Raamatukoi lugemislood

  Nägin paar suve tagasi ühes Võrumaa talus parti, kes arvas, et ta on kana. Kanaema oli ta koos oma tibudega välja haudunud ja nii ta siis paterdaski kanakarja sabas. Veider oli see, et nad toimetasid tiigi ääres, aga see part ei läinud kunagi vette. Ta isegi ei tulnud selle peale, sest kanad ju vees ei käi. See raamat räägib sellest pardist... "Raha ei ole oluline," olen ma sageli kuulnud inimesi ütlevat. Ma olen nõus, raha ei ole kõige olulisem, aga kui ta neelab ära suure osa meie produktiivsest ajast, siis elamist segab ta ikkagi. Pealegi - neile, kellelt ostame eluks hädavajalikke kaupu ja teenuseid, on ta millegipärast väga oluline. Meenutagem kasvõi seda suurt paanikat, mis tekkis elektrihinna tõusust.  Olen veel kuulnud ka öeldavat: "Ma ei saa raha-asjadest aru ja sellepärast ma selliseid raamatuid ei loe." Mul on küll selline suhtumine, et kui ma millestki aru ei saa, siis püüan veidi vaeva näha, et hakkaksin aru saama. Iseasi, kas ma saadud teadmistega mi

  Raamatu kaanel on märge "kümnendi parim krimiromaan". Tavaliselt suhtun sellistesse reklaamitrikkidesse skeptiliselt, sest eks see pigem ikka hea müügitulu eesmärki täidab. Seekord ma eksisin, sest tegemist on tõesti kaasakiskuvalt kirjutatud looga. Kas just kümnendi parim, aga kindlasti väga hea. Ja milliste kriteeriumide järgi romaane üldse reastada? Eks ta ole pigem maitseasi.  Seekord korjasin raamatukogust raamatuid puhtalt kaanepildi järgi. Tundub, et sõrmede külge jäid eriti õõvastava kujundusega raamatud. Ometi on selle raamatu kaanekujundus minu meelest eriti vinge ja omapärane, nii et - kiitus kujundajale. Kuidas liblikamotiiv ja luukered sisuga seotud on, see jäägu lugeja avastada. Tom Kennedy kolib pärast oma naise surma koos väikese pojaga täiesti uude paika. Värske kodu näeb välja pigem nagu kummitusmaja. Hiljem selgub, et maja varjabki endas tumedaid saladusi. Samas asulas on mõni kuu varem kaduma läinud kuueaastane poiss. Ja kui Tom Kennedy poeg hakkab nähta

Elina Ylijaakko sõidab oma kodukohta Ida-Lapimaal, et püüda ühest soomülkast välja haug. See on tema jaoks elu ja surma küsimus. Paraku ei lähe asjad lihtsalt, sest laukasse on ennast sisse seadnud näkk, kes tema tegemisi takistab. Ja aega on vähe, muidu Elina sureb... Tema teele tulevad erinevad veidrad inimesed ja mütoloogilised olendid, igaühel neist on oma roll - kas siis takistaja või abimehena. Kõik kokku moodustab ühe eriti kummalise ja jabura loo, mis mõneti meenutab Kivirähki kirjutatud raamatuid (muide -  "Sinine sarvedega loom" on minu meelest põhjendamatult vähe tähelepanu saanud. See on lihtsalt nii hea!).  Võib-olla tuleb see rahvuslikust taustast, aga Karilat on tunduvalt keerulisem lugeda. Suur osa tekstist on mingis kummalises murdes, mille jälgimine nõudis pingutust. Aga kes ütles, et asjad peavad lihtsad olema? Saab lugeda küll. Mõned pildid ja tegelaskujud on eriti vahvad. Näiteks Sita-Simo, kes on küll kõrvaltegelane. See, kuidas ta ennast kurjade olendi

  Juhuslikult avastab Zoe Walker, tavaline neljakümnele lähenev pereema, ühest ajalehest iseenda pildi, mis kaunistab tutvumiskuulutust. Ometi ei ole ta ise seda pilti avaldada lasknud ega ennast ühegi tutvumisportaaliga sidunud. Peagi ilmneb, et kuulutused ilmuvad regulaarselt ja neil olevatest naistest saavad ohvrid. See viib Zoe nii endast välja, et ta hakkab tundma hirmu igal sammul, kui liigub linnakeskkonnas. Eriti õudne paik tema jaoks on Londoni metroo, kus inimesed on tihedalt üksteise kõrval. Kunagi ei tea, kas pilk või puudutus on juhuslik või sind jälgib keegi tundmatu. Zoed piinav hirm läbib kogu lugu, see on niivõrd painav, et varjutab taustal toimuva: tema suhted lähedaste ja naabritega, politsei tegevuse. Esmapilgul näib, nagu tegemist ei olekski krimkaga. Raamatu teine peategelane on Kelly Swift, politseinik, kelle ülesandeks on vähendada kuritegevust Londoni metroos. Tema minevikus on lugu tõsisest ametiseisundi kuritarvitamisest, nii et tal tuleb kurja vaeva näha, et

Üks lastekodus kasvav tüdruk avastab kaheksa-aastaselt kojamehe keldris enda jaoks male. Mäng neelab ta endasse niivõrd, et sellest saab tema kinnisidee ja võimalus põgeneda ebameeldivast reaalsusest. Üsna pea selgub, et tegemist on imelapsega, kes teeb ka täiskasvanud meestele malemängus tuule alla.  Kuid lastekodus antakse kasvandikele imelikke rohelisi tablette selleks, et nad ennast piisavalt rahulikult üleval peaksid. Sellest saab tüdruku jaoks kiiresti sõltuvus ning siis, kui tablettide andmine ära keelatakse, on häda käes. Kuna tüdruk hiilib välja ka koolitundidest, et keldris kojamehega malet mängida, siis üsna pea jääb ta vahele ning malemäng keelatakse talle ära. Aga tüdruk mängib oma peas edasi... Kuni ta lapsendatakse. Siis leiab laps võimaluse päriselt mängima hakata ja nii läheb malekarussell lahti. Aga tabletid jäävad. Ja lisandub alkohol... See on ülimalt köitvalt kirjutatud lugu imelapsest, kellest saab suurepärane noor naine. Malepartiisid ja -turniire kirjeldatakse n

  Kasutan krimiromaane argielust põgenemiseks. Kindlasti on olemas erinevaid põgenemismeetodeid, kõige levinum ehk on telekas. Mõnele on "abiks" alkohol. Mina eelistan siiski raamatuid. See siin on kergesti loetav, lihtsalt kirjutatud ja samas köitev - väga hea põgenemisvahend. Ühes mahajäänud külas kaob jäljetult 17-aastane neiu. Juhtumit saadetakse Stockholmist uurima kaks politseinikku - mees ja naine. Viimane on samast külast pärit, kuid 14-aastasena sealt lahkunud. Loomulikult kerkivad üles erinevate paikade ja inimestega seotud mälestused, mis on kõike muud kui meeldivad. Ja selle kõrval on vaja veel kadunud tüdruk üles leida. Paralleelselt jooksevad kolm lugu: uurimine, Annabelle'i viimane päev ja lugu kahest tüdrukust, mille seost kahe esimesega on raske leida. Loomulikult jooksevad kõik kolm lugu omavahel lõpuks kokku. Selles on palju valu ja traagikat ning õnnelikku lõppu sellel ei ole.  Mingil hetkel tekkis lugedes küsimus: mis paneb inimesi tagasi minema sinna