30 detsember 2012

Jaan Mikweldt. Kass, koer ja kaks õde

Kui alustasin selle lugemispäeviku pidamist, lubasin endale, et raamatutest halba ei kirjuta. Praegu on mul seda lubadust väga raske pidada. Püüan anda endast parima.
Seda romaani iseloomustavad märksõnad:
nipsakad tüdrukud
sassis peresuhted
machomehed
kantpead
seks
vägivald
kinnisvara
meri
saun
romantika
tilli- ja munadenaljad
armukadedus jne jne.
Ja sellest kõigest on kokku keeratud uskumatult kummaline kompott, mis ei ole see ega teine. Tahaks olla armastusromaan, aga nagu ei ole ka. Tahaks olla koomiline kirjatükk, aga nagu ei ole ka. Muuseas - naljad on küll olemas, aga need keerlevad peamiselt meeste suguorganite ümber ja kaua sa, hing,  ikka selle väikese asjakese üle naerad. Tahaks olla põnevusromaan, aga nagu ei ole ka. Või siis suhteromaan, aga seda ka ei ole. Kõike on, aga väga pealiskaudselt.
Pärast esimest sadat lehekülge hakkasin uurima, kes on raamatu toimetaja. Tuleb välja, et toimetajat ei olegi ja see annab kõvasti tunda. Tavapärastest ladumisvigadest ei tasu rääkida, neid leiab igast raamatust paar tükki ikka. Aga selles raamatus on sõnavääratusi nii, et tapab. Autori lemmiksõna tundub olevat "nahhaalne". Selle võimalikud esinemisvormid käesolevas raamatus: nahhaalne, nahaalne, nahhalne. Selliseid sõnavariatsioone leiab siin veel ja veel (tõeline pärl: aruharva) . Lisaks sellele leidub lauseid, mille sisu ei kooru välja ka mitmekordsel lugemisel. Lihtsalt on mõni olulise tähtsusega lauseliige välja jäänud või sõnajärg lootusetult sassis. Arvutikirja näpuvääratusi leidub pea igal leheküljel.
Eesti tähestik on kõikidele ühesugune. Tähemärgid tähistavad häälikuid ja neist saab kokku panna sõnu, millel on omakorda tähendus. Ja kui see kõik lauseteks vormida, muutub asi veel huvitavamaks. Minu meelest on see maagia. Kummaline selle kõige juures on asjaolu, et samade vahendite ja reeglite baasil tuleb välja lõputult palju erinevaid kirjatükke. Tegemist oleks justkui nõidusega. Võrrelgem kasvõi eelmisena loetud Maimu Bergi "Moemaja" ja seda siin. Tundub, nagu inimestel oleks käes täiesti erinevad vahendid, aga ei ole ju. Niisiis võib kirjutajad jaotada halbadeks, keskpärasteks, headeks ja geniaalseteks maagideks. 
Seekord ei õnnestunud mul oma lubadusest kinni pidada. Järgmisel aastal proovin olla parem laps.

26 detsember 2012

Maimu Berg. Moemaja

Mind on alati võlunud Maimu Bergi veidi eemalviibiv, kuid samas üdini naiselik stiil. Selles on piisav annus sarkasmi, samas ka romantilist, kuid mitte lääget ilu. Just niisugune see raamat ongi.
Tegemist on omamoodi leidliku, kaunisse raami paigutatud meenutusega seitsmekümnendate ja kaheksakümnendate aastate Tallinna moemaja tegemistest, kusjuures kesksel kohal on ajakirja "Siluett" toimetus. Selles on tasakaalustatult ja mõõdukas annuses kirjeldused nii olustikust kui inimestest, nii et stagnaaega mäletavatele inimestele jagub siin äratundmist küllaga. Isegi mäletan seda, kuidas valgete barettide ajajärgul ennast alaväärtuslikuna tundsin, sest mu vanematel jätkus oidu mulle mitte sellist veidrat röögatust soetada. Samamoodi meenub keemiakaupade kaupluse spetsiifiline lõhn, mida ikka veel mõõdukal määral Kallaste või Mustvee majatarvete poes tunda on. Rääkimata sellest, et seitsmekümnendate ja kaheksakümnendate "Siluetid" on mu vanematest koos lõikelehtedega kenasti tallel ja ma ei kavatsegi neid ära visata, sest neid vaadates saab kõvasti nalja.  Nostalgia...
Neid ajakirju lehitsedes on igati kosutav lugeda seda, mis toimus tavainimese jaoks varjatult selle toimetuses: kuidas valiti modelle, kuidas sündisid tekstid, kust "saabusid" kirjakasti rubriigis kajastatud "kirjad". Viimast osa on tore lugeda raamatust saadud taustteadmisega. Nalja saab igatahes kõvasti.
Eriti värvikas on peategelasena kujutatud väljamõeldud Betti Parklai. Suu peale ta igatahes kukkunud ei ole. Ma ei tea, kas eksin väga rängalt, kui arvan, et tegelikult on see autor ise. Mingit taustinfot mul selle kohta ei ole, sest olen meelega kõikvõimalikest arvustustest-tutvustustest mööda hiilinud selleks, et saada raamatust kätte minu enda muljed, kedagi teist sinna sisse segamata.
Lugedes tabasin ennast korraks mõtlemast, mis tegelikult on mood (ehkki mood ise on selles raamatus küll kõrvaltegelane), kuidas seda üritati inimesteni tuua nõukogude võimu "viljastavates" tingimustes ning mis sellest kõigest sai. Mis sai, seda võis üsna selgelt jälgida kümmekond aastat vanemate õdede peal ja see polnud sugugi igav. Õmblusmasin vurises meie majas väga tihti ja see, mis sealt alt välja tuli, oli enamasti üllatav.
Niisama  vähe on igav see raamat, mis toob lugejani eelmise sajandi moeetenduste kättesaamatult kauge glamuuri köögipoole.

