Carlos Ruiz Zafón. Tuule vari

See raamat ootas juba pikka aega minu riiulis, et jõuaksin temani. Üleüldse olen viimasel ajal ahneks läinud: lähen raamatukogusse selleks, et loetud raamatuid ära viia ja otsustan, et ei võta ühtegi köidet. Aga siis vaatab mõni neist mulle kutsuvalt otsa ja ma lihtsalt ei suuda vastu panna. Sellepärast on mu riiulis märkimisväärne järjekord raamatutest, kes ootavad, et ma neid lugema hakkaksin. Ja tagastamistähtajad... sellest ei tasu parem rääkida.

"Tuule vari" on järjekordne pärl. Hispaaniakeelsetel kirjanikel on mingi omamoodi maik, mis ei lähe kaduma isegi mitte tõlkes. Selles on sügavust, teravmeelsust ja peent huumorit. Ning mingist otsast lõhnavad nad absurdi järele. 

Zafón on välja nuputanud geniaalse süžee raamatust ja kirjanikust. Kogu tegevus toimub ainult ühe raamatu ümber, mis pealegi ei ole kuigi menukas.  Mõnes mõttes mõjub see nagu kirjanduslik Matrjoška: muudkui avad ja avad - ja ikka tuleb midagi välja. Ja enne pidama ei saa, kui jõuad südameni. Nii ka siin. Raamat tuleb lõpuni lugeda, muidu jäävad asjad segaseks ja õiget maiku sellest ei saa. Seejuures tuleb arvestada, et tegemist ei ole kerge raamatuga. Selles on palju tegelasi, kes omavahel põimuvad. Osad neist elavad olevikus, osad minevikus ja osad hoopiski raamatus. Nii et lugemine nõuab parajalt mõttetööd. 

Omaette pärliks selles loos on kõrvaltegelane Fermin. Tegemist on saladusliku tüübiga, kellest keegi õieti midagi ei tea, kuid kelle repliigid on niivõrd teravmeelsed, et tuleb tuju neid välja kirjutada. Isegi üldisest kontekstist väljarebituna ei kaota need oma mõju:

"Televisioon, kulla sõber Daniel, pole muud kui Antikristus, ja ma ütlen, et juba kolme-nelja põlvkonna pärast ei oska inimesed omapäi enam peeru ka lasta, pöörduvad tagasi koopaelu ja keskaegsete metsikuste ning üleüldise nõrgamõistuslikkuse juurde, millest nälkjad kunagi pleistotseenis üle said. Meie maailm ei sure mitte aatompommi läbi, nagu lehed kirjutavad - see sureb naeru kätte, labasuse kätte, selle kätte, et kõik muudetakse naljaks, pealegi veel viletsaks naljaks." (lk 118-119).

"Õelus eeldab kõlbelist otsustavust, ettekavatsetust ja mingitki mõtlemisvõimet. Loll või mats ei hakka mõtlema või arutlemagi. Tema tegutseb puhtalt vaistu varal nagu kariloomad, olles ise veendunud, et teeb head, et tal on alati õigus ja et ta võib olla uhke, kui saab kõigi nende elu, kes on tema meelest teistsugused - olgu nahavärvi, usutunnistuse, keele, rahvuse või, nagu don Federico puhul, vaba aja harrastuse poolest - persse keerata, vabandage väljenduse eest. Maailmas võiks olla rohkem tõeliselt õelaid ning vähem taipamatuid ja piiratud inimesi." (lk 170)

Huvitav mõttekäik ühelt episoodiliselt kooliõpetajast kõrvaltegelaselt:

"Metsikus, ma mõtlen. See kaob, ja arvad juba, et oled pääsenud, aga see tuleb alati tagasi, alati tagasi... ja lämmatab meid. Ma näen seda koolis iga päev. Issand halasta. Klassid on täis ahve. Ma ütlen teile, Darwin oli unistaja. Mitte mingit arengut, mitte sinnapoolegi. Iga mõtleva noore kohta tuleb mul võidelda üheksa orangutangiga." (lk 172)

Ja lihtsalt üks mõtlemapanev tsitaat raamatu lõpust:

"Bea ütleb, et lugemise kunst on tasapisi välja suremas, et see on väga isiklik kombetalitus, et raamat on peegel ja me võime sealt leida vaid seda, mis on meis juba olemas, et lugemisse paneme me kogu oma mõistuse ja südame ning see oskus muutub iga päevaga üha haruldasemaks." (lk 514)

Carlos Ruiz Zafóni raamatud võtan nüüd kõik järjest oma lugemisplaani.