Robin Sharma. Kella 5 klubi

 

Inimesed jagunevad kaheks: need, kes "eneseabiraamatuid" mitte mingil juhul ei loe ja need, kes Sharmat autori ja õpetajana väga hindavad. Igaühel on õigus oma arvamusele ja nii ongi hea. 
Igast raamatust on midagi õppida ja mõnikord on hea teiste mõtteid varastada ja need päriselt enda omaks teha.
 Loo raamiks on jutustus sellest, kuidas kaks inimest lähevad legendaarse esineja seminarile. Seal saavad nad kokku kodutuga, kes osutub miljardäriks. Mees kutsub nad - tegemist on ettevõtja ja kunstnikuga - oma villasse Mauritiusel ja hakkab neid õpetama. Raamatu sisu on õpetus, mida edasi antakse ja nagu pealkirjast välja võib lugeda: jutt käib varajasest ärkamisest ja esimeste hommikutundide kasutamisest. Mina ei hakka siin Sharma õpetust edasi andma, aga olen juba aastaid kell 5 ärganud. Sellele järgneb trenn, vaikne nohistamine iseendaga ja raamatulugemine. Lisaksin siia juurde ka kvaliteetse hommikusöögi. Just sellised pikad hommikud on parim aeg minu päevast. Ma olen puhanud, mul on piisavalt aega iseenda jaoks. Ja see paneb aluse minu meelelaadile, et algava päeva jamadega silmitsi seista. Ilmselt olen iseenda teadmata kella 5 klubi liige.
Robin Sharma kirjutab äärmiselt lihtsalt. Lugejale võib tunduda, justkui tegemist oleks lasteraamatuga. Küllap on see sellepärast, et võimalikult paljude lugejateni jõuda. Paraku oleme silmitsi tõsiasjaga, et valdaval osal elanikkonnast puudub lugemisharjumus. Seega keeruliste tekstide lugemine käiks neil ilmselt üle jõu. 
Eriti hakkas mulle seekordsel lugemisel (loen seda raamatut teist korda) silma mõte, et tänapäeva infokülluses suudame me ennast täiseti ära lahustada. Me ei suuda enam keskenduda olulisele, sest lihtsalt nii palju infot tuleb peale. Ja mitte keegi peale meie endi ei saa meid selle eest kaitsta. Niisiis: tähelepanu sotsiaalmeedia ja interneti targale kasutamisele!

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse ...
Lisateave

Haruki Murakami. Norra mets

Kujutis
  Sellest raamatust on nii palju kirjutatud, et ausalt öeldes on raske midagi juurde lisada. Aga veider on see, et senini ei ole ma selle autori romaane lugenud. Ei saagi aru, mis mind neist eemale on hoidnud. Võib-olla eelarvamus, et Jaapan on kultuuriliselt ikka nii kauge ja äkki ma ei haaku selle kõigega.  Murakami ise nimetab oma teost ultrarealistlikuks. Raske on hinnangut anda, mis üldse on realism, sest igaühe maailm on teiste omast natuke erinev ja nii on keeruline otsustada, mis siis on päriselt realistlik ja mis mitte. Aga see hakkab silma küll, et autor räägib häbenemata meie ühiskonna tabuteemadest: seksist ja surmast. Seejuures ei suru ta ennast harjumuspärastesse raamidesse, vaid laob kõik lihtsalt lagedale. See on kohati ehmatav ja suisa häbenema panev.  Raamat jälgib ajaliselt distantsilt Toru Watanabe, Tokyos elava üliõpilase kujunemist. Murakami ise nimetab seda armastusromaaniks. Jah, armastust on siin küll, aga kindlasti mitte klassikalises mõttes: see...
Lisateave

F. Scott Fitzgerald. Suur Gatsby

Kujutis
Jälle läksin moevooluga kaasa. Film ju lööb kõvasti laineid, vaja siis raamat ka üle lugeda. Kirjandusklassika ekraniseeringute põhiväärtus selles seisnebki, et nad panevad inimesi huvi tundma unustatud raamatute vastu.  Ütlen ausalt, et ma pole filmi näinud. Olen siit-sealt midagi lugenud ja üldiselt on hinnang võrreldes raamatuga kehvapoolne. Olevat film, millel ei ole õieti hinge. Vaatasin mõned treilerid läbi ega osanud midagi otsustada. Tundus pildiliselt väga ilus, selline "Titanicu" tüüpi film. Ja muusikat tundus olevat ohtralt. Filmilikult suurejoonelist. Eks kinotööstus tahab ka hästi elada, nii et selliste filmide tootmine on mõistetav. Tegelikult oli sellel treilerite vaatamisel siiski oma positiivne mõju, sest see juhatas väga hästi sisse eelmise sajandi kahekümnendate džässiolustiku, mida raamatus oleks olnud märksa raskem tabada. Minu meelest ei olegi väidetav tühi glamuur selles filmis paha, sest raamatus on sama sõnum väga jõuliselt sees. Kahekümn...
Lisateave