19 detsember 2012

Sofka Zinovieff. Maja Paradiisi tänaval

Pealkiri võib mõnikord olla petlik. Kui raamatut ennast ega selle tutvustust ei näeks, võiks arvata, et tegemist on roosamannalise naistekaga, kus kohustusliku elemendina on mängus üks beebi. Tegelikult on see raamat niisugusest žanrist väga kaugel. Tegemist on omamoodi Kreeka lähiajaloo õpikuga.
Eestlastena oleme harjunud rõhutama, et meie minevik rahvana on olnud väga raske. Mõned poevad selle taha, et kaasaja ühiskonna pahesid põhjendada. Kui aga laiemalt vaadata, siis pole me selles asjas midagi nii erilised. Küll ja küll on rahvaid, kes on pidanud kannatama. Loomulikult ei saa võrrelda erinevate rahvaste kannatusi, see viiks demonstratiivse ohvrirollini, mis oleks üdini võlts. Sellepärast hoidun edaspidi võrdlustest. Aga see raamat räägib kreeka rahva kannatustest alates Türgi Impeeriumist vabanemisest kuni tänapäevani ja teeb seda läbi ühe perekonna loo.
Meie koolide ajalookursus ei võimalda kreeklaste ajaloost suurt aimu saada. Viimane sündmus, mida seal õpitakse, on Itaalia ja Saksa vägede tegevus Teise maailmasõja ajal. Hilisemast ajaloost ei saa enamik inimesi, kes just erilised ajaloohuvilised ei ole, suurt aimu. Mitte sõnagi diktatuurist ja kodusõjast. Ja ometi on need seal toimunud. Samamoodi räägitakse viimaste aastate majanduslangusest ja üliõpilasrahutustest meedias, kuid nende sündmuste taustast ei anta suurt aimu. Seetõttu on tülgastav kuulda arvamusi, et kreeklased ise on süüdi selles, mis seal toimub. Me ei saa ühte patta panna rahvust ja riiki. Kui riigivalitsejad teevad lollusi, siis rahvas kannatab. Ja kui tegemist on piiratud või koguni näilise demokraatiaga, siis ei ole rahvas toimuva süüdlane, vaid hoopis ohver. Selles mõttes kummutas loetud raamat täielikult minu senise, üldisele arvamusele toetuva suhtumise, justkui kreeklased oleksid ise rumalad. Lisaks avaneb uus tahk rahvusvahelises poliitikas. Seni on Churchilli kuju näidatud peamiselt positiivses valguses, kuid see, mida tegid inglased pärast Teist maailmasõda kreekas, ei ole kaugeltki positiivne.
See on raamat, millesse on põimitud päris suur annus poliitilist mõtlemist. Samas on see lugu inimestest, ühest perekonnast, kusjuures erinevate põlvkondade probleemid on üllatavalt sarnased. Nii, nagu on sama ka vanaema ja lapselapse nimi. Ja jälle esitan küsimuse, missugusest otsast oleks mõistlik selle lugemist alustada. Ilmselt ikkagi lõpust, kus on kahele leheküljele ära mahutatud Kreeka lähiajaloo lühikursus. Igatahes väga hariv.

15 detsember 2012

S.J. Watson. Ei. Tohi. Magama. Jääda

"Magamistuba on imelik. Võõras. Ma ei tea, kus ma olen, kuidas ma siia sattusin. Ma ei tea, kuidas ma koju saan.
Ma olen öösel siin olnud. Ärkasin naisehääle peale - esmalt arvasin, et ta on minuga koos voodis, aga siis sain aru, et ta luges uudiseid ja ma kuulen raadioga äratuskella - ning kui silmad lahti tegin, leidsin end siit. Toast, mida ma pole varem näinud."
Romaan räägib 47-aastasest Christine´ist, kellel on haruldase iseloomuga amneesia. Ta suudab mäletada vaid seda, mis toimub temaga käesoleval päeval, pärast viimast ärkamist. Igal õhtul uinudes teab ta, et hommikul algab kõik otsast peale: ta ei tea, kes, kus ja kellega ta on ning see kõik tuleb uuesti selgeks õppida. Arvutikeeles öeldes: magamine restardib ta mälu ära. Christine kohtub salaja arstiga, kes tahab tema haruldasest haigusest uurimust kirjutada. See soovitab tal hakata päevikut pidama ning helistab igal hommikul, et ta oma päeviku jälle üles leiaks. Nii kogub peategelane kildhaaval kokku eelmised ülestähendused ning saab päeva alustada mingite häguste algteadmistega, mitte päris nullist. Pikapeale saab ta aru, et ta mees valetab talle järjekindlalt. Sellest kujuneb niisugune segadus, et lõppeks ei saa ta enam aru, kes talle valetab: kas tema abikaasa, arst või ta ise.
Raamat paneb mõtlema selle üle, millele siis tugineb inimese enda MINA. Tuleb välja, et ainult suhtestamisele teiste inimeste, mineviku ja ümbritseva maailmaga. Ja kui need ära võtta, siis kaob ka MINA ning jääb alles paljas füüsiline kest ja suur sisemine segadus, millega on väga raske midagi peale hakata. Ei ole olemas objektiivset MINA, mis eksisteeriks ümbritsevast maailmast ja mälestustest sõltumatult. Aga võiks ju olla...
Kui paar sissekannet varem võrdlesin ühte raamatut "Liblikapüüdjaga", siis nüüd pean samasse punkti tagasi pöörduma. See raamat meenutab just nimelt Fowles´i romaani, aga hoopis teisel kujul. Samamoodi kohtuvad siin mitu äraspidist maailma, mis omavahel põimuvad, vastuollu lähevad ja paralleelselt kulgevad. Kuid seda hoopis varjatumalt kui Fowlesi romaanis. Ja samamoodi on siin juttu haiglasest armastusest, mis püüab oma ohvrit omada ja pigem tappa, kuid mitte mingil juhul loobuda.
Läksin raamatukogusse põnevusromaani otsima, aga ei saanud. Lihtsalt sellepärast, et nii palju leidus seal uusi põnevaid köiteid. Tuli välja, et sain küll põnevusromaani, aga oodatust hoopis teistsuguse. Klassikalisele krimkale ei jää see küll millegi poolest alla. Pigem vastupidi.
 

10 detsember 2012

Tõnu Õnnepalu. Mandala

Eks see aastavahetuse kokkuvõtete asi ole rohkem kokkuleppe küsimus. Aga üldise vooluga kaasa minnes olgu siin ära toodud kolm põrutavat sündmust. Tähtsaid sündmusi on olnud ju teisigi, aga jäägu need sinnapaika. Omamoodi tähtsaks võib lugeda iga naeratust, mida oled kohanud. Aga siin siis minu valik:
1) suri Kõta (vaata esimest pilti paremal);
2) Lulu lapsendas mu ära (vaata viimast pilti paremal). Ja mitte ainult - ta võidab armutult kõikide südamed, see varjupaigakass;
3) ilmus Tõnu Õnnepalu "Mandala" (vaata pilti selle postituse juures).
Kõik kolm on seotud kassidega ja kaks viimast on üdini rõõmsad, seevastu esimene vähemalt sama kurb kui kaks ülejäänut kokku. Aga neid ühendab kaks märksõna: kassid ja ausus.
Selle raamatu ümber on olnud nii palju kollakat kära, et alustasin mõnevõrra ettevaatlikult. Ei saa ju olla nii, et meedia möllab mingi asjaliku asja ümber. Aga kollast ei ole selles raamatus midagi. Olgu peale - kaas on. Aga sisu küll mitte. See on üdini aus ja lihtne raamat. Sama aus kui kassid, selle raamatu peategelased. Nojah... kassid küll väga lihtsad tegelased ei ole, aga see-eest põnevad, kui neid vaadata oskad. Mõistmine on juba kõrgem pilotaaž.
Oma mullis istudes on väga värskendav lugeda, missugune näeb maailm välja Kasside ja Kirjaniku pilgu läbi. See lõhub su mulli ruttu ja põhjalikult ära ning muudab maailma kohe palju avaramaks... kuni sa jälle uue mulli kasvatad. Nii ju ikka juhtub.
Nagu viimase aja kirjandusele üldiselt omane, lõhub autor oma kirjutisega tänapäeva linnastunud pragmaatilist maailmapilti. Linn paistab huvitav sellele, kes on seal sees. Ta usub, et selles on iga päev midagi uut. Tegelikult aga ei ole seal uut midagi, kõik kordub ja see, mis tuleb, on kunagi juba olnud. Seega on uudsus  pelgalt inimeste ettekujutuse vili. Jah, linnainimesele tundub, et maal on kogu aeg üks ja seesama. Aga ei ole ju! Millal on enne nähtud, et tomatid igal aastal samamoodi kasvavad? Ikka teevad nad mingi üllatuse. Rääkimata sellest, et pähkelkõrvits muteerub millekski, mida varem pole nähtud. Või see, et lumehang ukse ees on igal hommikul erineva kujuga. Ja kunagi ei tea, millal elekter võib ära minna. Ikkagi uus.
Mind üllatab, et see raamat on müügiedetabelite tipus. Omamoodi näitab see, kuivõrd väsinud on inimesed igapäevasest meeletust tühjajooksmisest. Jooksmisest millegi järele, mis tegelikult ei ole üldse väärtuslik. Võib-olla ei ole seda kogunisti olemas, aga massipsühhoosis ei oska me ilma seda kujulemata elada. Aga sellelt rongilt maha ka ei saa hüpata. Nii tulebki see raamat kätte võtta ja vähemalt mõttes seda teha. Kassid on siin suureks abiks.

