Raamatukoi lugemislood

Jay Shetty läks kaheksateistaastaselt Indiasse ja elas seal mungaelu kolm aastat. Pärast kolme aasta möödumist tundis ta, et peab Inglismaale tagasi tulema ja midagi muud tegema. Alguses ei mõistnud ta, mis see olla võiks, aga siis sai ta aru, et peab Indias õpitud kogemusi läänemaailmas jagama. Raamatus ühendab autor india traditsiooni läänemaailma kultuurikontekstiga. Me elame infoühiskonna surve all. Nii palju tuleb peale erinevat teavet ja selle kõige keskel on väga lihtne iseennast ära kaotada. Enamik meist ongi seda teinud. Ümbrus surub peale mingeid kindlaid elustandardeid ja kui sa sellega kaasa ei lähe, siis sa justkui ei sobiks siia. Jay Shetty julgustab üles otsima iseenda teed ja käima selles, sõltumata sellest, mida ühiskond sellest arvab. Ja selles kontekstis muutub edu mõiste hoopis millekski muuks, kui see, millena seda meile esitatakse. Siin ei ole rahaga mingit pistmist, kõik keskendub sisemistele väärtustele. Aga need väärtused tuleb iseenda seest üle leida ja minna

  Punaste raamatute sari on üks väärt ettevõtmine. Enamik selles ilmunud romaane on tõepoolest lugemist väärt. Aga see siin on mõnevõrra üllatav. See on nii kerge lugemine, et võtsin selle ühe päevaga läbi. Samas - viga ei olnud midagi. Lugu räägib naisest, kes kaotab kolmekümnendate eluaastate alguses oma mehe ja tütre. Pärast seda langeb ta aastaks sügavasse masendusse. Tema eest püüab hoolitseda üks ekstraverdist sõber, kuid naisel on tunne, et sõber lihtsalt hingab ta õhu ära. Nii ta siis jätab oma raamatukohviku Pariisis sinnapaika ja põgeneb teadmata ajaks Iirimaale. Seal hakkab hargnema inimsuhete sasipundar. Loomulikult ilmub mängu Mees. Lisaks sellele peab naine külaeluga kohanema. Tema emotsioonid meenutavad ameerika mägesid - siin on ohjeldamatult tõuse ja langusi. Aga vähemalt on ta elus, mitte maha maetud, nagu viimasel aastal Pariisis.  Raamatu süžee on vägagi tavapärane ja meenutab pigem naistekat. Ühe korraliku naisteka tunnused: Kurb naine, kes ei leia lohutust. See na

  Sellest raamatust on nii palju kirjutatud, et ausalt öeldes on raske midagi juurde lisada. Aga veider on see, et senini ei ole ma selle autori romaane lugenud. Ei saagi aru, mis mind neist eemale on hoidnud. Võib-olla eelarvamus, et Jaapan on kultuuriliselt ikka nii kauge ja äkki ma ei haaku selle kõigega.  Murakami ise nimetab oma teost ultrarealistlikuks. Raske on hinnangut anda, mis üldse on realism, sest igaühe maailm on teiste omast natuke erinev ja nii on keeruline otsustada, mis siis on päriselt realistlik ja mis mitte. Aga see hakkab silma küll, et autor räägib häbenemata meie ühiskonna tabuteemadest: seksist ja surmast. Seejuures ei suru ta ennast harjumuspärastesse raamidesse, vaid laob kõik lihtsalt lagedale. See on kohati ehmatav ja suisa häbenema panev.  Raamat jälgib ajaliselt distantsilt Toru Watanabe, Tokyos elava üliõpilase kujunemist. Murakami ise nimetab seda armastusromaaniks. Jah, armastust on siin küll, aga kindlasti mitte klassikalises mõttes: see on armastus e

  Mul on tihti selline tunne, et olulised asjad toimuvad just praegu seal, kus mind ei ole Et ma jään millestki ilma. Või see, et kui teen midagi, siis mõtlen aina sellele, mis kõik veel tegemata on.   Ja nii tormangi ringi nagu peata kana ega suuda millelegi korralikult keskenduda. Kui hakkasin ennast jälgima, siis sain aru, et selline ärevus tekkis minus pärast seda, kui hankisin endale esimese nutitelefoni. Ja tunnistasin endale ausalt, et olin sellesse kinni jäänud. Hiljuti lugesin Anders Hanseni raamatut „Ekraaniaju“ ja see raputas mind sedavõrd, et tahtsin oma nutitelefoni sahtlipõhja peita ning endale taas nuppudega mutitelefoni hankida. See raamat andis vastuse minu küsimusele, mis minuga toimub ja kuidas see kõik minu tervist mõjutab. Toon siin välja mõned ahhaa-elamused, mille lugedes sain, aga igaüks, kes vähegi asjast huvitub, saab raamatu ise läbi lugeda. Me kõik elame pidevas dopamiininäljas. Ja mida rohkem me seda saame, seda rohkem tahame. Dopamiinivabr

  Kas teil on ka vahel tunne, et kõik on pekkis ja iga asi ajab närvi? See raamat on just niisugustele inimestele. See on mul statsionaarselt öökapil, päris tihti võtan selle suvalisest kohast lahti ja ma ei kahetse kunagi. Tegelikult olen selle kolm korda kaanest kaaneni läbi lugenud, sest see aitab mind. Näiteks praegu, kui ma poole tunni pärast pean inimeste ees esinema ja pärast öeldu eest ka vastutama. See ajab närvi. Aga Tom Valsberg ütleb, et kui kõik läheb pekki, siis pole sellest ju hullu, see on ainult korraks. Ja pealegi saab sellest kogemusest õppida. Siin on nii palju ausaid mõtteid, mida igaüks on mõelnud, aga pole julgenud välja öelda. Eluterve pohhuist julgeb ja see on kohati väga naljakas. Minu meelest on selles maailmas viimasel ajal nalja väga väheks jäänud. Jah, muidugi, sotsiaalmeedias ringleb lugematul hulgal naljakaid meeme, aga enamasti on selles teatud kibedus ja sarkasm praegu toimuva üle. See raamat on naljakas, aga sarkasmi selles ei ole. Nii mõnusalt neutra

  See on raamat William Wistingu sarjast. Üllatusega avastasin, et sellest sarjast on tehtud ka filmiseriaal. Vaatasin ühe hooaja ära ja asi hakkas mulle meeldima. See on klassikaline põhjamaine lähenemine, piisavalt kvaliteetne meelelahutus. Raamatu kaanel on märksõna "põnevik", aga pigem on see üsna rahulik, jahe ja analüütiline krimilugu. Sellegipoolest on see mõnus lugemine.  Üks poliitik sureb, aga see ei ole mõrv. Hoopis tema suvilast leitakse suur hulk välismaist valuutat. William Wisting hakkab asja uurima. Gruppi on kaasatud ka tema ajakirjanikust tütar Line. Imelikul kombel tekivad kaudsed seosed ammuse raharöövi ja ühe teadmata kadunud noormehega. Asi läheb järjest segasemaks. Sekkub ajakirjandusmaailm, välja tulevad seosed narkokuritegudega. Kuni raamatu lõpuni ei paista lahendust kusagil. Isegi aimata ei oska. Loomulikult lahendus tuleb, aga alles viimastel lehekülgedel.  See ei ole niisugune raamat, mis tekitaks sedavõrd pinget et käest ära panna ei saaks. See e