Raamatukoi lugemislood

  Seersant Washington Poe on veidrik. Ta elab tagasitõmbunult koos oma spanjeliga mägionnis ja tal on väga vähe sõpru. Üks tema sõpradest, patoloog Estelle Doyle, lavastatakse süüdi oma isa mõrvas.  Poe on täiesti kindel, et Estelle ei ole süüdi. Probleemiks on aga see, et äsja maha sadanud lumel on ainult ühed jäljed ja need on naise omad. Mõrvar oleks justkui majast minema hõljunud. Ometi on Poe täiesti kindel, et Estelle süüdi ei ole. Samal ajal tegutseb mõrvar, keda hakatakse kutsuma Bioloogiks. Ta saadab inimestele, kes on ühiskonnas skandaalse kuulsusega, kuivatatud lilleõisi ja mõni aeg pärast seda ohver sureb. Mitte keegi ei saa aru, kuidas ta suudab kõrgendatud valvega isolatsioonipalatisse paigutatud inimese mürgitada. See kõik pälvib avalikkuse tähelepanu, meedia on tagajalgadel, müüakse temaatilisi T-särke. Poe tegeleb ka selle juhtumiga ja lõpuks jooksevad mõlemad mõistatused omavahel kokku.  Selle raamatu väärtuseks on lisaks originaalsele loole hea mehelik huumor. Meesko

  Mingitel hetkedel oma elus puutume varem või hiljem kokku manipulaatoritega, inimestega, kellel on isiksusehäired. Stephanie Wood räägib selles raamatus oma loo. See ei ole romaan, kaugeltki mitte naistekas.  Wood on varases keskeas üksik naisajakirjanik, kes on pühendunud oma karjäärile, kuid igatseb päris tõelist armastust. Niisiis hakkab ta läbi kohtingusaidi endale kaaslast otsima. Ta kohtub Joega, lambakasvataja, kinnisvaraärimehe ja arhitektiga. Kuigi sisetunne annab märku, et midagi justkui ei klapi, tundub mees ikkagi igati usaldusväärne: tal on purunenud abielu, kaks varateismelist last, lambafarm kusagil maakohas ja ta ajab väga kõrgel tasemel kinnisvaraäri. Suhte arenedes hakkavad ilmnema asjaolud, mis tunduvad arusaamatud. Väga sageli, kui on kokku lepitud kohtumine, juhtub midagi: koer saab maolt hammustada, tütrel on astmahoog, endine naine läks hulluks, ärikõnelused kestavad pikemalt... vabandusi on lõputult. Aeg-ajalt kaob mees mitmeks päevaks, koguni nädalaks, ja tem

  Inimesed jagunevad kaheks: need, kes "eneseabiraamatuid" mitte mingil juhul ei loe ja need, kes Sharmat autori ja õpetajana väga hindavad. Igaühel on õigus oma arvamusele ja nii ongi hea.  Igast raamatust on midagi õppida ja mõnikord on hea teiste mõtteid varastada ja need päriselt enda omaks teha.  Loo raamiks on jutustus sellest, kuidas kaks inimest lähevad legendaarse esineja seminarile. Seal saavad nad kokku kodutuga, kes osutub miljardäriks. Mees kutsub nad - tegemist on ettevõtja ja kunstnikuga - oma villasse Mauritiusel ja hakkab neid õpetama. Raamatu sisu on õpetus, mida edasi antakse ja nagu pealkirjast välja võib lugeda: jutt käib varajasest ärkamisest ja esimeste hommikutundide kasutamisest. Mina ei hakka siin Sharma õpetust edasi andma, aga olen juba aastaid kell 5 ärganud. Sellele järgneb trenn, vaikne nohistamine iseendaga ja raamatulugemine. Lisaksin siia juurde ka kvaliteetse hommikusöögi. Just sellised pikad hommikud on parim aeg minu päevast. Ma olen puhan

  Variautor on inimene, kes kirjutab mõne tuntud persooni biograafiat. Ta töötab koos peategelasega, aga loo kirjutab üles tema. Samas ei ole tema nimi autorina raamatukaanel. Loo autoriks on see, kellest raamat räägib. Variautor saab oma töö eest lihtsalt rahal  Selle romaani peategelaseks on variautor, keda kutsutakse kirjutama lugu endisest peaministrist. Mees, kes enne teda sama tööd pidi tegema, suri arusaamatutel asjaoludel. Justkui oleks pidanud tegemist olema enesetapuga, aga laiba leiukoht kusagil rannal ei käi kuidagi kokku sealsete hoovustega.  Juba töö alguses ilmneb, et poliitik, kellega peaks hakkama koostööd tegema, on antud sõjakuritegude pärast Haagi kohtusse. See muudab olukorra pinevaks. Ühest küljest on kirjanik survestatud töö tähtajaga ja sellega kaasneva kolossaalse summaga, teisest küljest aga üritab ta mõista tõde. Nii hakkab ta hoopis uurima oma hukkunud eelkäija jälgi ja seab oma elu ohtu.  See on poliitiline põnevik ja selline žanr pole mulle kunagi istunud.