06 detsember 2012

Ebe Padu. On alles elu

Maaelu selle raamatu vaatevinklist on mustvalge. Musta on rohkem:
  • Maal on igav elada. Peab pidevalt tööd tegema.
  • Ainus infovahetuse koht on külapood. Inimesed istuvad päevad otsa selle sees ja ümber ning räägivad külajutte.
  • Kõik mehed on viinaninad. Muud nad ei teegi, ainult joovad. 
  • Kõik naised räägivad üksteist taga. Jutud on kurjad.
  • Lapsi pole mõtet sünnitada, sest poistest saavad nagunii joodikud ja tüdrukutest litsid. Ja kes seda ikka tahab.
  • Mehed tahavad pidevalt sedasamustki, aga naised ei taha. Peavad lihtsalt kohusetundest andma. Ja mida kiiremini mees hakkama saab, seda vähem tuleb kannatada.
  • Naised tahavad kallistada, aga mehed ei taha. Mõnikord kohusetundest kallistavad, aga enamasti teevad asjaliku näo ette ja lähevad traktorit putitama.
  • Kui tüliks läheb, tuleb tappa anda. Või vähemalt sellega ähvardada. 
  • Naispolitseinikud ja -kirikuõpetajad on ebanormaalsed. Eriti siis, kui nende füüsises mingeid naisterahvale omaseid jooni on.
  • Kooli õppekava on hukas. Õpetab seksima.
  • Pidevalt keegi sureb. Üks surm on hirmsam kui teine.
  • Kõikehaarav homofoobia ütleb, et homoseksuaalsus on haigus, seetõttu tuleb seda ravida.
Kaks aastat elasin Läänemaal (kus mina ka elanud ei oleks!). Kogemused ütlevad järgmist:
  • Maal ei ole kaugeltki igav. Kõik sõltub mõtlemisest.
  • Poes käiakse süüa ja tarbeesemeid ostmas. Rahvakogunemisi pole märgata.
  • Üksikud mehed joovad palju. Mõned mehed joovad mõõdukalt. Leidub mehi, kes üldse ei joo. 
  • Naised teevad vabal ajal rahvatantsu ja muud toredat. Tagarääkimiseks aega ei jätku.
  • Lapsed on toredad ja edasipüüdlikud. Purjutamine pole kuigi populaarne.
  • Mida inimesed magamistubades teevad, seda mina ei tea.
  • Kallistatakse ohtralt. Ka mehed.
  • Kahe aasta jooksul ei olnud peksust midagi kuulda.
  • Soorollid ei ole jäänud jäigalt traditsioonilistesse raamidesse. Isegi mehed jalutavad lapsevankritega ringi.
  • Seksi ei saa enamasti vältida. Küsimus on, kuidas seda võimalikult turvaliselt harrastada. Seda võiks koolis õpetada.
  • Suremus ei ole kõrgem kui mujal Eestis.
  • Homofoobia on täiesti olemas.
Selle raamatu järgi saaks suurepärase teleseriaali stiilis "Eestlane ja venelane". Näitlejad võiksid samaks jääda, lisaks Ott Sepp, Märt Avandi ja Peeter Oja. 

03 detsember 2012

Kari Hotakainen. Kaitsekraavi tee

Me kõik oleme ühel või teisel moel mammona orjad: need, kellel seda ei ole, aga kes seda tahaks, samuti need, kellel see on ning kes tunnevad hirmu selle kadumise või vähenemise ees. Lisaks veel need, kes on vanad ning kellel on esikohal nähtava kraamiga seotud moraalsed väärtused. Ja siis veel need, kes seda kõike ühelt teisele vahendavad. 
Jah, me arvame, et meid selle maailma rikkus ei morjenda, kuid tasapisi ajab see oma nähtamatud kombitsad külge, mässib meid sisse ja kui seda märkame, siis on võib-olla juba liiga hilja: me oleme sellega harjunud ega tahagi enam vabaneda.
Sellest kõigest räägib Kari Hotakainen "Kaitsekraavi tees". Pealkiri on eksitav, tegu ei ole militaarset sorti raamatuga selle traditsioonilises tähenduses. Toimuvat võib küll pidada sõjaks, kuid relvad ei ole kindlasti mitte rauast.
Peategelane kaotab oma pere. Pärast seda, kui ta tõstab vihahoos käe oma naise vastu, kolib see koos väikese tütrega minema. Nii otsustab mees oma pere tagasi võita. Ta teab, et naine unistab oma majast ning seetõttu asub innukalt tööle selleks, et see endale soetada. Meetodid, mida ta selleks kasutab, on jahmatavad. Kui arvestada sellega, et mehe majanduslik seis ei anna kindlasti mitte lootust väärikat eluaset soetada, siis tulevadki mängu teised võimalused. Ta asub vaatlema kõike, mis seondub kinnisvaraga. Ta koostab majaomanike profiili: oma terrass, saun, lakkamatu muruniitmine nädalavahetustel, grillimine (ülim nauding), aiatoolid. Samuti võtab ta vaatluse alla kinnisvaramaaklerid, kes näivad tema silmis erilised jätised. Lisaks veel vana kooli majaomanikud, kellel on asjasse hoopis teistsugune suhtumine. Kõrvaltvaatajana tuleb mängu peategelase naaber, kelle kaudu saab lugeja ka korrusmaja elaniku kirjelduse (tülikas ja tüütu, segab alati naabreid, temast tuleks lahti saada. Luurab kogu aeg). See kõik paistab lugejale läbi kõverpeegli, kuid äratundmisrõõmu on siin ikkagi küllaga. Ja nalja saab ka kõvasti (kui nalja ei saa, pole mõtet elada).
Romaan on võitnud Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna.

