Agnes Martin-Lugand. Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi

 

Punaste raamatute sari on üks väärt ettevõtmine. Enamik selles ilmunud romaane on tõepoolest lugemist väärt. Aga see siin on mõnevõrra üllatav. See on nii kerge lugemine, et võtsin selle ühe päevaga läbi. Samas - viga ei olnud midagi.

Lugu räägib naisest, kes kaotab kolmekümnendate eluaastate alguses oma mehe ja tütre. Pärast seda langeb ta aastaks sügavasse masendusse. Tema eest püüab hoolitseda üks ekstraverdist sõber, kuid naisel on tunne, et sõber lihtsalt hingab ta õhu ära. Nii ta siis jätab oma raamatukohviku Pariisis sinnapaika ja põgeneb teadmata ajaks Iirimaale. Seal hakkab hargnema inimsuhete sasipundar. Loomulikult ilmub mängu Mees. Lisaks sellele peab naine külaeluga kohanema. Tema emotsioonid meenutavad ameerika mägesid - siin on ohjeldamatult tõuse ja langusi. Aga vähemalt on ta elus, mitte maha maetud, nagu viimasel aastal Pariisis. 

Raamatu süžee on vägagi tavapärane ja meenutab pigem naistekat. Ühe korraliku naisteka tunnused:

• Kurb naine, kes ei leia lohutust. See naine kolib ühte tundmatusse uude paika, et oma eluga edasi minna.
• Ilmub Mees. Mees on alguses väga ebasümpaatne, aga mingil hetkel tärkab midagi armuloo laadset.
• Mängus on kuri ja salalik naine, kes üritab kõik vussi keerata. Järgneb võitlus Mehe pärast. 
• Naine võtab ennast kokku ja hakkab tubliks ja iseseisvaks. Kõik lõppeb õnnelikult.

Iseenesest saaks sellest loost päris korraliku draamafilmi. Usun, et sellel oleks publikut küll. Päris tavapärane selle loo lõpp siiski ei ole. Lugu ei saa otsa nii, et kaks inimest elavad igavesest ajast igavesti õnnelikult koos. 

Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi - järelikult ma olen vägagi õnnelik.