Raamatukoi lugemislood

Tegelikult ma ei lugenud seda väljaannet. Lugesin hoopis 1976. aasta (läksin siis esimesse klassi!) Mirabilia-versiooni. Mulle meeldis lugeda veidi vananenud keelde tõlgitud ja tihedas kirjas kollakale paberile trükitud teksti. Teab mis esteetilist naudingut see ei pakkunud, aga see-eest oli sellel hoopiski hindamatu retro-võlu. Ja kui keegi juhtub teadma, missugune on selle raamatu kaanekujundus, siis see on suisa kirss tordil! Agatha Christie on geenius, selles pole mingit kahtlust. Kirjutan meelega olevikus, sest raamatud on ju elus. Mitte keegi mitte kunagi ei ole suutnud kirjutada ridamisi raamatuid, millel on peensusteni välja töötatud ülimalt teravmeelne ja samas viimaste lehekülgedeni pinget pakkuv süžee. Mitte keegi ei suuda niisugusel moel kogu ümbritsevat olustikku lugeja ette manada. Ja mitte keegi ei suuda sellesse raamistikku asetada niivõrd värvikaid karaktereid. Just klassikalises stiilis ülim korrektsus on Christie kaubamärk. Võib võtta ükskõik millise Christie

Kaanepilt ütleb kõik. Täpselt selline on see raamat ka seestpoolt. Kuna tegemist on "Kristiani noorusaastate" järjega, siis polegi eelnevale sissekandele midagi lisada. Ikka samad teemad: erektsioon, homofoobia, pruudid, vanemad.  Pean tunnistama, et kaks Vuorineni raamatut järjepanu on liig mis liig. Ja ravitoimet ei paista sel ka olevat - enesetunne muutub järjest viletsamaks ja palavik tõuseb. Tundub, et mu naljalainete vastuvõtja on lootusetult rikki läinud.

Mis asi see nali üldse on? Kas see on kõiksuses eksisteeriv absoluutne nähtus, mis oma olemasoluks inimesi ei vaja? Või hoopiski inimese enda poolt lendu lastud võnkesagedus, mille teine jälle kinni püüab ja selle mõjul naerma hakkab? Pigem ikka vist viimane. Sel juhul meenutab see küll raadiolaineid, mida kusagilt kaugelt saatajaga õhku paisatakse ning mida me siis oma kodus vastuvõtjaga kenasti kuuldavaks teha saame. Aga sagedusi on erinevaid ja iga vastuvõtja kõiki sagedusi hääleks muuta ei saagi. Ja siis veel need inimesed, kes varjatud naljalaine leiavad ja siis omaette naerda pugistavad. Neid peetakse millegipärast totakateks, sest teised ei saa aru, mida nad naeravad, aga sellest pole ju ka midagi. Nali iseenesest on ju hea ja tervislik asi, eriti siis, kui oled haigevõitu.  Sellepärast siis võtsin jälle kindla peale minnes Juha Vuorineni raamatu kätte ja püüdsin sellesse peidetud naljasagedused kinni. Sain vist hakkama küll. Ma arvan, et suur osa inimesi on midagi Vuorinen

Paljud käivad kinos, mina loen raamatut ja olen kindel, et viimane on etem. Antagu mulle andeks minu eelarvamused, aga paraku tavaliselt see ju nii on. Wikipedia tutvustab "Pii elu" seiklusromaanina. See on väga ühekülgne lähenemine. Kes seiklust tahab, mingu kinno, romaan jätab seikluse tagaplaanile ja keskendub millelegi enamale. Suur osa raamatutest räägib suhetest. Inimestevahelistest suhetest. See raamat räägib ka suhetest, aga palju laiahaardelisemalt ja veidi harjumatul viisil: inimese suhtestumisest looduse ja kõiksusega. Sellest, mis meile viimasel ajal ehk kaugeks kipub jääma... Merehädalistest jutustavaid lugusid on trükitud küll ja küll. Võtame näiteks "Robinson Crusoe". Võiks arvata, et see temaatika kipub igavaks jääma, aga nii see siiski pole, sest siduva seiklusliku jutustusega liidab autor sügavaid mõtisklusi. Raamatu alguses tutvub peategelane Pii erinevate usunditega ning ei suuda traditsioonilisel kombel seda ühte ja õiget enda jaoks väl

Kui üks raamat läbib Eesti Rahvusringhäälingu uudistekünnise, siis peab selles midagi olema. Sestap otsisin selle välja. Esmalt köidab muidugi raamatu kaanekujundus, mis on segadusseajav kompott teravmeesusest, maitsetusest ja veel millestki tabamatust. Raamatut lugedes saab mõistetavaks, miks just selline: sisu vastab täielikult vormile. Raamatu peategelane on Indiast pärit Hanuman, kes elab illegaalina Taanis ning kelle Ameerika unistus muteerub ajapikku unistuseks Lollandist - paradiisisaarest, kus ta võiks lõpuks ometi oma unistuste elu elama hakata. Unistuste elu aga tähendab tema jaoks palju kauneid naisi ja piisavalt mõnuaineid. Selleks, et sinna jõuda, kasutab ta üpris veidraid vahendeid, mida teps mitte seaduslikeks pidada ei saa. Paraku on ta nõrkuseks aga alkohol, narkootikumid ja prostituudid, nii et riukalikult teenitud raha libiseb sõrmede vahelt läbi ning mees ei pääse kusagile... Omamoodi on see raamat teravmeelne iroonia Õhtumaade tsivilisatsiooni aadressil. Spe

Uus aasta algas suure pauguga nii reaalsuses kui ka raamatute keskel. Ilutulestik Vilniuses oli seninägematult võimas ja kestis kaua. Sama võib öelda aasta esimese loetud raamatu kohta. Nii, nagu öise kõmmutamise kohta on inimestel väga vastakaid arvamusi, nii ka selle raamatu kohta. Ei saa olla nii, et lugu saab loetud ja lugeja ütleb: Oli kah! See pole sedasorti raamat. Arvamusteskaalal ei saa siin kindlasti olla viitkümment halli varjundit: on kas täiesti must või täiesti valge. Raamatu minategelane on seksuaalselt täiesti kogenematu noor naine, kes ei arva endast just hästi: ta peab ennast koledaks, saamatuks, kohmakaks ja silmapaistmatuks. Juhuse tahtel kohtub ta silmapaistva mehega, kes on rikas, edukas, kaunis (kreeka jumal), kuid samas külm ja äärmiselt mõistatuslik. Nii need asjad siis minema hakkavadki. Tärkavat suhet võiks võrrelda browni liikumisega, kus kinnises ruumis kaootiliselt liikuvad osakesed aeg-ajalt üksteisega kohtuvad, põrkuvad ja siis üksteisest jälle kaug