Carlos Ruiz Zafon. Ingli mäng

"Ingli mäng" on järg romaanile "Tuule vari". Samas ei ole tingimata vajalik, et neid lugusid loetaks õiges järjekorras, sest järgmise loo seos eelmisega on vaid aimatav. Ometi on seostatavad mõningad motiivid: raamat kui hingega substants, kirjaniku hingeelu, kurjus kui printsiip, unustatud raamatute surnuaed. 
Tegevus toimub 1920-1930 aastate Barcelonas. Peategelaseks on David Martin, kelle unistuseks juba lapseeas on saada kirjanikuks. Seejuures on ta nõus kirjutama kõike, mis kaubaks läheb. Iseenda südametunnistuse jätab ta tahaplaanile. Ainus romaan, mille kirjutamisel ta enda sisetunnet järgib, ei leia tunnustust. Samas - valenime all välja antud lood omandavad enneolematu populaarsuse. Ja siis ilmub välja saladuslik mees, kes teeb ülimalt soodsa pakkumise. Ainult et kirjanikult nõutav ohver ei korva lepingult saadavat kolossaalset rahasummat. 
Ja nii arenevadki sündmused, mis kohati võtavad õudusloo mõõtmed. Selles on rohkelt verd, müstilist varjundit ja muidugi ka armastust. Aga nii, nagu Zafonile omane, on ka viimane veidi kõhedusttekitav ja õudne. Romaani lugedes kerkib paratamatult esile mõte, et sellest saaks suurepärase õudusfilmi, sest tegevus on värvikas ja kaasakiskuv.
Lõppeks taandub kogu loo tuum enesemüümisele. Zafon käsitleb seda ühe kirjaniku näitel, kuid sama hästi võib mõelda sellele, kui palju me oma tegevuses täidame kellegi teise tellimust ja seejuures iseennast petame. Ikka hirmuäratavalt palju. Aga teisiti nagu ei oska ka...
Zafon paneb aja seisma. Mingil hetkel ei kulge see enam nii, nagu oleme harjunud. Minevik ja olevik saavad kokku ja lähevad segamini. Umbes nagu eestlaste rahvauskusmustes jaanipäeval või uusaastaööl. Ja kes ütleb, et see päriselt nii ei ole.
Olen kuulnud, et "Tuule vari" on järgmistest lugudest parem. Mina nii ei ütleks. Üldse ei ole raamatute puhul mõtet mõelda skaalal "parem-halvem". On nagu on. Ja nii või teisiti on kirjanik raamatusse peitnud oma hinge, mis lugedes üles ärkab.
Mina hakkan nüüd Zafoni "Taeva vangi" lugema.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse ...
Lisateave

Haruki Murakami. Norra mets

Kujutis
  Sellest raamatust on nii palju kirjutatud, et ausalt öeldes on raske midagi juurde lisada. Aga veider on see, et senini ei ole ma selle autori romaane lugenud. Ei saagi aru, mis mind neist eemale on hoidnud. Võib-olla eelarvamus, et Jaapan on kultuuriliselt ikka nii kauge ja äkki ma ei haaku selle kõigega.  Murakami ise nimetab oma teost ultrarealistlikuks. Raske on hinnangut anda, mis üldse on realism, sest igaühe maailm on teiste omast natuke erinev ja nii on keeruline otsustada, mis siis on päriselt realistlik ja mis mitte. Aga see hakkab silma küll, et autor räägib häbenemata meie ühiskonna tabuteemadest: seksist ja surmast. Seejuures ei suru ta ennast harjumuspärastesse raamidesse, vaid laob kõik lihtsalt lagedale. See on kohati ehmatav ja suisa häbenema panev.  Raamat jälgib ajaliselt distantsilt Toru Watanabe, Tokyos elava üliõpilase kujunemist. Murakami ise nimetab seda armastusromaaniks. Jah, armastust on siin küll, aga kindlasti mitte klassikalises mõttes: see...
Lisateave

F. Scott Fitzgerald. Suur Gatsby

Kujutis
Jälle läksin moevooluga kaasa. Film ju lööb kõvasti laineid, vaja siis raamat ka üle lugeda. Kirjandusklassika ekraniseeringute põhiväärtus selles seisnebki, et nad panevad inimesi huvi tundma unustatud raamatute vastu.  Ütlen ausalt, et ma pole filmi näinud. Olen siit-sealt midagi lugenud ja üldiselt on hinnang võrreldes raamatuga kehvapoolne. Olevat film, millel ei ole õieti hinge. Vaatasin mõned treilerid läbi ega osanud midagi otsustada. Tundus pildiliselt väga ilus, selline "Titanicu" tüüpi film. Ja muusikat tundus olevat ohtralt. Filmilikult suurejoonelist. Eks kinotööstus tahab ka hästi elada, nii et selliste filmide tootmine on mõistetav. Tegelikult oli sellel treilerite vaatamisel siiski oma positiivne mõju, sest see juhatas väga hästi sisse eelmise sajandi kahekümnendate džässiolustiku, mida raamatus oleks olnud märksa raskem tabada. Minu meelest ei olegi väidetav tühi glamuur selles filmis paha, sest raamatus on sama sõnum väga jõuliselt sees. Kahekümn...
Lisateave