Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2013 postitused

Jari Tervo. Layla

Kujutis
Ükskord käisin Türgis. Lendasin Tallinnast välja Pronksiööle järgneval hommikul. Ma ei käinud puhkamas, vaid asja pärast. Ja see asi toimus Kagu-Türgis. Maandusin Diyarbakiris. Lennujaamas ootasin oma pagasit ja vaatlesin kummalisi perekondi, kus olid mees, kaks kuni kolm naist ja kari lapsi. Naiste pilk oli alati langetatud. Tänavatel olid ainult mehed. Need üksikud naised, keda näha võis, olid kurgust kandadeni kaetud. Silmad enamasti ka. See oli piirkond, kus elasid peamiselt kurdid. Midagi hullu ega vägivaldset ei olnud kõrvaltvaatajal mõne päeva jooksul võimalik märgata. Kuni viimase päevani, kui kogu meie grupp suleti hotelli fuajeesse, sest maja ees oli väidetavalt pomm. Kõik tundus nii ebareaalne, et ei osanud isegi karta. Ja kõik lõppes õnnelikult. Jari Tervo "Layla" andis põhjust toonased kogemused mälust välja otsida. Romaan räägib ilusast kurdi tüdrukust, kes on süüdi juba ainuüksi sellepärast, et ta on tüdrukuna sündinud. Ja klanni reeglid ei anna talle mitt

Erik Axl Sund. Südamelõõm

Kujutis
Nüüd pean küll tagasi võtma sõnad, mille mõni aeg tagasi kirja panin. Nimelt väitsin triloogia esimese raamatu juures, et kõiksugused sarjad ja järjejutud on kirja pandud peamiselt kommertskaalutlustel ning pärast esimest raamatut enam midagi mõistlikku ei tule. "Südamelõõm" neelas mu alla. Õnneks oli eile elekter peaaegu terve päeva kusagile kadunud ja minu arvutipõhine bürokraaditöö võimatu. Lugesin siis taskulambi valgel teki all raamatut. Umbes nii, nagu seda teismelisena tehtud sai, ainult et selle vahega, et nüüd sai lugeda täiesti avalikult ja süütundeta. Lugesin täpselt nii kaua, kuni raamat läbi sai ja siis tuli elekter ka tagasi. Niisiis - elektrikatkestus on väga hea asi ja vinguda pole siin midagi. Kodune kahekõne: - Raamatulugemine on nagu reis soojale maale külmal ajal. - Mis mõttes? Ei saa aru. - Lugedes käid korraks ära kusagil mujal. See kisub sind oma keskkonnast välja ja avab midagi niisugust, mida igapäevaselt sinu ümber ei ole. Pärast on hea

John Fowles. Daniel Martin

Fowles´i "Daniel Martin" on ilmunud 20. sajandi klassika sarjas. Juba see ütleb päris palju. Niisiis ei ole tegemist ühe hooaja hitiga. See, mis on kirja pandud, jääb, ning puudutab lugejaid sõltumata ajast. Kohaga on nüüd küll natuke keerulisem, sest autor käsitleb muuhulgas inglaseks-olemise saladust. Nii võikski arvata, et inglise taustaga inimestega on sellel lool isiklikum suhe. See ei tähenda, et eestlane seda raamatut lugema ei peaks. Selles on väga palju erinevaid kihte ja rohkesti mõtteainet igaühele, kes üritab maailma asjadest iseenese jaoks mingit pilti luua. Peategelane Daniel Martin on inglise päritolu filmilooja, kes tegutseb Ameerikas. Tema lugu on kirja pandud niivõrd usutavalt, et korraks tekkis kahtlus, kas tegemist ei ole reaalselt elanud isikuga. Ei ole, kuid siit ja sealt on lugeda arvamusi, et tegemist on tugevalt autobiograafiliste sugemetega romaaniga. Tavapärane on see, et lugu keskendub peamiselt suhetele. Need on sassi läinud juba varases noor

Mart Kadastik. Kevad saabub sügisel

Kujutis
Millegipärast arvatakse mõnikord, et ma kirjutan siin arvustusi. Ma ise nii ei arva. Arvustus on kindlate reeglite järgi kirjutatud tükk, aga mina ei pea kinni mingitest reeglitest. Lihtsalt kirjutan üles need raamatud mida loen. Asi sai alguse sellest, et juba pikka aega küsisid paljud tuttavad minult loetud raamatute kohta ja kui sama raamat tuli jutuks kümnekonna inimesega, igaühega eraldi, siis muutus asi natuke tüütuks. Lisaks mõtlesin, et võib-olla leidub raamatuhuvilisi, kellega ma silmast silma ei kohtu, aga kellele mu lugemispäevik kasuks võiks olla. Sellepärast siis kirjutangi.  Üritan vältida hinnangute andmist (mõnikord see siiski ei õnnestu), sest kes ma selline olen, et teise tööd arvustan. Ise ma ju raamatu kirjutamiseks võimeline ei ole, järelikult ei ole mul ka õigust teiste kirjutatut maha teha. Kiita vast ikka tohin... Üldse on mõistlik lähtuda ürgsete eestlaste arusaamast, et asju tuleb võtta nii, nagu need on, mitte jagada headeks ja halbadeks. See kehtib kõig

