M.W.Craven. Botaanik

 

Seersant Washington Poe on veidrik. Ta elab tagasitõmbunult koos oma spanjeliga mägionnis ja tal on väga vähe sõpru. Üks tema sõpradest, patoloog Estelle Doyle, lavastatakse süüdi oma isa mõrvas.  Poe on täiesti kindel, et Estelle ei ole süüdi. Probleemiks on aga see, et äsja maha sadanud lumel on ainult ühed jäljed ja need on naise omad. Mõrvar oleks justkui majast minema hõljunud. Ometi on Poe täiesti kindel, et Estelle süüdi ei ole.

Samal ajal tegutseb mõrvar, keda hakatakse kutsuma Bioloogiks. Ta saadab inimestele, kes on ühiskonnas skandaalse kuulsusega, kuivatatud lilleõisi ja mõni aeg pärast seda ohver sureb. Mitte keegi ei saa aru, kuidas ta suudab kõrgendatud valvega isolatsioonipalatisse paigutatud inimese mürgitada. See kõik pälvib avalikkuse tähelepanu, meedia on tagajalgadel, müüakse temaatilisi T-särke. Poe tegeleb ka selle juhtumiga ja lõpuks jooksevad mõlemad mõistatused omavahel kokku. 

Selle raamatu väärtuseks on lisaks originaalsele loole hea mehelik huumor. Meeskond, kellega Poe töötab, on paras kompott. Eriti värvikas kuju on analüütik Tilly, kes on geniaalse mõtlemisega, aga tal puudub pieteeditunne ja huumorimeel. Nii ütleb ta kõik, mida mõtleb, otse välja. See tekitab kentsakaid situatsioone, näiteks toob ta meeskonna koosolekul erektsioonihäirete iseloomustamiseks näitena seersant Poe. Muidugi on mehel häbi, mis sellest, et tal ei pruugi kirjeldatud probleemi olla. Selliseid olukordi on veel ja veel ja see muudab raamatu nauditavaks. See on mõnusalt lahe lugemine, kunagi ei hakka igav, samas ei lähe ka painavalt pingeliseks. 

Kõrvaltegelasena tuuakse sisse ajakirjanik Henning Stahl. Mees on kunagi olnud tipus, aga nüüdseks põhja käinud. Mingil põhjusel tahab Botaanik temaga suhelda. Niisiis peab mees viinaravile minema ja seejärel nõuab ta, et ta kaasataks vaatlejana uurimisse. Selle mehe väärtused on sellised, mida ei ole kuidagi võimalik eetilisteks pidada.

Aga tema suust tulevad kuldsed sõnad ajakirjanduse kohta (lk153):

Esimene põlvkond, kes õues ei mänginud, on täiskasvanuks saanud --- Samal hetkel, kui ajalehed netti kolisid, lõppes tõeline ajakirjandus. Uurivatest ajakirjanikest said dinosaurused, Fleet Streeti kuldaja reliikviad. Klikimagnet oli kuningas. Meeldimised ja jagamised on olulisemad kui paljastused ja Pulitzerid. Väljas-mitte-mänginud põlvkond leiutas tähelepanuäratavaid, reklaamisõbralikke pealkirju ja ajakirjanikel soovitati leida, kohandada või mõelda välja nendega klappivaid lugusid. --- Digitaalmeediasse jõudmine oli tähtsam kui faktide kontrollimine.