  Mäletan, et vanasti oli Mirabilia justkui kvaliteedimärk. Selles sarjas ilmunud raamatud olid eranditult kõik rohkem kui keskpärased. Seetõttu võtsingi selle raamatu kätte. Temaatika tundus huvitav, pealgi on tutvustuses toodud välja võrdlus Agatha Christiega, mis annab põhjust arvata, et tegemist on äärmiselt peene psühholoogilise mänguga. Paraku see siiski nii ei ole. Grupp koolikaaslasi läheb Šotimaal inimtühjas paigas asuvasse jahilossi uut aastat vastu võtma. Kooli lõpust on möödas kümmekond aastat, igaühel on oma elu, aga kokku saades võetakse ikka samad rollid, mis olid kooliajal. Kas pole tuttav? Olen käinud nii mõnelgi klassikokkutulekul ja just täpselt nii inimesed käituvad. Sõltumata sellest, kes nad hetkel on, võtavad nad tagasi kooliaegse rolli. See toimub kuidagi automaatselt, iseendale teadvustamata ja kõrvalt seda vaadata on kohati naljakas.  Üks seltskonnast leitakse surnuna ja näib, et tegemist on vägivaldse surmaga. Politsei kohale tulla ei saa, sest ilm on kehv ja

  Wikipedia annab teada, et see romaan on žanrilt nordic noir ja et see on saanud Klaasist Võtme auhinna. Iseenesest fakt, et romaani kohta on eestikeelses Wikipedias eraldi artikkel, on tähelepanuväärne. Ja see lugu on seda väärt. Tegemist on paksu ja raskesti loetava raamatuga, mida ühe ampsuga läbi ei võta. Samas ei saa ka lugemisse pikki vahesid jätta, sest ülesehitus on sedavõrd keeruline, et pärast pikemat pausi ei saa enam mitte millestki aru. Kogu lugu valgustatakse erinevate inimeste vaatenurkadest, sisse on pikitud rohkelt põikeid aastatetagustesse sündmustesse. On aasta 1961, Kongslundi väikelastekodu beebidetoas on seitse last. Kõik lapsed adopteeritakse ja nelikümmend aastat hiljem viivad asjaolud nad jälle kokku. Igaüks neist tunneb mingil määral pettumust, justkui kasuvanemad oleks neile valetanud, igaüks neist tahab teada oma tõelist päritolu. Aga asjad on keerulisemad, kui nad oskavad arvata.  Kongslundi lastekodu on luksuslik koht, mida peetakse ülal maksumaksja rahag

  Mõni aeg tagasi sain regulaarse liikumisega emotsionaalsest madalseisust üle. Mind jäi vaevama küsimus, mis siis täpselt toimus. Mis muutus mu peas? Ja miks on nii, et kui jätan hommikutrenni vahele, läheb kogu päev aia taha? Vastused leidsin ANDERS HANSENI RAAMATUST „TUGEV AJU“. Piirdun isu tekitamiseks siinkohal vaid mõne mõttega, sest kui tahaksin välja öelda kõik, mida teada sain, kujuneks mu postitus ülipikaks. Miks me oleme laisad? Miks nii paljudele meeldib diivanil lesida, telekat vaadata ja midagi head suhu pista? Autor toob siin välja järgmise hüpoteesi. Inimese aju ei arene sama kiiresti kui elukeskkond. Kütid-korilased pidid energiat kokku hoidma ja võimalusel midagi rammusat sööma – ja seda nii palju kui hetkel oli. Sest keegi ei teadnud, millal jälle saab ja siis tulid üleliigsed varud kehas mängu. Seesama küttide aju töötab meis endiselt, aga tänapäeva külluse juures hakkab see meile vastu töötama. Ja ka toiduvalikud on teised. Miks me pärast trenni rahulolu tunn