John Grisham. Kamber

Kujutis
John Grisham jätkab talle omases joones: kõik tema raamatud on rohkemal või vähemal määral seotud Ameerika Ühendriikide kohtusüsteemi ja juriidiliste keerdkäikudega. Ei astu seegi romaan sissetallatud rajalt kõrvale. Samas lisab autor alati midagi enamat, just sellele loole omast. Seekordne kohtualune on viimased üheksa aastat veetnud surmamõistetute osakonnas. Ta on rassist, kelle hingel on mõned mustanahaliste lintšimised ja käputäis pommiplahvatusi juutide hirmutamiseks. Õnnetul kombel lõppes viiman aktsioon kaksikutest väikelaste surmaga. Niisiis on mees surmanuhtluse justkui igati ära teeninud. Surmaotsuse täideviimiseni on jäänud neli nädalat.  Siin astub mängu ühes suurfirmas töötav algaja advokaat Adam Hall, kes juba aastaid on omal käel seda juhtumit uurinud. Et põhjus, miks ta just sellest juhtumist huvitub, ilmneb juba raamatu alguses, siis ei ole mul põhjust seda varjata: surmaotsust ootab Adam Halli vanaisa. Siit tuleb mängu õige mitu mõtlemapanevat teemat, nii et j

Ernest Hemingway. Pidu sinus eneses

Kujutis
Hemingway teostest kirjutamine tundub iseendale nagu pühaduseteotus. Sest tegemist on millegi niisugusega, mis on selge ja puhas ning mida ei ole ilus torkida.  Loomulikult ei ole antud juhul tegemist kergekaalulise lugemisvaraga. Aga vahetevahel tasub niisugust kraami kätte võtta, et mõista, mis on tõeliselt hea. Pärast sellist lugemist tundub, et ükski lause ei ole piisavalt hea ja läbimõeldud ning mõtted on puha lamedad. Üks oluline erinevus kaasaegsete autorite ja klassikute vahel seisnebki vist selles, et kaasaegne kirjanik kirjutab LUGU, aga klassik kirjutab LUGU JA LAUSEID. Iga üksik lause on puhas, viimistletud tervik. Ja need miniatuursed tervikud omakorda moodustavad suuremaid tervikuid. Isegi sõnakordused, mis tavalises romaanis häiriksid, on siin läbi mõeldud. Ja see keelenauding, mida Hemingway lugejale pakub, on Enn Soosaare tõlkes ilusti alles. Kaks suurt meest - kirjanik ja tõlkija - on nende roosade kaante vahel kokku saanud.  Seda siin ei saa pidada päriselt ro

Khaled Hosseini. Ja mägedelt kajas vastu

Kujutis
See on Khaled Hosseini kolmas eesti keelde tõlgitud romaan. Need eelmised lugesin läbi kunagi ammu, kui mul ei olnud veel kombeks kirjutada.  Selle kirjutamisega on vahvad lood. Mõnikord, kui arvuti kallal klõbistan, küsib üks mu pereliige: "Mida sa teed?" Ja mina vastan: "Kirjutan raamatut." Kõlab uhkelt küll. Asjaosalised saavad aru, ülejäänud arvavad minust ilmselt enamat, kui väärt olen. Sest vaevalt et kunagi päris raamatuga maha saan. Romaan räägib taas Afganistanist ja sealsete inimeste saatusest. Võrreldes eelmiste lugudega on siin märksa vähem juttu poliitilisest olukorrast. Kirjanik keskendub peamiselt inimlikule tasandile. Seejuures kirjeldab ta erinevate inimeste lugusid, mis üksteisega läbi põimuvad, tihti võib kohata sama lugu erinevate inimeste vaatenurgast. Tagakaanel on kirjas, justkui oleks tegemist emotsionaalse, provotseeriva ja unustamatu romaaniga sellest, kuidas me armastame. Sõna "provotseeriv" on selle raamatu iseloomustam

Lars Kepler. Hüpnotisöör

Kujutis
Lars Kepleri pseudonüümi taga peitub kirjanikepaar Alexander ja Alexandra Coelho Ahndoril.  "Hüpnotisöör" on Joona Linna sarja esimene raamat. Väidetavalt tõusis see 2009. aastal Rootsi müügiedetabelite absoluutsesse tippu, ületades isegi Stieg Larssoni triloogia populaarsuse. Lugesin sarja raamatuid vales järjekorras: "Painajalik leping" sai juba mõni aeg tagasi läbi loetud ja erilist muljet see ei avaldanud. Aga näib nii, et sarjade puhul tuleb alati arvestada, et esimene lugu on parim, järgmised aga on rohkem juba kohustusest ajendatuna kirja pandud. Nii ongi, et "Hüpnotisöör" vangistas mu mõneks ajaks endasse.  Raamat ise oleks justkui kolmest erinevast romaanist kokku pandud. Võib-olla isegi neljast. Alguses leitakse Stockholmi äärelinnast mehe surnukeha. Hiljem selgub, et tema kodus on tapetud ka ülejäänud perekond. Ainult teismeline poeg on imekombel ellu jäänud. Siin asuvad tegevusse kriminaaluurija Joona Linna ja arst Erik Maria Bark. Suur

