Kathryn Stockett. Koduabiline

Taas kord selgus tõde, et ma ei hoia ennast filmimaailmaga ikka üldse kursis. Näppu juhtus pealtnäha üsna suvaline raamat. Kaas ei näe välja ka selline, et väga lugema kutsuks. Pealkiri viitab keskpärasele naistekale. Kui pool raamatut läbi loetud sai, siis selgus, et "The Help" olevat paar aastat tagasi kuum film olnud ning suisa Oscarile kandideerinud. Ja mina ei teadnud asjast midagi. Vast nii ongi parem.

Eelmise sajandi kuuekümnendate alguse Ameerika Ühendriigid. Mississippi osariik. John Kennedy mõrv. Keskvõim üritab korda luua rassisuhetes. Martin Luther Kingi marss. Kosmoseajastu algus. Vietnami sõda. Hipid tõstavad pead. Ja selle kõige keskel hulk seletamatuid piire inimeste mõtteviisis. Harjumus, mis ütleb, et just nii on õige, sest on ju alati olnud. Eriti kõik see, mis puudutab rassisuhteid. Just sellele "Koduabiline" keskendubki.

Raamat räägib ühe väikelinna elust kolme naise silmade läbi. Skeeter on 22-aastane valge naine, kes naaseb pärast kolledži lõpetamist kodulinna. Nende mustanahaline majateenija on vahepeal seletamatutel põhjustel lahkunud. Mitte keegi ei ürita Skeeterile selgitada, mis juhtus. Ja Skeeter igatseb väga taga musta naist, kes ta üles kasvatas.

Aibileen on mustanahaline majateenija, kes kasvatab seitsmeteistkümnendat valget väikelast. Minny on samuti mustanahaline teenija, kuid selle erinevusega, et kui Aibileen suudab ennast tagasi hoida ning piisavalt alandlikult käituda, siis Minnyl on alatasa oma suuvärgiga pahandusi ning seetõttu peab ta sageli töökohta vahetama. Halb kuulsus väikelinnas ei tee talle asja sugugi lihtsaks.

Need kolm naist  jutustavad vaheldumisi kahe aasta jooksul toimuvatest sündmustest, kirjeldavad elu valgete perekondades, eelkõige aga noorte valgete naiste ambitsioone ja püüdlusi. Niisuguselt kujutatuna tundub see kõik naeruväärne, tõusiklik ja vihaleajavalt ebaõiglane. Sündmused, mida kirjeldatakse, on äärmiselt mitmekesised: põnevad, traagilised, koomilised. Nii, nagu elu ise on. 21. sajandi Eestis seda romaani lugedes on tunne, kas ehk autor pisut üle ei pinguta. Samas kirjutab ta ise järelsõnas, et kuuekümnendate kodudes koheldi mustanahalisi kohati veel alandavamalt, kui raamatus kujutatud.
Uudishimu on mõnikord päris kasulik. Lugesin raamatu läbi ja hakkasin filmi kohta uurima. Erinevad arvustused olid suhteliselt kriitilised. Üks inimene avaldas kommentaariumis kahtlust, et kui film on nii mage, siis on järelikult aineseks olev raamat sama mannetu. Vale puha. Raamat on mahlakas ja vahva lugemine, aga kinolinale on toodud Hollywoodi standarditele vastav keskpärane film, mis võimalikult hästi müüks. Vähemalt nende arvukate juppide alusel, mis Youtube´is üleval, võiks sellest niimoodi arvata. Aga ühte lõiku tasuks küll vaadata. Nii, nagu raamatus on minu arvates värvikaimaks tegelaseks Minny, nii ka vaadatud lõikudest oli tõeliselt nõmenaljakas lugu "Eat my sh*t". 

Romaani juurde tagasi tulles: see oli paeluv ja sisukas lugemine. Piisavalt lihtne, kuid samas mitte liiga primitiivne. Raske oli seda käest ära panna isegi siis, kui kell palju ja uni silmas. Mõtlemapanev. Näiteks tasuks arutleda selle üle, et kui Rafaello (loe: Vahva Vello) komm musta paberisse pakkida, kas ta siis maitseks teistmoodi kui harjumuspärased valged?