27 november 2012

Nadine Gordimer. July rahvas

Ka see ei ole ajaviitekirjandus. Ei ole siin klassikalises mõttes haaravat süžeed ega õnnelikku lõppu nii, nagu me tihtipeale oleme harjunud raamatut lugedes kogema. Lõppu tegelikult ei olegi. On millegi uue algus. Ainult et see uus tuleb lugejal oma peas ise valmis vormida.
Kujutlegem, et peate lahkuma oma kodust ühe võõra rahva sekka. Kui te seda ei tee, siis tõenäoliselt tabab teid pomm või juhuslik kuul. Ja kui mitte teid, siis teie lapsi. Seega tuleb minna. Tõsi küll - rahvas, kelle hulgas elama hakkate, ei olegi pealtnäha nii võõras. Üks nende hulgast on teeninud teid viisteist aastat. Aga ta on elanud teie juures ning on sunnitud omaks võtma teie elustiili ja väärtushinnangud. Nüüd pöördub kõik pea peale: teie väärtushinnangud ei maksa enam midagi. See inimene, keda olete harjunud kamandama, on äkki võrdväärne. Või veelgi enam: tema ütleb teile, mis on õige või vale. See on valus, sest mugavustega harjunud täiskasvanu ei kohane niisugustes oludes sugugi kergesti. Kui siia veel juurde lisada täiesti teistsugused igapäevaolud (toit, eluase, hügieenitingimused), on asi väga hull. Laste jaoks on seesugune kohanemine märksa valutum: nad unustavad kiiresti lugemise ning teleka ja seltsivad kohalike lastega. Kui sellisesse olukorda tuua vähegi kaasaegne tehnika - auto ja tulirelv - siis pöördub asi hoopiski pea peale. Ja tundub, et enam hullemaks minna ei saagi. 
See on raamat Lõuna-Aafrika Vabariigist ja sealsest võitlusest mustade ning valgete vahel. Kindlasti teame me sellest üht-teist, kuid meediakanalid räägivad asjast eelkõige valgete vaatenurgast. See jutustus annab probleemile hoopis uued mõõtmed. Niisiis on see kindlasti väga hariv lugemine.
Millegipärast meenus mulle Chalice lugu "Minu rahvas". See, mida ta mõni aasta tagasi kodumaa sünnipäeva kontsertaktusel esmakordselt laulis. Mida teeksid need sõnad Lõuna-Aafrika Vabariigis?

24 november 2012

Meelis Friedenthal. Mesilased

Praegu on küll niisugune aeg, et tundub, nagu elaksime koopas. Valgust pole ollagi: sa ärkad pimedas, näed neli tundi tuhmi valgust ja elad siis pimedas edasi. Mida see kõik meie hingega teeb, seda teab igaüks isegi. 
Kirjeldatud olukorras selle raamatu lugemine kahekordistab niigi efektiivset pimeduse mõju. See raamat on seestpoolt veel viis korda pimedam kui see, mis on väljas. Ja just see teebki ta huvitavaks. Selles on mingi seletamatu hõng, mille autor on suutnud ridade vahele peita ning mis lugeja justkui nõidusena endasse haarab. Nii on sisu ja vormi tasakaal suurepärane, sest raamat räägib muuhulgas nõidadest ja nõidusest.
Raske on seda raamatut ilukirjanduse alla liigitada. Ja samas ei saa seda ka ajalooteaduseks pidada. Ajalooline taust ja autori fantaasia on siin nii tihedalt põimunud, et raske on mõista, kus üks lõppeb ja teine algab. Jah, lihtne on ju uurida nähtavat olustikku (tegelikult ei ole ka see kuigi lihtne), aga kuidas sa, hing, uurid seda, mis toimub üksiku inimese sisemaailmas? Ja mis toimub ühiskondliku mõtlemise tasandil. See on ikka paras tegu, nii et kujutan ette, missugust eeltööd pidi autor tegema selle raamatu kirjutamiseks. Ilmselt peaks kaante vahele jõudnud kirjatükki pidama jäämäe veepealseks osaks.
Natuke sisust ka. Leideni ülikoolis bakalaureusekraadi saanud üliõpilane tuleb Tartusse ülikooli. Liivimaale jõuab ta oktoobris, kui - teadagi - on niiske ja pime. Jutt käib 17. sajandist, just täpselt suure näljahäda ajast. Surma hingus saadab inimesi igal sammul. Nõiaprotsessid on samuti inimeste maailmanägemist mõjutanud.  Ja niisuguses olukorras peab vaene poiss võõral maal hakkama saama...
Ma ei tea, millisest otsast oleks mõistlik selle raamatu lugemist alustada. Kui ajalooga väga hästi kursis ei ole, siis tasuks vist alustada raamatu lõpus olevatest autori märkustest, sest muidu on oht, et osa kirjapandust võib lugejast lihtsalt mööda minna.
See ei ole ajaviitekirjandus!

21 november 2012

Olavi Ruitlane. Kroonu

Kunagi kaheksakümnendate lõpul läksid peaaegu kõik mu klassivennad vene kroonu. Mul on nende sealt saadetud kirjad siiani alles. Paar aastat tagasi leidsin need üles ja lugesin läbi. Kurb ja imelik oli. Eriti kurb on see, et kõik neist ei ole enam elus. Mäletan, et kui nad tagasi tulid, olid nad justkui teistmoodi. Mitte ei saanud aru, mis nendega juhtunud on. Keegi ei tahtnud ka õieti midagi rääkida, aga maailm tundus sellel ajal justkui katkisevõitu. Tegelikult on nii, et ma pole senini kohanud ühtegi meest, kes tahaks sellest avameelselt rääkida. Küllap on see teema nii ebameeldiv, et parem mitte puudutada. Teada ju on, et inimene kustutab oma mälust kõik, mis on talumatult halb ja küllap see on põhjus, miks me üldse niisuguste kogemuste taustal ellu suudame jääda.
Olavi Ruitlane räägib vene kroonust ja teeb seda avameelselt. Ma ei tea, kui palju kirjeldatust on reaalse taustaga, aga küllap ikka midagi on. Sinna juurde lisab ta veel tubli annuse absurdimaigulist huumorit, mis annab kokku üpris mahlaka kompoti. Ja nalja saab ka kõvasti. Kolm Võrumaa selli, kes Venemaa avarustesse suunatakse, on nagu naksitrallid. Igaüks omamoodi imelik. Ja seiklused on ka sedamoodi. Ega ju vahet pole, kas suunata tuhat kassi üksikule saarele või panna pihta kolmkümmend lambanahkset kasukat. Tegelikult meenutab see lugu vägagi Švejiki juhtumisi maailmasõja päevil. Kui olukord on totter, siis tuleb see viimase piirini absurdseks ajada, sest päästa pole midagi. Ja lollimängimine võib aidata nii mõneski näiliselt väljapääsmatus olukorras.
Mina pean nalja saama. Ja seda sain ma siit piisavalt.

