Raamatukoi lugemislood

Igaüks küsib endalt mõnikord, miks me siin maa peal üldse olemas oleme. Aga tavaliselt kaob see küsimus lugematutesse elutoimetustesse niimoodi ära, et me lihtsalt kulgeme ühes tegevusest teise, mõtlemata, kas ja milleks see kõik on vajalik. Kristi Ojasaare lugu paneb perspektiivid paika. See raamat on Mauri monument oma armastatud naisele Kristile. See on kirjutatud nii lihtsalt ja siiralt, et lihtsalt ei saa käest ära panna. Minul jäi ühe öö uni seetõttu väga napiks ja ma ei kahetse. Üle hulga aja hoidsin käes raamatut, mis mu täielikult alla neelas.  See lugu ei ole algselt üldse raamatuna mõeldud. Lihtsalt terapeut soovitas Mauril endast valu välja kirjutada. Sellepärast ei maksa siit otsida läbimõeldud ülesehitust ja ja keelelist filigraansust. Aga just see teebki selle raamatu nii eriliseks. Lihtsalt aus lugu sellest, kuidas kallis inimene su silme all kiiresti hääbub. Siin on jutuks võetud sellised teemad, mida avalikult ei räägita ja ausalt neist ei kirjutata. See siin on aus.

  Lihtsalt üks krimka. Mitte vaimustav, mitte ka kehv. Ja väga paks. Samas ei läinud venima, justkui kõik oli omal kohal ja krimiromaanile omased elemendid olid ka kõik olemas: naisuurija, kes on oma eraeluga kimpus ja lahendus, mis viib inimeseni, kellest seda kõige vähem oodata oskaks.  Üks vanamees on surnud. Kui politsei kohale tuleb, siis avastab tema aiast koeraaedikust kolme inimese luud. Need inimesed on juba varasemalt tapetud ja selgub, et tegemist on naisterahvastega, kes kõik erinevatel aastatel emadepäeva paiku kaduma läksid. Hiljem tuleb välja veel samadel asjaoludel kaduma läinud naisi, nii et põhjust on arvata, et tegemist on sarimõrvariga.  Surnud vanamehe enda naine kadus ka aastate eest teadmata asjaoludel. Ja see paar võttis pika aja jooksul enda hoole alla suure hulga lapsi, kellel ei olnud vanemaid. See viitab otseselt kellegi keerulisele suhtele oma emaga. Nii ongi. Romaani algusepoolel käib suur pusimine ja arutlemine, lõpupoole läheb madinaks ka. Ja kõikide teg