Kathryn Stockett. Koduabiline

Kujutis
Taas kord selgus tõde, et ma ei hoia ennast filmimaailmaga ikka üldse kursis. Näppu juhtus pealtnäha üsna suvaline raamat. Kaas ei näe välja ka selline, et väga lugema kutsuks. Pealkiri viitab keskpärasele naistekale. Kui pool raamatut läbi loetud sai, siis selgus, et "The Help" olevat paar aastat tagasi kuum film olnud ning suisa Oscarile kandideerinud. Ja mina ei teadnud asjast midagi. Vast nii ongi parem. Eelmise sajandi kuuekümnendate alguse Ameerika Ühendriigid. Mississippi osariik. John Kennedy mõrv. Keskvõim üritab korda luua rassisuhetes. Martin Luther Kingi marss. Kosmoseajastu algus. Vietnami sõda. Hipid tõstavad pead. Ja selle kõige keskel hulk seletamatuid piire inimeste mõtteviisis. Harjumus, mis ütleb, et just nii on õige, sest on ju alati olnud. Eriti kõik see, mis puudutab rassisuhteid. Just sellele "Koduabiline" keskendubki. Raamat räägib ühe väikelinna elust kolme naise silmade läbi. Skeeter on 22-aastane valge naine, kes naaseb pärast kolle

Sujata Massey. Surm lumes

Kujutis
Ray Shimura on noor ameerika-jaapani segaperekonnast pärit naine, kes loobub luksuslikust elust Ameerikas ning kolib üksinda Jaapanisse. Seejuures ei ole tema elu isegi mitte Jaapani standarditest lähtuvalt kuigi luksuslik. Pigem liigitab ta ennast vaeste hulka. Tüdruk otsustab sõita uusaastapuhkusele Tokyost välja. Võõrastemajas, kus ta peatub, ööbib üpriski kirju seltskond. Loomulikult hakkavad juhtuma asjad. Pealkiri ju annab ka teada, et surm lumes on tulemas. Nii hakkab Ray omal käel asja uurima. Alguses kohapeal, pärast Tokyos.  Erinevate krimkade pikas reas on see raamat tõepoolest teistsugune. Kriminaalne tegevustik jääb siin kuidagi veidralt tagaplaanile, sest kirjeldused Jaapani elu-olust ja inimsuhetest on palju paeluvamad. Ei oskagi hinnangut anda, kuivõrd kajastavad need tegelikkust, aga põnev lugeda on ikkagi. Seejuures toob autor peategelase pilgu läbi sisse üsna skeptilise noodi sealsest konservatiivsusest, suhtumisest segaverelistesse ja välismaalastesse. Nii ei s

Lena Einhorn. Siri

Kujutis
Strindbergi varjus - nii seisab selle raamatu pealkirja lisana Rahvaraamatu veebipoes. Lugu jutustabki August Strindbergi naisest. Ühest nende hulgast. Naisest, kelle unistused olid oma ajast suuremad ning nende elluviimine nõudis omajagu julgust. Nii juhtuski, et mööda tuli vaadata kõlbelistest ettekirjutustest ja ennast mugavast tsoonist välja rebida selleks, et elada oma tahtmist mööda. See ei olnud mugav, küllap aga aus iseenda vastu.  Peategelasest ehk rohkemgi tähelepanu saab August Strindbergi kuju. See on nii värvikas, et raamatu lõpus, kus nimitegelane tõstetakse esiplaanile, mõjub lugu lausa igavalt. Ei ole ka imestada: Strindbergi näol on tegemist täiesti ettearvamatult käituva mehega, kelle reaktsioonid ei pruukinud alati alluda tavapärastele reeglitele ning seega oli alati oodata midagi uut ja tavaliselt ebamugavat. Ohjeldamatu auahnus käsikäes sügava alaväärsustundega, mis omakorda oli segatud haiglase armukadedusega, andis huvitava kombinatsiooni, mis ei olnud meeld

Lars Saabye Christensen. Modell

Kujutis
Esimest korda lugesin seda romaani vahetult pärast selle ilmumist. Siis ei teadnud ma Lars Saabye Christenseni loomingust midagi. Lõpuni ma selle lugemisega tollal ei jõudnud. Miski häiris mind sedavõrd, et ei saanudki raamatuga samale lainele. Nüüd siis üritasin uurida, mis tollal täpselt juhtus. Ja lugesin lõpuni. Kahtlemata on tegemist väga omapärase raamatuga, mis igas meeleolus lugemiseks ei sobigi. See on väga erinev Christenseni teistest lugudest. Seekord mängib autor realismi ja absurdi piiril, tuues romaani sügavad inimlikud kannatused ja teravad eetilised valikud. Loo peategelane on kunstnik, kes peagi tähistab oma viiekümnendat sünnipäeva. Selleks puhuks on tal plaanis avada näitus mainekas kunstigaleriis. Probleem on aga selles, et uusi teoseid ei ole ja retrospektiividega ta ei rahuldu. Niisiis on kogu ta tegevus tugeva ajalise surve all. Selles olukorras ilmneb, et teda ähvardab reaalne oht pimedaks jääda ning antud haigusele ühtegi aktsepteeritavat ravi ei ole. Se