18 november 2012

John Irving. Neljas käsi

Kiiksuga raamat kiiksuga inimestest kiiksuga inimestele. Nagu Irvingi raamat ikka. Aga kes meist ei oleks kiiksuga? Ei ole midagi parata, et aeg-ajalt tekkib mul kiusatus seda autorit lugeda. Lakkamatult ei suudaks, sest see on suhteliselt raskesti loetav. Vahepeal võtaks midagi kergemat ja siis jälle Irvingit. Paraku on mul eesti keeles ilmunutest lugemata vaid "Veemeetodimees". Küllap otsin sellegi kunagi üles.
See on raamat, mille puhul on kaks varianti: see kas meeldib väga või ei meeldi üldse. Ma ei usu, et see kedagi ükskõikseks jätab. Ei saa ju olla nii, et sügavalt üldinimlikud teemad nagu kehaosa siirdamine, inimsuhted ja meedia mõju meie maailmapildile kedagi ükskõikseks jätaksid. Eriti siis, kui need on esitatud kergelt jaburas võtmes. Just see mind Irvingi juures võlubki.
Peategelane - käe kaotanud mees - saab siirdamisoperatsiooni tasuta kaasaandena käe endise omaniku lese. Mis siis kõik juhtuma hakkab, on huvitav ja jäägu see saladuseks. Kes tahab, see loeb. Pigem huvitab mind see, et peategelane töötab uudisteankruna kollases telejaamas, mis kajastab peamiselt õnnetusi ja katastroofe. Ta teeb oma tööd, mõeldes samal ajal sellele, kui rumal see kõik on. See, kuidas meedia rebib õõvastavad sündmused kontekstist välja, muudab need tühiseks ja saadab siis vaatajale. Nii ongi. Ja tugev on see inimene, kes oma ajusid loputada ei lase. Nii arvab peategelane, et raamatus "Charlotte koob võrku" kirjeldatud lõik, kus siga Wilbur läheb tagasi oma sõnnikuhunniku juurde, on tunduvalt sügavamõttelisem kui enamik päevauudiseid. Ja nii ongi. Eriti kui vaadata seda, mida Eesti meedia viimasel ajal peamiselt käsitleb. Kollast siin suurt midagi ei ole, aga hirmus ja kurb on küll. Pole mõtet lasta oma ajusid loputada. Ikka pea liiva alla - ja rõõmsalt edasi.

12 november 2012

Tom Cain. Mees, kes põhjustas õnnetusi

Põnevike lugemine on sõltuvus, millest ma ilmselt lahti ei saa ega tahagi saada. See on minu viis puhata pingelisest töönädalast ja pühenduda millelegi muule. Eks see algas juba lapsepõlves Astrid Lindgreniga, siis läks üle seiklusjuttudele maalt ja merelt ning nüüd siis sedasorti kraam. Ja uskumatul kombel kohanevad mu lähedased õige lihtsalt selle veidrusega ning lasevad mul päevade kaupa lugeda ilma, et keegi midagi nõuaks. Eks see meenutab vist meesterahva kalalkäiku. Et kui läheb, siis on see püha aeg ja igasugune segamine on rangelt mittesoovitav. Ma arvan, et see on pigem positiivne. Ikkagi hoiab närvid korras. Ja aitäh mu perele, kes asjast aru saab.
Tegelikult ei ole see miski põnevik, see on puhas märul. Siin on üle lehekülje laipu, verd, plahvatusi, lendavaid ajusid, luukilde. Tulistamine on selle kõrval väga õrn tegevus. Ma usun, et see on pigem raamat meestele. Vaevalt, et leidub palju naisi, kes sellisesse raamatusse minu moodi kinni jäävad. Aga mina jäin. Ja kogu lugu on kirjutatud väga filmilikult nii, et minus tekkis uudishimu, kas sellest film ka on vändatud. Seda ma kindlasti ei vaataks, aga märulisõpradele soovitaks küll. Raamatute ja filmidega ongi väga huvitav lugu: märulifilme ma ei vaata, aga raamatuid loen kirglikult. Ilmselt on asi selles, et raamatu lugemine annab kujutlusvõimele vabad käed, aga filmis on kõik juba kandikul serveeritud. Mulle küll meeldib kujutleda, kuidas helikopter õhus juhitamatuks muutub, aga filmis ega päriselus ma seda näha ei tahaks.
Kogu sündmustiku reaalseks aluseks on printsess Diana surm, mille ümber on nagunii küllalt palju spekulatsioone. Siin on siis üks neist. Ei hakka ma siin sisu ümber jutustama, seda võib igaüks mõne raamatupoe lehelt ise lugeda. Pigem paneb mind mõtlema see, kas paljud poliitilise värvinguga õnnetused on tegelikult õnnetused ning kui palju jõuab infot kõiksugustest mustadest mahhinatsioonidest pisikese inimeseni. Ja kas peakski jõudma. Mida see ikka juurde annaks. Muudaks lihtsalt meie maailmakujutluse tüki maad ebaturvalisemaks. See jutt siin kõlab küll justkui jaanalinnu oma, kes pistab pea liiva alla ja ajab tagumiku sihtmärgina upakile, aga las ta olla. Me mõtleme oma maailma välja ja siis ise elame selles. Sestap on mõistlik mõelda endale välja tore, turvaline ja värviline maailm.

10 november 2012

Aile Alavee. Luule, ametnik

Sõna "luule" on pealkirjas mitmeti mõistetav. Ka sisus. Peategelane on luulelise mõtteilmaga Luule, kes läheb Brüsselisse mutter-ametnikuks. Uus maailm, uued kombed. Kodukootud väikelinnamiljöö ja kunstiõpetaja amet asenduvad peegelklaasi, teraskonstruktsiooni ja ametnikumaskiga. Ja Luule selle kõige sees, südames ikka kodukootud Eesti. Üheskoos on paljudest rahvustest inimesi erinevate kommete ja tõekspidamistega. 
Ilma armuliinita ei saa ka kuidagi hakkama: Luule ellu ilmub prantslasest mees, kellega tal kujuneb äärmiselt vastuoluline suhe. Ühest küljest ülim romantiline õnn, teisest küljest paras annus armukadedust. Mis teha, eks need lõunamaise verega mehed olegi ühed toredad flirtijad. Ja Luule mõtleb ning tunneb nii, nagu ebakindlale naisele kohane. See on tüüpiline pilt suhtes oleva naise sisemisest ebakindlusest, mis kasvab üle piinavaks armukadeduseks. Seejuures käib pidev võrdlus enda ja konkurentide välimuse, tubliduse ja edasipüüdlikkuse vahel. Täpselt see, mis meie ümber pidevalt toimub. Ükskõik, millises riigis või linnas.
Eesti versus Euroopa. Kas Eesti on Euroopa? Kas Euroopa on Eesti? Või käib kumbki ikkagi oma rada? Kokkuvõttes ei saagi me teada, kas pealtnäha halvad või head valikud on pikemas perspektiivis halvad või head.

