks venelanna, kes taotles Islandil elamisluba. Uurimise käigus tuleb välja, et kadunud on veel üks vene tüdruk. Oma tegevusega saab Huldast tahtmatult pind politsei silmas ja sellepärast lühendatakse tema aega politseis kolmele päevale. Hulda võiks vabalt need viimased päevad lihtsalt mööda saata, aga ta ei anna alla. Ja lahendus on õõvastav... Paralleelselt pealiiniga on juttu ühest vanast loost, mis räägib üksikemast, kes  on ühiskonna poolt ära põlatud ja seetõttu peab oma lapsest loobuma. Aga ta ei anna alla ja otsustab oma last ise kasvatada... Lisaks sellele painab Huldat mäles