Herbjorg Wassmo. Sada aastat

Kujutis
Ema luges kunagi Dina-lugusid ja oli neist vaimustuses. Mina arvasin, et need on rohkem vanainimese raamatud ja neid romaane kätte ei võtnud. Rumal olin: Wassmo on meister, keda tasub lugeda. "Sada aastat" on pealkiri, mis seondub kohe Gabriel Garcia Marquezi sarnase pealkirjaga romaaniga. Tegelikult võib siin paralleele tõmmata küll ja küll. Mõlemad lood jutustavad ühe perekonna erinevatest põlvkondadest. Mõlemad räägivad rohkemal või vähemal määral üksildusest. Ainult et Marquez teeb seda lõunamaisel moel, kuumalt ja kerge huumorivarjundiga. Wassmo on põhjamaiselt raskemeelne. Lugedes on kohati tunne, nagu olekski saabunud polaaröö ja päikest tuleb veel mitu kuud oodata. Lugu on lihtsalt nii kurb.  Wassmo keskendub peamiselt kolme põlvkonna naistele, nende elule Põhja-Norras, sellele, kuidas nad oma rolli olid surutud ning kui vähe neil tegelikult oma elu üle otsustamiseks voli oli. Naine oli see, kes sünnitas lapsi, kasvatas neid ja üritas igapäevase majapidamisega

Ann Granger. Sopp, saast ja surnud

Kujutis
Kunagi lugesin päris mitu Ann Grangeri raamatut järjest läbi. Mõtlesin, et loen veel. Pealkiri on küll veidi hirmutav ja kaanekujundus tundub odav, aga ikkagi. Jälle mõrvalugu. Selles mõttes ei ole siin midagi uut. Aga näib, et olen põhjamaade krimkade lugemisega ennast niivõrd ära hellitanud, et enam lihtsakoelist lugu väga lugeda ei tahagi. Ja see siin on tõeliselt lihtne. Nii lugu ise kui ka esitusvorm. Kui vägivaldne element sellest loost eemaldada, siis võiks arvata, et tegemist on lasteraamatuga. Iseenesest on ju olemas väga häid lastelugusid, nii et lahti ei ole midagi. Ja seda lugu sai täiesti edukalt läbida nii, et ühe silmaga loed raamatut, teisega jälgid jalgpallimängu. Kummastki ei läinud midagi kaduma.

Lars Kepler. Painajalik leping

Kujutis
Rootsi krimi- ja põnevusromaane on viimastel aastatel tekkinud nagu seeni pärast vihma. Ei tea, kas põhjuseks on Stieg Larssoni raamatute enneolematu edu. Igal juhul on see siin jälle järjekordne üllitis. Raamatu kaanel on märkus "Rootsi menukaim krimiautor", mis tõstab lugeja ootused ilmselt päris kõrgele. Samas ei saa öelda, et tegemist oleks puhtakujulise krimiromaaniga, pigem liigitaksin selle põnevusraamatute hulka, sest paugutamist ja verd on selles loos krimiromaani jaoks liiga palju. Ilmselt on see pigem hinnangu küsimus, aga mingite kogemuste kaudu on mul tekkinud suhtumine, et krimi on rohkem tõsine mõttetöö ja vähem tegutsemist. Selles raamatus on vastupidi. Raamatu pealkiri originaalis on "Paganinikontraktet", mis otsetõlkes võiks olla "Paganini leping". Raamatu lugedes selgub selle mõiste sisu. Ja kuna päris palju on siin juttu viiulitest, viiuldajatest ja üldse muusikast, siis oleks pealkiri ka eesti keeles võinud vabalt olla "Pagan

Paula McLain. Pariisi abikaasa

Kujutis
Olen seni Hemingway suhtes niisugust aukartust tundnud, et ei ole söandanud tema raamatuid lugeda. Mingil moel on temast kujunenud niisugune kuvand, mis paneb arvama, justkui oleks tegemist sedavõrd suure kirjanikuga, kelle loomingu mõistmiseni ma ei küündi. Nüüd tuli see kirjanik ikkagi minu juurde. Küll tagauksest, aga ikkagi.  Paula McLaini romaan "Pariisi abikaasa" räägib Hemingway elu algusperioodist tema esimese abikaasa silmade läbi. Võiks arvata, et suure kirjaniku kujutamine kaasaegses romaanis on üpris libe ja ohtlik tee. Küllalt on raamatuid, mis muudavad seesuguste suurkujude elu lugeja silmis odavaks seebikaks. Paula McLain on väga hästi hakkama saanud. Kuigi Hemingway elu oli laias laastus vaadates seebikasarnane, on autor selle kirjutanud niisuguseks, mis viib lugeja peategelasele lähedale ning täidab aukartusega tema vastu. Raamatu tagakaas annab mõista, et peategelaseks on eelmise sajandi kahekümnendate Pariis. Ma ei ole kindel, kas see ikka on päris n