Joel Haahtela. Liblikakoguja

Liblikakoguja ei ole sama, mis liblikapüüdja. Pealkirjad on ju sarnased. Tegelikult on sarnasusi ka sisus: liblikasõbrad, kelle kollektsioon ei piirdu vaid putukatega. Aga kui püüdja on vägivaldne, siis koguja pole seda teps mitte.Pigem vastupidi.
Naaberrahvaste uudiskirjandusega peab ennast kursis hoidma. Sellest siis ka põhjus, miks selle raamatu riiulist üles korjasin.
Peategelane avastab ühel päeval, et keegi tundmatu on talle maja pärandanud. Alguses arvab ta, et tegemist on lihtsalt eksitusega, kuid kogu paberimajandus näitab midagi muud. Nii hakkab ta käima tundmatu kadunu jälgedes, et mõista, miks nii läks ja kellega on tegu. Ja miks just tema on see, kes saab vana maja, täis erinevaid liblikaid. Tundmatu mehe päeviku jälgedes reisib ta Euroopa mitmes paigas ja püüab mõista, mis tegelikult juhtus. Ja sisetunne ei valeta, kinnitust sellele saab ta siis, kui on tagasi Soomes. Nii selgubki, et lapsepõlves juhtunu, millest ei ole kunagi räägitud, mõjutab tema elu veel keskeas.
See ei ole põnevusromaan. Tegevust on siin vähe, pigem on see täis peategelase sisemisi mõtisklusi ja võitlust iseendaga. Väike armuliin ei puudu siit ka, kuidas siis muidu! Ja seda kõike saadab põhjamaiselt karge varjund. Kaas on muidugi ka ilus.

05 november 2012

Lauri Sommer. Räestu raamat

Juba tükk aega tahtsin seda lugeda, aga ei saanud kusagilt kätte. Nüüd siis sain.
Kunagi oli aeg, kui elasin Võrumaal. Selle sees oli veidi lühem aeg, kui töötasin Lepistu koolis. Ja selle sees oli veel lühem aeg, kui sõitsin olude sunnil rattaga Rõugest Lepistu kooli tööle ja siis õhtul jälle tagasi. Läbi Sänna. Ikka Ala-Sännast läbi, saeveskist mööda ja läbi metsa, üle Mustjõe kuni koolimajani välja. Adsoni ja Jaigi vaim kuklakarvades lehvimas.  Sestap siis hea kodune lugemine.
Ajaga on võrokestel üldse kummalised lood. See kulgeb ja tiksub rahulikult omasoodu, kusagile pole kiiret. Ja sellises ajas elamine ei väsita närve. Kõik asjad saavad tehtud kuidagi pingevabalt. Isegi koolitunni nelikümmend viis minutit on sealkandis kuidagi teisiti seatud. Ei teagi kohe, kas see on künklik maastik, mis inimesi selliselt mõjutab. Kusjuures kõik saab tehtud, iga asi omal ajal ja seejuures on enamik inimesi palju asjalikumad ja produktiivsemad kui mõni linnavurle. Küllap sellepärast, et sealtkandist lähevad kaasaja moevoolud puutumata - või siis õige õrnalt inimesi puudutades - üle. Ei ole oluline käia poodlemas, lõunastada peenes restoranis või vaadata trendikaid telesaateid. Sealkandis on olulisemaidki asju. Just sellest Sommeri Lauri räägibki. Või hoopiski kõneleb. Ja sellele ajakäsitlusele saab autor väga hästi pihta. Nii hästi, et hea kodune tunne on lugeda. Ja pikema eemaloleku järel tuleb nii mõnigi asi palju selgemalt meelde kui selle sees elades.
Omamoodi on see olustikukirjeldus, millesse on põimitud hulgaliselt esivanemate traditsiooni. Niisugust, mis on ikka veel elus, kuid mitte nähtav ja nii mõnelegi tabamatu. Selles on elu ja surma. Aga ka surm on selles raamatus kuidagi väga jõuliselt elus. Nii et raputab ikka korralikult läbi, aga kurvaks ei tee (paras lugemine ju hingedeajaks). Lisaks sellele hõljub selles Adsoni ja Jaigi vaim nii, et tegemist on väga hariva ja vaimuka kultuuriloolise ekskursiga. Omaette peatükk on siin pühendatud kassidele (muide - Lulu kiikas mitu korda üle raamatuserva mulle otsa just selle peatüki lugemise ajal. Küllap hakkab temagi juba mu lugemisharjumusega kohanema ning teeb seda innukalt kaasa. Peamiselt kõvasti nurrudes või järjehoidjat tuuseldades).
Ringiga tagasi aja juurde. Selle raamatu kiirelt ühe ampsuga allaneelamine mõjub pühaduseteotusena. Seda tuleb lugeda tasakesi tiksudes nii, nagu õigele võrumaalasele kohane. Ja Sommeri Lauri võiks veel midagi kirjutada, mina igatahes oleksin kindel lugeja.
Tervitused siis sinna Sänna kanti.

29 oktoober 2012

Janka Lee Leis. Vihmasaatjad

Laias laastus on olemas kahte sorti inimesi. Ühed on need, keda huvitab elamine nii, nagu üldine trend ette näeb. Sellise elu juurde kuuluvad hea töökoht ja ühiskondlik positsioon, väliselt normaalne paarisuhe, aktsepteeritav eluase, soovitatavalt maja linna lähendal. Hea oleks, kui lapsed käiksid eliitkoolis ja majas oleks ka vähemalt üks puhtatõuline koer. Loomulikult peavad riided olema vastavast hinnaklassist ja auto ei tohi olla vana. Näib, et sedasorti inimesed suudavad ennast identifitseerida ainult asjade, positsiooni ja sotsiaalse võrgustiku kaudu. Kui see kõik kokku kukub, on probleeme iseenda leidmisega. Sellised inimesed on väliselt õnnelikud, sest nad on ühiskondlikult aktsepteeritud. Mis sellest, et selle elu juurde kuulub tihtipeale regulaarne psühhiaatri külastamine ja igapäevased antidepressandid.
Veel on olemas inimesi, kes saavad endaga hästi läbi ilma, et nad peaksid enda väärtust ühiskonna silmis tõestama. Nad valivad oma elustiili ise ning ei lase ennast ühiskondlikest mallidest mõjutada. Loomulikult on ka neil tutvusringkond, kuid see on veidi teistsugune. Nad ajavad oma asja ega pööra suurt tähelepanu sellele, mis on trendikas. 
Kindlasti ei taha ma karjääriinimestele selle jutuga liiga teha. Usun, et on olemas ka vahepealne variant: inimesed, kes elavad "trendikalt" ja ei kaota seejuures iseennast. Ja "luuserid", kes ei leia iseennast kunagi üles.
See raamat räägib sellest, kuidas inimesed, kes peavad normaalseks esimest elutiili, peavad ühtäkki sellest loobuma. See tähendab, et neil on kaks võimalust: kas uuele rongile hüpata või leida iseennast üles ning hakata elama teistsugust elu. Üks raamatu kahest peategelasest on just niisuguse valiku ees. Kuna aga kõikide rongide uksed on tema jaoks suletud, siis ühel hetkel ta loobub. See on valus ja vastik ja paha. Aga ainult pealiskaudsel lähenemisel. Olude sunnil vahetab ta esimese elustiili teise vastu. Ja on õnnelik ning pikemalt distantsilt vaadates saab aru, kui jabur ja tühine oli eelmine elu. Niisiis - iga paha asi on millekski hea.
Lisaks sellele on väga palju juttu suhetest. Autor ütleb, et see on raamat hoolimatusest. Üks kõrvaltegelastest käitub oma suhtega just nimelt hoolimatult: ta ei räägi. Aga eks see ole laias laastus teada, et mehed üldiselt kardavad suhetest rääkida (sugugi mitte kõik mehed!). Lihtsam on vältida ja põgeneda ning tülikast üliemotsionaalsest kaaslannas lahti saada. Ma ei nimetakski seda hoolimatuseks, vaid emotsionaalseks küündimatuseks. Lisanduvad veel niisama kirehoos sõlmitud kolmiksuhted, mis lõpuks nii käest ära lähevad, et inimesed enam ise ka aru ei saa, mida nad tegelikult tahavad.
See on raamat väärtustest. Autor toob lugeja ette väga mustvalge pildi väärustest kaasaegses Eesti ühiskonnas. Pisut võimendatud esitus avab ehk nii mõnegi silmad ja paneb iseenda elu põhjalikumalt analüüsima.
Kui ma oleksin kirjanik, siis tahaksin, et minu raamatud näeksid välja sama ilusad ja kvaliteetsed nagu see siin.

