Raamatukoi lugemislood

Mõnikord on hea kätte võtta raamat, mida ammu loetud sai. "Madisoni maakonna sildu" lugesin esimest korda oma viisteist aastat tagasi haiglas. See jättis sügava mulje ja pitsitas pisara välja.  Vahepeal on aeg edasi läinud ja mina suuremaks saanud. Üritasin proovida, mida see raamat nüüd teeb. Tegi küll, aga hoopis teistmoodi. Kui toona nägin sellest loos üüratult suurt tingimusteta armastust, siis nüüd pigem igatsust armastuse järele ja armastust iseenda loodud kujutluspildi vastu. Suure armastuse lood kipuvad enamasti läägeks minema. Robert James Walker on matemaatik ja see paistab välja isegi suurte tunnete kirjeldamisel. Tegelikult ta ju ei kirjeldagi tundeid, vaid ümbrust, milles inimene nimetatud tundeid kogeb. Seejuures teeb ta seda matemaatilise täpsusega ning annab niimoodi lugejale võimaluse ridade tagant õhkuvaid tundeid ja meeleolusid aimata ning ise kogeda. Niisiis - see romaan sünnib autori ja lugeja koostöös. Lehed, mis on kaante vahel, ei kätke endas va

Võtsin täna korraks aja maha ja kirjutan kohe kaks korraga. Niisiis - isegi kui ma ei viitsi siia kohe kirjutada, ei tähenda see, et ma ei loeks. Lugemine on mulle nagu toit. Viimasel ajal on mõni päev vahele jäänud ja nendel päevadel tunnen ma ennast kehvasti. Umbes nagu oleks kõht tühi. Ja vähemalt kümme minutit enne magamajäämist lugemisele näpistada ei ole ju mingi patt. Esimene mulje seda romaani lõpetades on järgmine: see on lihtsalt nii hea. Uskumatu, et üks noor naine midagi sellist on kokku kirjutanud. Paar päeva pärast lugemise lõppu ei ole see tunne kusagile kadunud. Järelikult ongi hea. Uue aasta võtsin vastu Kielis ühe maja katuseterrassil. Selle romaani tegevus toimub ka suures osas Kielis. See on puhas juhus, aga mingi väike äratundmine on ikka. Igal keelel on oma omapära. Me ju tõlgime küll, aga mulle näib, et tõlkes läheb midagi kaduma. Mingi väga peen nüanss. Sõnad justkui muudaksid oma tähendust. Saksa keel on minu meelest konkreetne, aga samas ka õhuline. H

Jõuluvana teab täpselt, mida ma tahan. Isegi siis, kui ma ei oskagi tahta. Kuidagi jäi mul Coelho raamatu eestikeelse versiooni ilmumine kahe silma vahele.  Aga jõuluvana teadis. Mart Kadastik vihjab oma romaanis "Kevad saabub sügisel" Coelho romaanidele kui noorte naiste öökapiraamatutele. Mul ei ole midagi selle vastu, et vahel ka neid lugeda. Kogu aeg vist ei tahaks, aga aeg-ajalt ikka. Eriti siis, kui elu on pingeline. Praegu ongi ja sellises olukorras mõjub selle raamatu lugemine nagu külaskäik teisele planeedile.  Ma ei nimeta seda lugu meelega romaaniks, sest minu meelest see seda ei ole. Pigem võiks seda nimetada eneseabi raamatuks. Aga seda juhul, kui on viitsimist teksti sisusse süveneda. Ja lihtne lugemine see ei ole, meenutab pigem Piiblit. Lugu viib meid tagasi keskaega, aastasse 1099. Ristisõdijad piiravad Jeruusalemma. Selles olukorras kohtub linnarahvaga keegi mees, keda nimetatakse Koptiks. Ta vestleb linnarahvaga. Talle esitatakse küsimusi, mis mõt

Lubasin, et loen ka "Taeva vangi" läbi. Nii ongi. Võrreldes eelmise raamatuga on märgata päris tugevat kontrasti. Kui "Ingli mäng" on julmustest pungil õudus- ja seikluslugu, mille lõpp on üsnagi segane, siis see siin võtab tempo järsult maha. Seos eelmiste romaanidega on jällegi olemas, seekord märgatavalt tugevam, kui "Ingli mängu" puhul. "Taeva vangi" lugedes saavad näiteks eelmistes romaanides arusaamatuks jäänud seigad selgemaks. Võtame kasvõi Daniel Martini saatuse. Kohe kuidagi ei saanud aru, missugune osa tema mõtetest ja tegudest toimub kujutluste maailmas, missugune on aga päris. Kuna "Taeva vang" viib lugeja tagasi Fermini meenutustesse, siis saab ühtlasi ka Martini lugu natuke selgemaks. Fermin on Carlos Fuiz Zafoni lugude kõige värvikam kuju. Jäädes pidevalt kõrvaltegelase rolli, lisab ta on ausate väljaütlemistega raamatutele rohkelt vürtsi. See on kurva saatusega inimene, kes igas olukorras toime tuleb ning ei karda

"Ingli mäng" on järg romaanile "Tuule vari" . Samas ei ole tingimata vajalik, et neid lugusid loetaks õiges järjekorras, sest järgmise loo seos eelmisega on vaid aimatav. Ometi on seostatavad mõningad motiivid: raamat kui hingega substants, kirjaniku hingeelu, kurjus kui printsiip, unustatud raamatute surnuaed.  Tegevus toimub 1920-1930 aastate Barcelonas. Peategelaseks on David Martin, kelle unistuseks juba lapseeas on saada kirjanikuks. Seejuures on ta nõus kirjutama kõike, mis kaubaks läheb. Iseenda südametunnistuse jätab ta tahaplaanile. Ainus romaan, mille kirjutamisel ta enda sisetunnet järgib, ei leia tunnustust. Samas - valenime all välja antud lood omandavad enneolematu populaarsuse. Ja siis ilmub välja saladuslik mees, kes teeb ülimalt soodsa pakkumise. Ainult et kirjanikult nõutav ohver ei korva lepingult saadavat kolossaalset rahasummat.  Ja nii arenevadki sündmused, mis kohati võtavad õudusloo mõõtmed. Selles on rohkelt verd, müstilist varjundit