John Grisham. Kamber

John Grisham jätkab talle omases joones: kõik tema raamatud on rohkemal või vähemal määral seotud Ameerika Ühendriikide kohtusüsteemi ja juriidiliste keerdkäikudega. Ei astu seegi romaan sissetallatud rajalt kõrvale. Samas lisab autor alati midagi enamat, just sellele loole omast.
Seekordne kohtualune on viimased üheksa aastat veetnud surmamõistetute osakonnas. Ta on rassist, kelle hingel on mõned mustanahaliste lintšimised ja käputäis pommiplahvatusi juutide hirmutamiseks. Õnnetul kombel lõppes viiman aktsioon kaksikutest väikelaste surmaga. Niisiis on mees surmanuhtluse justkui igati ära teeninud. Surmaotsuse täideviimiseni on jäänud neli nädalat. 
Siin astub mängu ühes suurfirmas töötav algaja advokaat Adam Hall, kes juba aastaid on omal käel seda juhtumit uurinud. Et põhjus, miks ta just sellest juhtumist huvitub, ilmneb juba raamatu alguses, siis ei ole mul põhjust seda varjata: surmaotsust ootab Adam Halli vanaisa. Siit tuleb mängu õige mitu mõtlemapanevat teemat, nii et juriidilise puntra lahtiharutamine jääb pigem tagaplaanile.
Vaikselt avanevad vanad perekonnasaladused ning see, et juba mitmeid põlvkondi on selle meesliikmed Ku Klux Klani kuulunud. Niisiis tuleb välja, et Sami (vanamees, kes ootab hukkamist) ei saa justkui süüdistada selles, kes ta on. Sotsiaalne keskkond on kujundanud ta just nimelt niisuguseks, nagu ta on. Ja asjaolu, et Sami poeg aastaid tagasi oma päritoluperega igasugused suhted katkestas, on teinud tema pojast Adamist just selle, kes tema on. Esmapilgul näib, et vanaisa ja lapselaps on äärmiselt erinevad, kuid tegelikult see nii ei ole. Nad on nimelt mõlemad inimesed koos kõige selle juurde kuuluvaga.
Loomulikult ei saa üle ega ümber diskussioonist surmanuhtluse ümber. Tavaliselt jääb selle teema käsitlemine üsna pinnapealseks: tapmine ei saa olla karistus; kes on need inimesed, kes otsuse täide viivad; kas ohvrite omaksed vajavad seda; kui surmanuhtlus asendatakse eluaegse vangistusega, miks siis maksumaksja mõrtsukat üleval peab pidama. Ja nii edasi. Grisham võtab asja märksa sügavamalt ette. Ta lööb mõned stereotüüpsed tõekspidamised täiesti uppi. Ja stereotüübid teatavasti ei ole kuigi toredad, nii et antud loo lugemine võib lugeja mõttemaailma vabalt väheke rikastada.
Ega see väga kerge lugemine ei olegi, sest päris palju käib läbi erinevaid kohtunikke, vanglaametnikke, advokaate. Päris keeruline on seda kõike haarata. Lisaks veel erinevad juriidilised mõisted, dokumendid, palvekirjad. Kohati läheb see suisa kuivaks ja igavaks. Aga lõpupoole juhtus küll nii, et mul jäi taas uneaega väheks: lihtsalt ei saanud raamatut käest ära panna. Oli ju vaja teada, kas hukkamine toimub või mitte. Võib-olla toimub, võib-olla mitte... vot ei ütle!

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Stephenie Meyer. Keemik