26 oktoober 2012

Robert Mawson. Laatsaruslaps

Jälle läksin ja võtsin riiulist suvalise raamatu ning ei kahetse. Miks mul küll Bingo lotos samamoodi ei vea?

"Siis Jeesus ärritus eneses taas ja tuli haua juurde. Aga see oli koobas ja kivi oli selle peal. Jeesus ütles: „Tõstke kivi ära!” Surnu õde Marta ütles talle: „Issand, ta lehkab juba, sest on juba neljas päev.” Jeesus ütles talle: „Kas ma ei öelnud sulle, et kui sa usuksid, näeksid sa Jumala kirkust?” Siis nad veeretasid kivi ära. Aga Jeesus tõstis silmad üles ja ütles: „Ma tänan sind, Isa, et sa oled mind kuulnud. Mina küll teadsin, et sa kuuled mind alati, kuid ma ütlesin seda minu ümber seisva rahvahulga pärast, et nad võiksid uskuda, et sina oled minu läkitanud.” Ja seda öelnud, hõikas ta valju häälega: „Laatsarus, tule välja!” Surnu tuli välja, jalad ja käed mähistega mähitud, ja ta silmade ümber oli seotud higirätik. Jeesus ütles neile: „Päästke ta lahti ning laske tal minna!”" (Jh 11,38-44)

See raamat ei räägi Piiblist. Aga ikkagi kopeerisin siia Laastsaruse surnuist ülesäratamise loo, sest omamoodi on tegemist selle  kaasaegse versiooniga. Usun, et Piiblit lugedes näib see lugu enamikule meist väga kauge ja ebausutav. Aga loetud raamat toob selle väga lähedale. Väike poiss, kelle perekond on äsja purunenud, peab kooli viima oma õe ja tema sõbranna. Õnnetul kombel jäävad tüdrukud tema silme all bussi alla. Üks tüdrukutest sureb, teine langeb sügavale koomasse. Tema perekond ja arstid üritavad last päästa, kuid tüdruku seisund ei parane. Poiss ise vaevleb sügava süütunde käes ning hakkab maailma hoopis teistmoodi tajuma. See lugu toimub Inglismaal. Samal ajal Ameerikas hakkab tegutsema üks naisarst, kes avab erakliiniku laste koomast väljatoomiseks. Selleks kasutab ta lisaks tunnustatud meditsiinile alternatiivseid võtteid ning eksperimenteerib oma patsientidega. Loomulikult läheb ta tõsisesse vastuollu seadustega ning saab kaela hulgaliselt pahandusi. Ülalkirjeldatud perekond kuuleb sellest kliinikust ning otsustab seda viimase võimalusena kasutada...
Raamat tõstatab üles elu ja surma piirid ning muudab need tavamõtlemisega võrreldes väga häguseks. Loomulikult jäävad alles kliinilise ja bioloogilise surma mõisted, kuid need paiskuvad pea peale. Lisaks veel teadvuse ja teadvusetuse käsitlus. Näiteks küsimus, kas inimene, kes ärkvel olles unistab, on teadvusel. Kui ei, siis on suur osa meist tõenäoliselt märkimisväärse aja oma elust teadvuseta. 
Samuti on jätkuvalt aktuaalne eutanaasia küsimus. Lihtsalt võttes on tegemist halastussurmaga, kuid kui patsient ise selles kaasa rääkida ei saa, siis kus on piir, millal seda teostada võib? Ja milliste meetoditega? Kas lihtlabane juhtmete ja hingamisaparaadi eemaldamine on käsitletav eutanaasiana? Ja millal saabub piir, millest alates võib öelda, et see vähendab patsiendi piina? Kes üldse tajub seda, kas patsient piinleb või mitte? Ja kas vegetatiivne olek on ikka tegelikult nii vegetatiivne, kui arvatakse? Nii palju küsimusi.
Lisaks probleem sellest, kumb on ülim: kas seadus või inimlikkus. Ja kas inimesel on õigus otsustada asjade üle, millest ta aru ei saa. 
Raamat räägib tõsistest asjadest lihtsas ja kõigile arusaadavas keeles ning paneb taas mõtlema teemadel, mida me igapäevaelus tõrjume, kuid mille üle oleks aeg-ajalt mõistlik arutleda. Lihtsalt selleks, et mõista iseenda ja teiste elu väärtust.
Autor mängib fantaasia ja reaalsuse piiril. Nii et päris tõsielulisena seda raamatut võtta ei saa. Ja lõpus muutub kogu sündmustik pigem põnevusromaani sarnaseks. See mulle tegelikult ei meeldi, oleksin tahtnud näha sedasama tõsisust kuni lõpuni, ilma seikluste ja vägivallata. Aga ikkagi tasub lõpuni lugeda.

Liza Marklund. Nobeli testament

Kunagi suvel sattusin ajakirjandusest lugema uute raamatute tutvustust. See raamat oli ka seal. Ning kirjas oli, et Rootsi kriminull on üks selle riigi kvaiteedimärke. Niisiis võtsingi ette ja lugesin selle läbi. Kuna olen tänaseks päris palju Mankelli romaane läbi lugenud, siis paratamatult tiksus kusagil kuklas väike võrdlusmoment. Aga nii ei tohi olla. Kirjanikud on erinevad ja igaüks kirjutab omamoodi.
Raamatu peategelane on ajakirjanik Annika Bengtzon, kes satub kogemata pealt nägema avalikku tellitud mõrva Nobeli preemiate väljajagamise galal. Paratamatult toob see endaga kaasa sekeldusi politseiga ning avaldamiskeelu ajakirjanduses. Viimane halvab täielikult naise igapäevase töö. Kuna ta teab asju, millest ei tohi rääkida, siis hakkavad ka kolleegid temast eemale hoidma ning naise elu paiskub pea peale. Lisaks probleemid perekonnas, suhted naabritega uues elukohas ja muud pahandused. 
Tegemist on pesuehtsa põnevusromaaniga, mille alguses hakkab pinge tasakesi kerima, kasvab õige aeglaselt ning muutub lõpuks tõeliseks mölluks. Selles mõttes on seda hea lugeda, et ta ei neela sind alla, seda saab üsna lihtsalt käest ära panna, et igapäevatoimetusi teha ja pärastpoole edasi lugeda (Mankell raamatutega küll nii ei ole). Raamatu "rosinad" on väikesed sissepikitud lõigud Alfred Nobeli elust ja suhetest. Kui autori järelsõna usaldada, siis peaks seal toodud faktid olema ajalooliselt tõepärased. Ning sellele, kes keda tapab või taga ajab, annab see raamatule sootuks teise mõõtme ja paneb mõtlema, kuidas oma aja jõukas geenius tegelikult maailmas nii üksi oli. Ta ise kirjutab: kui ma suren, ei leina mind peale koera mitte keegi. Tema lähedale tikuvad naised, kes on huvitatud igakuisest kopsakast "toetusest", et luksuslikku elu nautida. Tuleb natuke nagu tuttav ette, kui mõelda majandusbuumi aegsele "suitsukanade" elustiilile. Pärast Nobeli surma peetakse testamendis mainitud miljoneid väheks ning üritatakse ikka juurde kaubelda. Raha on alati inimesi lolliks ajanud.
Otsapidi fantaasiamaailma ulatuv kirjeldus erinevatest teadlastest, nende tegemistest ja omavahelistest suhetest paneb samuti mõtlema, kas konkurents teadusmaailmas tõepoolest nii karm on. Ning kas seal kasutataksegi raamatus kirjeldatud räpaseid võtteid selleks, et suuri rahasid endale saada ja konkurendid kõrvaldada. Arvan, et siiski mitte, sellega on autor ehk päris korralikult liialdanud.
Mingis mõttes meenutab see raamat mulle Dan Browni: teadus ja ajalugu omavahel põimunud, lisatud paras annus häda ja õnnetust, kasuahnust ning inimlikku tigedust. Brownil lisandub veel ka müstikamoment, mis antud loos kõrvale jääb.
Aga iseenesest on see hea raamat ajaviiteks, kui pea on päevastest toimetustest väsinud ning midagi tõsist enam lugeda ei viitsi.

