Raamatukoi lugemislood

  Meis kõigis on kivinenud arusaamad. Me ise ei panegi seda tähele, kuidas me liigitame asju sobivateks ja sobimatuteks, õigeteks ja valedeks. Aga kuidas me seda teame? Kust selline liigitamine on tulnud? Ja kas see on ikka ainuõige viis maailma asju näha? Lisaks sellele arvame, et teame, mida tahame ja kui mõne aja pärast oma tahtmist muudame, peetakse meid püsimatuteks tuulelippudeks, kes pidevalt loobuvad oma püüdlustest. Aga kes ütles, et minu tahtmised peavad olema kivinenud ja muutumatud? Ja kui ma oma tahtmisest kinni hoian lihtsalt sellepärast, et ma kunagi otsustasin midagi, kas ma siis ei tee iseennast õnnetuks? Raamatus on kirjeldatud ühe sugulase lugu, kellele suguvõsa juba varases nooruses sisendas, et temast peab saama arst. Tal olid selleks kõik eeldused olemas ja nii ta arstiks õppima läkski. Iga etapi lõpus kahtles ta endas, kas ta ikka tahab sellel teel edasi liikuda, aga siiski ei loobunud. Sest ta oli sellesse teekonda juba nii palju panustanud. Lõpuks pidi ta arsti

  Natuke teistmoodi ülesehitusega krimka. Üldiselt on rootsi krimikirjandus kaunis sarnase käekirjaga, aga see siin on sootuks teistsugune. Raamat koosneb kolmest osast. Esimene on tavapärane uurimine. Laipu tuleb ridamisi, peaaegu igas peatükis leitakse keegi surnuna ja tundub et tegemist on allilma omavahelise arveteõiendamisega. Igal pool on näts, nikotiininäts. Keegi ei saa aru, kust see tuleb ja miks mõrvar nii lohakas on. Natuke mustrist väljas on ka peategelasest uurija Carl Edson. Kui tavaliselt on selliste romaanides keskeale kalduvad meesuurijad ennast veidi lohakile jätnud ja kimpus oma eraeluga, siis Carl on kogu aeg korrektne, ontlik, eraelu paistab ka enam-vähem korras olevat.  Raamatu teine osa ei olegi justkui krimi. See valgustab ajakirjanik Alexandra Bengtssoni sisemaailma ja mälestusi. Juba poole raamatu pealt tekib küsimus, mida siin üldse enam kirjutada on. Justkui kõik oleks juba selge. Aga siin annab autor lugejale eksitava jälje. Kui Alexandra ise langeb koletu

  Kui kokku saavad kaks suurt kirge - motokross ja raamatud - siis see ongi paradiis. Ma pole väga ammu ühtegi elulooraamatut lugenud, aga see tuli ise minu juurde. Mu vahva väimees sai selle nädalavahetusel võistlustel auhinnaks ja ta otsustas, et ämm peab selle esimesena läbi lugema. Hakkasin kohe neelama ja päris raske oli seda lugemist käest ära panna. Selline tunne oli, nagu vaataks kogu aeg ise võistlusi pealt.  Tihtipeale vaatame inimesi, kes midagi suurt on saavutanud, justkui oleks neil lihtsalt vedanud. Aga me ei näe seda meeletut tööd ja ohverdust, mis on nende saavutuste taga. Kolm märksõna- kirg, järjekindlus ja ohverdus - kannavad selle raamatu ja selle inimese lugu.  Ma olen alati imetlenud neid, kes juba väikse lapsena tunnevad ära selle, mis neid sütitab, mida nad tahavad päriselt südamega teha. Neid inimesi on vähe. Suurem osa meist kõnnib hilise täiskasvanueani ringi mõistmata, miks nad üldse olemas on. Ja see kirg toidab järjekindlust. Sa lihtsalt teed ja teed, mis

  Erich Maria Remarque teoste lugemine on kindla peale minek. Siin ei saa olla pettumust. Raamatu tagakaanel on tutvustus, mis ütleb, et see romaan kuulub kirjaniku varasemasse loomeperioodi ning ilmus vahetult enne kuulsust toonud "Läänerindel muutuseta". See äratab huvi.  Romaan räägib elumehest ja autovõidusõitjast Kaist, kes balansseerib kodukoha mõisa rahuliku elu ja pöörase seikluslikkuse vahel. Näib, et ta igatseb alati seda, mida parasjagu ei ole. Omamoodi sümbolitena on romaanis esindatud naised. Ühest küljest noor Barbara, puhas, süütu, kandmas endas maamõisa rahu ja teisest küljest suurilmadaamid: mehi võidusõidurajal enda pärast võitlema panev ameeriklanna Maud Fhilby ja kõrgklassi kuuluv Lilian Dunquerke. Kai elu nende kolme naise vahel on justkui pokkerimäng. Ta üritab kogu aeg justkui võita, aga alati lipsab miski nina eest ära. Kogu suhtlus suurilmadaamidega toimub pidevalt mitmel tasandil. Sõnad, mida välja öeldakse, varjavad endas väljaütlemata mõtteid. Nii

  Lastekodus üles kasvanud keskpärane kirjanik Sanna on Franki armuke. Frank on kummaline mees, kes justkui tegeleks vanakraami müügiga, aga tegelikult ajab ta arusaamatuid asju, mida mitte keegi ei mõista. Sama arusaamatu on neli miljonit krooni, mida ta varjata püüab ja seepärast kannab selle raha Sanna kontole. Ootamatult kohtub Sanna kellegi Fridaga, kes ärgitab teda koos rahaga põgenema ja nii lähevadki naised koos Euroopasse seiklema. Mõne aja pärast liitub nendega Franki naine ja siis lähevad asjad eriti imelikuks.  Arusaamatu on terve see raamat. Selles on nii palju kihte, et tundub, nagu oleks siin mitu raamatut paralleelselt kokku kirjutatud. Kui Sanna meenutab pidevalt oma lapsepõlve lastekodus ja on hädas kõikuva enesekindlusega, siis Frida on nagu tank. Kohtumine Fridaga on ka kummaline: ta justkui tunneks Sannat juba ammu ja teaks temast kõike. Tundub, et tegemist ei ole eraldiseisva isiksusega, vaid lihtsalt Sanna teise minaga, kes ütleb selgelt: lõpeta see soigumine ja

  See on viimane Shetlandi sarja raamat. Kõige intrigeerivam selle raamatu juures on pealkiri. Siin on juttu autistlikust poisist, kes armastab tikkudega mängida ja sellepärast peetakse teda ohtlikuks. Tundub, nagu see motiiv annakski raamatule nime, aga lõpus koorub välja hoopis midagi muud: kulutulena põlvest põlve leviv varjatud vägivald, mis viib traagiliste sündmusteni. Inimene, kes on lapsena elanud üle kohutavaid sündmusi, seejuures oma kodus, suletud uste taga, elab oma kibedust sama varjatult välja endast nõrgemate peal.  Üks vahva perekond Londonist rajab endale kodu Shetlandil, lootes, et maaidüllis leiavad nad mõnusa perekondliku rahu. Välja aga kukub hoopis teisiti. Talu eelmine omanik teeb nende kõrvalhoones enesetapu. Aga sellest ei piisa: napilt kuu järel on samas kohas järgmine laip, seekord aga on tegemist mõrvaga. Paraku ei jää ka see mõrv viimaseks. Väikeses kogukonnas toimuvad arusaamatud asjad, kogukond ei võta uustulnukaid kõige selle taustal kuigi meelsasti omak