Lutz Dettmann. Anu

Kujutis
Aja-, sõja- ja armastuslugu Eestimaal. Mida rohkem: kas aega, sõda või armastust? Vastus: alguses armastust, pärast sõda. Seda kõike seob aeg. Segastest eelmise sajandi neljakümnendatest on kirjutatud palju. Mõnikord tundub, et see teema on ammendatud. Paraku on see periood niivõrd traagiline ja mitmetahuline, et pea iga tollal elanud inimese saatusest võiks kirjutada raamatu ja iga lugu saaks sootuks erinev. Nii ka see. See siin on ühe noore baltisakslase lugu sellest, kuidas ta sõjakeerises kaotas armastuse, kodumaa - kõik. Ja sellest hoolimata elas edasi. Niisiis annab see lugejale võimaluse näha oma ajalugu tavapärasest veidi teistsuguse nurga alt. Viimasel ajal kipub ära kaduma teadmine, et baltisakslate kodumaa on ikkagi siin. Meie jaoks tundub, et sakslane on sakslane ja kohati ei mõista me, miks mõned sakslased Eestis ja Lätis niimoodi nostalgitsemas käivad. Aga tasuks üritada mõista. Siin on ju nende juured. Ja aeg on piisavalt palju edasi läinud selleks, et lahti saada m

Erik Axl Sund. Varesetüdruk

Kujutis
Olen põnevusromaanide laviini alla jäämas. See siin on siis juba kolmas. Hirmus tahtmine oleks hakata tegema võrdlevat analüüsi, tuua välja sarnasused ja erinevused, head ja vead, aga jäägu see sinnapaika. Hinnangute andmine jäägu nende pärusmaaks, kes sellest tegevusest rõõmu tunnevad. Mina lähtun jätkuvalt printsiibist "on nagu on ja tuleb mis tuleb". Ka raamatute puhul. Nad kõnnivad mulle ise kätte ilma, et ma ise midagi tegema peaks. Nii ka see tükk siin. Sõna "triloogia" esikaanel muudab ettevaatlikuks. Tahaks mõelda, et taas on tegemist autoriga, kes menuromaane tootes rikkaks ja kuulsaks üritab saada. Tegelikult, nagu ma aru saan, on tegemist kogunisti kahe autoriga. Ja siis seostub see kõik veel lohetätoveeringuga. Mitte et sellel midagi viga oleks, väga vahva oli seda lugeda, aga kaks sarnast triloogiat oleks liiast. Taas selgub, et hirm ja eelarvamused on rumalad asjad.  See siin on väga teistmoodi põnevusromaan. Kuidagi hea ja lahe on lugeda, pole

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja

Kujutis
15. sajandi Liivimaa. Vastuolud Tallinna linna ja loodava kloostri vahel. Apteeker Melchior, kes igale poole oma nina topib. Palju mõrvu ja muidu koledaid tegusid. Palav ja romantiline, kuid samas õnnetu armastus. Igaühel oma tõed, mis omavahel ei ole kooskõlas. Palju saladusi. Võim, au ja positsioon... Tegelikult ei ole "Pirita kägistaja" sugugi nii kuiv nagu eeltoodust järeldada võib. Vastupidi - hoopis mahlakas on. Ja mahlakaks teevad selle ajalooline taust ning Melchiori värvikas isik. Sissejuhatuses kirjeldatakse ajaloolist situatsiooni, eelkõige Pirita kloostri asutamislugu ja sellega seotud pingeid Tallinna linnaga. Oluline on ka kloostri päevakava reprodutseerimine, mis annab lugejale parema pildi, et orienteeruda ajas. Kellaaegadest siin ei saa ju juttugi olla. Seega peab üks sõrm vähemalt esialgu olema romaani esimeste lehekülgede vahel, et üleüldse aru saada, millisel kellaajal tegevus käib. Põnev on kõik, mis puudutab kloostrikorda ja võimu ning rollide jagun

Jo Nesbø. Päästja

Kujutis
Leidsin veel ühe Jo Nesbø raamatu. See on ikka tuntud headuses. Jälle juhtus nii, et ma ei saanud seda käest ära panna. Perekond oli õnneks mõistev, nii et keegi ei pannud pahaks, kui ma umbes ööpäeva kontaktivõimetu olin ja pärast juhmi näoga ringi käisin. Vahepeal üritasin magada ka, kui öö kätte jõudis, aga see oli suhteliselt vaevaline, sest põnevus ei lasknud uinuda. Harry Hole romaanid on selles mõttes kiiksuga, et kuigi säilib kirjanikule omane põhjamaine stiil, on igaüks neist mingi oma joonega. Seekord siis Päästearmee ja selle luukered. Lisaks Ida-Euroopa palgamõrtsukas.  Selle romaani puhul tasub kindlasti esile tuua lõpplahendust. Kui üldiselt oleme sedasorti lugude puhul harjunud, et peategelane peab iga juhul kurikaela kätte saama, siis siin tõstetakse esile teised väärtused: inimlikkus, kokkulepped, ausus ja usaldusväärsus. Nii et tulemus on mõnevõrra ebaharilik. Lisaks tundub mulle, et see lugu on kuidagi erakordselt sündmusterohke, vägivaldne ja hirmus. See, kuida

