Raamatukoi lugemislood

Kodune kahekõne: "Hakkame nüüd kooki sööma." "Ma ei saa, mul on siin nelikümmend laipa, neist üks ilma peata. Võta ise kapist kook välja ja hakake koos sööma." Niisugune elu siis: rahvusliku vöömustriga martsipanikook ei kaalu üles "Lumememme". See romaan on tõeline avastus, kusjuures stiil on võrreldes rootsi ja inglise kraamiga hoopis teine, palju põhjamaisem. Tegevus ei ole nii tempokas, samas aga on mõtteainet küllaga. Ja tegelaskujud on tõeliselt värvikad: peategelane, uurija Harri Hole, kes on kimpus  alkoholiprobleemide ja iseendaga, Katerine Bratt, teravmeelne uustulnuk politseijaoskonnas, kes varjab oma mineviku mustemat poolt, hulk oletatavaid sarimõrvareid, abikaasad, lapsed, meditsiiniline personal... Pika aja jooksul kaovad Norras naised, kes kõik on ühtlasi ka emad. Mõrvar on loominguline ning tema käekiri vägagi varieeruv. Kuid kõiki juhtumeid seob üks motiiv: lumememm. See ilmub alati siis, kui kedagi tapetakse. Kord on tema südame

Kaks väga erineva kultuuritaustaga lapseohtu meest on koos Teises Maailmasõjas. Seejuures kujuneb niisugune olukord, kui kõik teised kaaslased on tapetud, nemad kahekesi nädalateks maailmast ära lõigatud. Otse loomulikult areneb varasemast vastastikusest antipaatiast sõprus.  Hilisem tegevus toimub eelmise sajandi seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel aastatel Londonis. Kirjeldatakse igapäevaelu ja kultuurierinevustest tingitud probleeme, kuid tehakse seda veidi karikatuurses võtmes. Mõnes mõttes meenutab see John Irwingi lähenemist. Samas - Irwing on kaasakiskuvam, tema loodud süžeed kergemini jälgitavad. Smith valgub laiali selleks, et siis tekkinud kübemed uuesti kokku koguda. Ja seksuaalsusest, eriti meeste seksuaalsusest ning selle konfliktist usudogmadega ei saa ta ka üle ega ümber. Kui taas võrrelda, siis Irwing on selles osas veel otsekohesem.  Raamatu esimesel poolel on üsna raske mõista, mis on kogu loo mõte. Lugemine nõuab kannatlikkust, et kõik killud kokku korjata j

Jälle Liza Marklund. Ja jälle Annika. See lugu toimub "Pommuudisele" järgneval aastal. Annika hakkab uurima 1969. aastal korraldatud plahvatust ühes Rootsi lennuväebaasis. Tal on kokku lepitud kohtumine ühe kolkalehe ajakirjanikuga, kes sellest midagi teab. Enne seda aga saab nimetatud ajakirjanik kahtlastel asjaoludel surma. Lühikeste ajavahemike järel sooritatakse veel kolm mõrva, igaüks erinevalt, kuid kõikide tapetute perekonnad saavad kirjad Mao tsitaatidega. Annika uurib asja, kuid ajalehe juhtkond ei taha terrorismiteemast mitte midagi kuulda. Seetõttu läheb ta oma tööandjatega täiesti põhjalikult konflikti, kuid tegeleb asjaga iseseisvalt edasi. Samal ajal hakkab ta mees "vasakule vaatama" ning sellestki saab Annika teada. Seega hakkab ta luurama ka oma mehe järel. Loomulikult on raamatu lõpuosas parajal määral märulit, mille keskel taas Annika. Näib, et ta on müstiline supernaine, kes läheb vankumatult läbi tulest, veest ja vasktorudest. Aga lõpplahendus

Me elame internetiajastul. Enam ei ole nii, et kogu meie elu toimub nähtavas, käegakatsutavas maailmas. Suur hulk inimesi, eriti nooremad, ei kujuta oma elu ilma veebivõrgustikuta ette. See on justkui teine, kirkam maailm, mis muudab elu huvitavaks. Mulle näib, et selle toime on umbes sama, mis LSD-l. Sellega puuduvad mul küll isiklikud kogemused, kuid olen ühelt tarvitajalt kunagi kuulnud, et pärast narkootilise toime kadumist ei saa päris maailm enam kunagi nii värviliseks, kui ta enne oli. Ja sellepärast peab aina uuesti manustama, et vähemalt miski pinget pakuks. Internetiga näib olevat samamoodi. Kui vaadata inimesi, kes sattuvad veidi pikemaks ajaks piirkonda, kus võrku ei ole, siis kurdavad nad igavuse üle. Niisiis tahaks küsida: mis siis õieti on reaalne, kas see, mis on käegakatsutavana meie ümber või see, mida me arvutiekraanilt näeme. Kunagi ilmus samalt autorilt raamat "Hea põhjatuule vastu", milles Emmi Rothneri ja Leo Leike vahel puhkeb armastuslugu. Virtua

Romaani peategelaseks on taas Annika Bengtzon, Õhtulehe ajakirjanik ja kriminaalosakonna boss. Stockholmi vapustab rida plahvatusi, mis kõik on seotud eelseisvate olümpiamängudega. Järjest purustatakse valmivaid rajatisi, kusjuures plahvatuste käigus surmatakse ka olümpiamängude korraldamisega seotud võtmeisikuid. Algab erinevate ajakirjandusväljaannete võidujooks võimalikult löövale informatsioonile, et suurendada oma müüginumbreid ja konkurentsis läbi lüüa. Sündmused arenevad pantvangikriisini välja. Selgub, et kõigil ohvritel on avalikkuse ees ideaalinimese kuvand, kuid tegelikult peidavad nad riidekapis koledaid luukeresid. Raamat on täis värvikaid tegelasi, kelle eesotsas muidugi Annika. Tema tegevusega seonduvad mitmed probleemid, näiteks see, kuidas peaks juhtival kohal töötav naine ennast karjääri ja kodu vahel jagama. Ühest küljest tunnistab peategelane, et tema jaoks on esmatähtis kodu ning alles siis töö. Aga tegelikkus näitab midagi muud. Omamoodi on siin tegemist sise

Kui raamatu kätte võtsin, olin ametis sellega, et murda paar eelarvamust. Esiteks - see on saadaval ainult digiversioonina, see mulle aga ei meeldi,  ja teiseks - Itaaliast on raamatuid ilmunud hunnikute kaupa. Niisiis arvasin ennast teadvat, mida oodata. Aga olgu see mulle vabanduseks, et eksimine on inimlik. Mõlemad eelarvamused lendasid juba esimese kümnekonna lehekülje jooksul haledalt uppi. Mulle meeldivad paberraamatud, sest neil on krabisevad lehed ja trükimusta lõhn (andestust, Rein Lang!). Ja raamatukogust võetud raamatutel lisaks veel kellegi tundmatu sõrmejäljed ning kohviplekid viiekümne kolmandal leheküljel. See teeb raamatu elavaks. Seetõttu näis mulle, et arvutiekraanilt lugemine ei ole justkui päris. Tuleb välja, et antud juhul on, sest see raamat lõhub radikaalselt trükimusta seatud piire. Kuidas täpselt, sellest veidike hiljem. Autor ise esitab raamatu alguses küsimuse, milleks järjekordne Itaalia-raamat. Ja vastuseks on lugu ise: sellepärast, et see tuleb süda