E. L. James. Viiskümmend halli varjundit

Uus aasta algas suure pauguga nii reaalsuses kui ka raamatute keskel. Ilutulestik Vilniuses oli seninägematult võimas ja kestis kaua. Sama võib öelda aasta esimese loetud raamatu kohta. Nii, nagu öise kõmmutamise kohta on inimestel väga vastakaid arvamusi, nii ka selle raamatu kohta. Ei saa olla nii, et lugu saab loetud ja lugeja ütleb: Oli kah! See pole sedasorti raamat. Arvamusteskaalal ei saa siin kindlasti olla viitkümment halli varjundit: on kas täiesti must või täiesti valge.
Raamatu minategelane on seksuaalselt täiesti kogenematu noor naine, kes ei arva endast just hästi: ta peab ennast koledaks, saamatuks, kohmakaks ja silmapaistmatuks. Juhuse tahtel kohtub ta silmapaistva mehega, kes on rikas, edukas, kaunis (kreeka jumal), kuid samas külm ja äärmiselt mõistatuslik. Nii need asjad siis minema hakkavadki. Tärkavat suhet võiks võrrelda browni liikumisega, kus kinnises ruumis kaootiliselt liikuvad osakesed aeg-ajalt üksteisega kohtuvad, põrkuvad ja siis üksteisest jälle kaugemale sööstavad. Omamoodi on see inimühiskonna kontsentreeritud mudel, sest - mis seal salata - meiega juhtub ju pidevalt sama, tahame me siis seda või mitte. Paigalseisu pole olemas ja iseenda elu absoluutne juhtimine on ka võimatu. Ikka saabub keegi, kes annab meile tõuke ja me hakkame liikuma planeeritust erinevas suunas.
Arvustused, mida seni olen lugenud või kuulnud, keskenduvad peamiselt romaani pornograafilisele aspektile. Kipun arvama, et niisugune lähenemine on piiratud ja ühekülgne. Esiteks - ma ei nimetaks seda pornograafiaks, vaid sügavaks seksuaalsuse analüüsiks. Pornol ja seksuaalsusel on teineteisega väga vähe ühist: pornograafia on otseselt tehnilisele sooritusele suunatud ärilisel eesmärgil toimiv tööstusharu, mille eesmärgiks on tarbija sugutungi ergutada. Tõsi küll - eks raamatumüük ole ka ju äri ja ilmselt see raamat täidab ka ühe osade lugejate seas seda teist eesmärki. Aga ikkagi ei pea ma seda pornograafiaks.
Seksuaalsuse väljendamisega on meie ühiskonnas tõesti kummalised lood. Ühest küljest on see jätkuvalt tabuteema nagu ka vananemine ja surm. Inimesed ei räägi sellest ausalt ja avameelselt, ja kas peakski? Teisest küljest toimib kogu meie kollane ajakirjandus ja reklaamiturg puhtalt seksuaalsusel ja naudingukultusel, kuid siin on välja kujunenud omad reeglid ja nende ületamine tähendab sisenemist tabude maailma. Antud romaan paistabki silma selle poolest, et ta astub üle ühiskonnas kehtivatest kirjutamata seadustest. Autor on tõepoolest väga julge ning teda võib võrrelda keskajal elanud inimestega, kes julgesid välja astuda kanoonilistest raamidest ning rääkida asjadest nii, nagu nad neid tegelikult nägid. Sellised inimesed tembeldati enamasti nõidadeks või ketseriteks ning nad leidsid õnnetu lõpu. Ühiskond ei salli liiga teistsuguseid. Õnneks ei ole meil enam keskaeg (ehkki vahel tundub, et ida pool siiski on), teisitimõtlejaid ei karistata.  
Jah, pornograafilise sisuga kirjandust leiab poodidest ja raamatukogudest küll ja küll, kuid enamasti on need lamedad ja labasevõitu (olen kunagi tänavalt haiglasse sattununa isegi mõned läbi lugenud, sest suurt raamatuvalikut võtta ei olnud, tuli lugeda seda, mis oli). "Viiskümmend halli varjundit" ei ole labane, mis sellest, et sisaldab väga detailselt kirjeldatud ebatavalisi seksistseene.
Kurb on see, et äärmise intensiivusega kujutatud seksistseenid kipuvad romaanis varjutama kõik muu. Aga just see kõik muu ongi raamatu iva, mis sellest, et autor kasutab selle väljendamiseks mõnevõrra tavatuid vahendeid. Võtame näiteks Dominandi ja Alistuja temaatika. Laias laastus võib ju enamikku inimesi näha just nendes rollides. Igapäevaelus on ju olemas need, kes asjade üle otsustavad ning ei talu mitte mingisuguseid järeleandmisi. Lisaks iseenda elule teevad nad otsuseid ka teiste üle ning seda niisugusel moel, et teised on nõus ja kiidavad isegi takka. Ja samas on inimesi, kellele meeldibki alistuda. Nad ei julge otsuseid teha ega nende eest vastutust võtta ning nii just ongi mugav. Kindlasti ei saa seda skeemi pidada mustvalgeks, siin on olemas vähemalt viiskümmend halli varjundit.
Olen kuulnud arvamust, et see romaan peaks olema keskkooliõpilaste kohustuslikul lugemislaual. Samas olen kuulnud arvamust, et seda ei tohiks noortele üldse lugeda anda. Usun, et tõde on kusagil vahepeal. Miks mitte lugeda, kui inimene on piisavalt iseseisva mõtlemisega, et loetust oma järeldused teha? Samas võivad konservatiivsemad inimesed selle lugemisest päris tõsise vapustuse saada.
Raamatu tagakaanel on kirjas, et see on vabastav. See kirjeldus on eksitav. Lugemist lõpetades on küll pigem vaimse ahistatuse tunne. Palju jääb lahtisi otsi, mis vajavad seedimist. Väikese ajalise distantsiga on mõistetav, miks romaani just selle sõnaga iseloomustatakse: see lõhub meie enda sisemaailma nähtamatuid piire. Ja teinekord võib niisugune lõhkumine olla päris kasulik ja vabastav.
Raamat on võrreldav kange alkoholiga. See võib olla teatud tingimustel ja väikestes kogustes hea, kuid sellega ei maksa liiale minna. Igaüks peab oma piire tajuma.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Stephenie Meyer. Keemik