Mihkel Mutt. Kooparahvas läheb ajalukku

Kujutis
Ootasin kaua, et see raamat minuni jõuaks. Vahepeal vaatasin "Tähelaeva", kus külaliseks Mihkel Mutt. Pärast ootasin veel kannatamatumalt. Ikkagi ei saanud ma aru, miks see romaan nii nõutud on. Nüüd saan. Romaani alapealkiri on "Saatuselugusid seltskonnakroonikast". See kirjeldab kultuuriinimeste elu ja suhteid sügavast stagnaajast kuni kaasajani välja. Pole kellelegi saladuseks, et jutt käib Kuku klubi seltskonnast. Samas - üles on nopitud ajastu vaim ja selle muutumine ning kultuuritegijate roll ühiskonnas, tegelased on aga fiktsioon. Siiski usun, et samas seltskonnas liikunud inimesed võivad siit vabalt leida osakese iseendast.  Nõukaaegsete boheemlaste koosviibimiste vaim on kergesti äratuntav. Kusagilt kerkib üles see tunne, mis tekkis kaheksakümnendate lõpus mingisse Supilinna ühetoalisse korterisse sattudes (või oli see hoopis kolmekorruselise mahajäetud maja pööning praegusel Näituse tänaval. Või hoopis kellegi korter Jaama tänava kandis. Või mõni la

Carlos Ruiz Zafón. Tuule vari

Kujutis
See raamat ootas juba pikka aega minu riiulis, et jõuaksin temani. Üleüldse olen viimasel ajal ahneks läinud: lähen raamatukogusse selleks, et loetud raamatuid ära viia ja otsustan, et ei võta ühtegi köidet. Aga siis vaatab mõni neist mulle kutsuvalt otsa ja ma lihtsalt ei suuda vastu panna. Sellepärast on mu riiulis märkimisväärne järjekord raamatutest, kes ootavad, et ma neid lugema hakkaksin. Ja tagastamistähtajad... sellest ei tasu parem rääkida. "Tuule vari" on järjekordne pärl. Hispaaniakeelsetel kirjanikel on mingi omamoodi maik, mis ei lähe kaduma isegi mitte tõlkes. Selles on sügavust, teravmeelsust ja peent huumorit. Ning mingist otsast lõhnavad nad absurdi järele.  Zafón on välja nuputanud geniaalse süžee raamatust ja kirjanikust. Kogu tegevus toimub ainult ühe raamatu ümber, mis pealegi ei ole kuigi menukas.  Mõnes mõttes mõjub see nagu kirjanduslik Matrjoška: muudkui avad ja avad - ja ikka tuleb midagi välja. Ja enne pidama ei saa, kui jõuad südameni. Nii

Karen Robards. Jälgi jätmata

Kujutis
Nagu juba eelmises sissekandes mainisin - tegemist on pesupulbrireklaami meenutava raamatuga. Süžee ja keelekasutus on lihtsakoelised ja lugeda väga mugav. Eelmise raamatu taustal näib see suisa naivistliku teosena. Samas - vihale ei ajanud ja lõpuni lugeda andis küll. Just niisugust raamatut võiks vabalt rannas lugeda: lihtne, piisavalt köitev ja kergesti loetav. Peategelane on naine, kelle tütar rööviti seitse aastat tagasi. Peamine kõrvaltegelane on mees, tema sõber. Naine juhtub raamatu alguses olema poes just selle röövimise ajal. Siit hakkavad hargnema sündmused, mis viitavad sellele, et tütar on elus. Samal ajal hakkab naise ja mehe vahel midagi toimuma. Teadagi, mis. Teksti ilmuvad pikad lõigud hurmavast mehest, tema nahast, lihastest ja nii mõndagi muud. Need on suhteliselt stereotüüpsed, nii et nende vahelejätmine ei võta lugejalt suurt midagi ära. Aga muidu on põnev, kohati isegi nii kaasakiskuv, et ei saa raamatut käest panna. Eriti lõpus. Muuseas - puudu ei ole ka sit

Anne Bronte. Wildfelli härrastemaja rentnik

Kujutis
Kunagi vestlesin ühe inimesega, kes ütles, et ta ei suuda lugeda kaasaegseid raamatuid, sest need tunduvad nii magedad ja pinnapealsed. See inimene luges ainult klassikat. Ma ei saanud temast päris hästi aru. Praegu vist saan, sest "Wildfelli härrastemaja rentnik" eristub selgelt kõigest, mida viimasel ajal olen lugenud. Kui olin raamatu lõpetanud ja võtsin kätte järgmise, siis oli niisugune tunne, nagu lastaks väärtfilmi (Bergman, Pasolini...) keskel primitiivset erksavärvilist pesupulbrireklaami.  Tegemist on tõsise tükiga nii sisult kui vormilt. Algselt anti see välja kolmes köites, nii et kvantitatiivset mahtu on piisavalt. Aga ka sisu on niisugune, mille lugemine nõuab veidi pingutamist, eriti alguses, kui pesupulbrireklaamid peas kumisevad. Mõistus ei ole veel harjunud jälgima armastuse järele õhkavaid tundmusi. See on tõesti tähelepanuväärne, kuidas autor üksipulgi inimeste tundeid lahkab, lehekülgede kaupa, kaua, pikalt ja põhjalikult. Tänapäevane ikoonilugemise

Nora Roberts. Ausad illusioonid

Kujutis
Juhtusin lugema paari vana artiklit selle kohta, kuidas meie raamatukogud väärtusetuid raamatuid tellivad ning lugeja väärtkirjandusest ilma jätavad. "Pahade" hulgas käisid läbi Barbara Cartland (loomulikult) ja Nora Roberts. See tekitas uudishimu ja eelarvamusi. Cartlandi ma lugema ei hakanud, küll aga läksin raamatukogusse ja võtsin täiesti teadlikult Nora Robertsi romaani. Lihtsalt selleks, et aru saada, millest jutt käib. Valiku tegin esilagu puhtalt kaanekujunduse järgi. Valisin selle, mis oli kõige vähem roosa ja magus. Tagakaanel olev sisukirjeldus tundus ka peaaegu huvitav: "Maailmakuulsa mustkunstniku tütar Roxy Nouvelle on pärinud isa talendi ja tema nõrkuse juveelivarguste vastu. Sellesse värvikasse seltskonda tuleb Luke Callaghan, põgenemiskunstnik, kes võidab Roxy südame ja hoiab saladusi, mis purustaksid tema illusioonid." Illusionistide maailm tundub nii või teisiti põnev, nii et trotsisin oma eelarvamusi ja hakkasin lugema. Ei tundunudki nii h

Lars Saabye Christensen. Maskeraad

Kujutis
Vihmane ilm on raamatukoi unistus. Millal veel saaks nii süüdimatult teki all nurru lüüa ja raamatut lugeda? "Maskeraad" on selleks puhuks just nimelt õige tükk, sest nagunii ei saa seda käest panna enne, kui kõik loetud.  Lars Saabye Christensen on "süüdi" selles, et üldse raamatutest kirjutama hakkasin. "Poolvend" mõjus niivõrd võimsalt, et saadud emotsiooni ei olnud võimalik endale hoida. Pikemalt ajaliselt distantsilt vaadatuna tundus kohati, et tegemist oli pigem lugeja emotsionaalse seisundiga, mitte raamatu endaga. "Maskeraad" lükkas selle hüpoteesi ümber: taas sain erakordse lugemiselamuse.  See  on imetlusväärne, kuidas üks kirjanik suudab lihtsate lausete taha panna nii palju. Kirjanik jälgib ühe poisi kasvamist perekonnas, mis on täis saladusi. Poiss küll näeb ja kuuleb, kuid enamasti ei mõista ning teeb seetõttu asjadest oma järeldused. Ja need järeldused on enamasti veidi äraspidised. Nii on tal raske mõista, mis on õige ja mis

Rose MacMurray. Õhtupoolikud Emilyga

Kujutis
Nagu näha, väga pitsiline raamat. Pitsiline küll, aga mitte magus, pigem on tegemist tõsisemapoolse lugemisega. Raamatu autor on luuletaja, kes tundis huvi Emily Dickinsoni loomingu ja elu vastu. See romaan ongi tegelikult tema uurimistöö tulemus, ainult et ilukirjanduslikus vormis. Emily siiski raamatu peategelane ei ole. Selleks on hoopis Miranda Chase, kelle elu kulgeb 19. sajandi keskpaiga Ameerika Ühendriikides. Kõrvaltegelasena tuuakse sisse Emily Dickinsoni jõuline isiksus. Tegemist on oma ajastus äärmiselt erilise naisega. See, et ta oli valinud täieliku eraldatuse ühiskonnast ning et tema luuletusi ei avaldatud, on kuulda olnud varemgi. Tuleb välja, et tegemist oli väga enesekeskse naisega, kelle armuiha oli tohutu, kuid kes ei suutnud seda reaalses elus kogeda ning seetõttu pidi elama fantaasiamaailmas. Ning kogu oma fantaasia elas ta välja kirjades oma ihalusobjektidele, ükskõik, kas need olid siis mehed või naised. Seejuures ei saa siin rääkida armastusest selle tradit

Bridget Asher. Provence´i murtud südamega

Kujutis
Suvel kipub lugemisvara üpris kerglaseks muutuma. Bridget Asheri raamat on selles meeleolus nagu rusikas silmaauku. Midagi on selles annagavaldalikku. Mäletan, et lugesin eelmisel suvel umbes samal ajal Anna Gavalda "Lohutajat" ja see tundus hea. Ilmselt olen vahepeal kriitilisemaks muutunud, aga see raamat tundub loetav: vihale ei aja, aga hõiskama ka ei pane. Siiski on nende kahe raamatu vahel sarnasusi ridamisi. Lugu räägib noorest ameeriklannast, kes on mõni aasta tagasi õnnetuse läbi kaotanud oma mehe. Selles olukorras ei tahagi ta oma eluga edasi minna, lihtsalt leinab ja vegeteerib. Ja siis mõtlevad tema õde ja ema, keda raamatus kujutatakse üsna vastuoluliste ja enamasti tüütute naistena, välja plaani, et õnnetuke tuleb omast keskkonnast välja saada. Nii annavad nad talle ülesande sõita koos väikese pojaga Prantsusmaale, kus perekonnal on maamaja. Kuna see on hiljuti põlenud, siis vajatakse kedagi, kes olukorrale pilgu peale viskaks. Nii ta siis lähebki. Nagu nai

Kaui Hart Hemmings. Järeltulijad

Kujutis
Võtsin riiulist jälle suvalise raamatu. Esmane lehitsemine tõukas pigem eemale, sest esimesed leheküljed on täis ajakirjanduses avaldatud kiidulaule käesolevale raamatule. See andis lugemisele suhteliselt lääge meki. Lisaks leidsin lõpust kordamisküsimused. See tundus kuidagi naljakas ning meenutas pigem põhikooli ajalooõpikut, kus iga peatüki lõpus on küsimused. Ja siis andsin romaani Annamiiale lugeda. Ta tõi selle järgmisel päeval tagasi, öeldes, et tema nii primitiivset asja lugeda ei saa. Niisiis - tore algus. Tegelikult ei ole asi nii hull. See on hea kerge suvine lugemine, mis ei nõua erilist pingutust, aga samas ei ole ka sisutühi. Tõsise tahtmise korral on siit võimalik mõtteainet saada küll. Ja kaasahaarav on see ka. Minul näiteks jäi viimase öö uneaeg veidi napiks. Lugu jutustab Hawaii ühest mõjukamast perekonnast, kelle ema on koomas. Mina-tegelane on tema abikaasa, kes alles niisuguses olukorras avastab isaks-olemise keerukuse. Tütred on teismelised ja seega on oluk

Henning Mankell. Püramiid

Kujutis
Mankell paneb aja tagurpidi käima. Alguses ilmusid küpses keskeas Wallanderiga juhtunud lood ning alles nüüd saame teada, mis oli enne. Erinevalt eelmistest ei ole see siin terviklik romaan, vaid koosneb üksikutest lugudest. Lugemise teeb see mugavaks, sest niisuguse pikkusega lugusid on võimalik ühe hooga läbi võtta ilma, et igapäevaelu selle all kannataks. Mankell on toimuva ka kenasti dateerinud, nii et lugejal on võimalus jälgida tema enda arengut. Ja mitte ainult - ka seda, mis toimub tema perekonnas, kuidas ta loob suhte, kuidas see areneb ning lõpuks puruneb. Eelnevalt ilmunud lood on ju kõik lahutatud Wallanderist, kelle elus figureerib endine naine Mona. Nüüd saame teada, kes ta selline on ja mis õieti juhtus. Mõnes mõttes meenutab seesugune mõrvauurija kuvand katoliku preestri oma: see vajab nii jäägitut pühendumist, et perekonna jaoks lihtsalt ruumi ei jätku. Nagu tahaks, aga pole võimalik. Mis puudutab lugude pealiini, siis see on jätkuvalt sama: ikka tuleb kõrvaldad

F. Scott Fitzgerald. Suur Gatsby

Kujutis
Jälle läksin moevooluga kaasa. Film ju lööb kõvasti laineid, vaja siis raamat ka üle lugeda. Kirjandusklassika ekraniseeringute põhiväärtus selles seisnebki, et nad panevad inimesi huvi tundma unustatud raamatute vastu.  Ütlen ausalt, et ma pole filmi näinud. Olen siit-sealt midagi lugenud ja üldiselt on hinnang võrreldes raamatuga kehvapoolne. Olevat film, millel ei ole õieti hinge. Vaatasin mõned treilerid läbi ega osanud midagi otsustada. Tundus pildiliselt väga ilus, selline "Titanicu" tüüpi film. Ja muusikat tundus olevat ohtralt. Filmilikult suurejoonelist. Eks kinotööstus tahab ka hästi elada, nii et selliste filmide tootmine on mõistetav. Tegelikult oli sellel treilerite vaatamisel siiski oma positiivne mõju, sest see juhatas väga hästi sisse eelmise sajandi kahekümnendate džässiolustiku, mida raamatus oleks olnud märksa raskem tabada. Minu meelest ei olegi väidetav tühi glamuur selles filmis paha, sest raamatus on sama sõnum väga jõuliselt sees. Kahekümn