20 oktoober 2012

Madeleine Thien. Armastatud ja kardetud

Raamat, mis on täis sügavat kurbust. Niisugust, mis ulatub üdini ja ei lase sinust lahti. Paar nädalat tagasi ei oleks ma suutnud seda lugeda, sest kurbust oli selletagi piisavalt. Nüüd on asjalood teisiti ning kurva raamatuga on tekkinud omamoodi tasakaal.
Küllalt on räägitud sellest, missuguseid koledusi on korda saadetud lähiajaloos. Ilmselt teavad kõik üht-teist Vietnami sõjast. Kui mitte muust, siis vähemalt sellest, kuidas tublid ameerika poisid seal kangelasteks said ja pärast kogu elu kannatasid. Vähem on räägitud aga sellest, mis juhtus seitsmekümnendatel Kambodžas. Tegevus toimub tegelikult paralleelselt Kagu-Aasias ja Kanadas. Peategelane, kelle tegelikku nime me teada ei saagi, on õnnekombel põgenenud Kanadasse ja seal uue elu leidnud. Paralleelselt tema eneseotsingutega põimuvad mälestused lapsena läbi elatud õudustest. Sellest, mida punased khmeerid tema, ta perekonna ja rahvaga tegid. See on niivõrd kõikehõlmav terror, et eelmises raamatus loetud stalinlik režiim näib selle kõrval lapsemäng. Kummaline on, kuidas võim hakkab omaenda rahvast sööma. Lihtsalt, järjekindlalt hävitatakse perekonnad, kistakse nad lahku, näljutatakse surnuks... Perekond ei ole selle maailmas mingi väärtus. Isegi üksikisik on mõttetu mutrike, eriti täiskasvanu, kelle puhul on oht, et ta iseseisvalt mõtleb. Kambodža režiimi iseärasus oligi selles, et see soosis lapsi. Mitte et see oleks pakkunud õnnelikku lapsepõlve, vaid ta koolitas väikestest poistest professionaalsed tapjad, kes millegi ees tagasi ei kohkunud.
Kambodža uskumuste kohaselt sünnib iga inimene mitme eluga. See raamat räägib sellest, kuidas need elud tasapisi kaovad ning inimesed peavad edasi elama sellega, mis neile on järele jäänud. Seetõttu on see üsnagi raske lugemisvara, sest enamik inimesi on siin mitme nimega. Samuti hüppab autor ajas ja kohas edasi-tagasi, mis teeb lugemise veelgi pingelisemaks. Aga samamoodi on ju hakitud ka nende inimeste elud, kellest raamatus juttu.
Tõlkija soovitab raamatut lugeda mitu korda. Olen sellega nõus, sest tegemist on nii mitmekihilise ja nüansirikka looga, et esimesel lugemisel ei pruugi kõike tabada.

16 oktoober 2012

Tom Rob Smith. 44. laps

Raamatul ja raamatul on suur erinevus. Kui eelmine oli puhas-puhas, siis see on räpane-räpane, sest tegevus toimub stalinistlikul Venemaal. Ülimalt kaasakiskuv süžee on läbi imbunud poliitilisest terrorist ja perverssetest apoliitilistest kuritegudest. Ja neist siin raamatus puudust ei tule. Kirjanik toob välja vastuolu totaalse süsteemi ja inimlikkuse vahel.
Peategelane on julgeolekuteenistuse töötaja, kelle põhiülesandeks - ei mingit üllatust - on võimalike poliitiliste vaenlaste tuvastamine ja hävitamine. Kuni hetkeni, kui tuleb paljastada tema enda naine. Siit küsimus: kui kaugele on võimeline minema üksik mutrike totalitarismi masinavärgis? Ja selle kõigega paralleelselt pannakse Venemaa erinevates paikades toime eriti räigeid lapsemõrvu, millest ametlik süsteem vaikib. Siin lähebki peategelane vastuollu ametliku süsteemiga ning saab ise põlualuseks. Kogu järgnev sündmustik on kirjutatud nii kaasakiskuvalt, et lugemisel kaob igasugune ajataju. Nii juhtuski, et ühel päeval pidin minema tööle praktiliselt magamatuna, sest lugemine venis väga hilistesse öötundidesse. Taas pean tunnistama, et mulle meeldivad seiklus- ja kriminaalromaanid, seda juba lapseeast saadik. Mäletan, kuidas toona sai loetud seiklusjutte maalt ja merelt ning ka poolmagamatuna koolis käidud. Nii et mitte midagi ei ole vahepeal muutunud. 
Viimasel ajal olen lugenud peamiselt põhjamaiseid kriminaalromaane. See siin on hoopis teises stiilis ning pakub meeldivat vaheldust. Huvitav kooslus: inglise kirjanik, kelle raamatu sündmused toimuvad Venemaal. Kohati on süsteemi kirjeldus niivõrd jõhker, et paneb kahtlema, kas sellega mitte liiale ei ole mindud. Kes seda nüüd kinni oskab võtta, kuidas seal Venemaal tegelikult oli...
Raamatu lõpus on üllatus. Suur üllatus. Nii et tasub sellest terrorist ennast läbi närida, et aru saada, millest tegelikult jutt käib.

12 oktoober 2012

Alessandro Baricco. Siid

On olemas raamatuid, milles on palju sõnu ja palju mõtteid. Need on head raamatud. Aga on olemas raamatuid, milles on vähe sõnu ja palju mõtteid. Need on veel paremad. Baricco "Siid" on just selline. 
Lugu jutustab 19. sajandi siididtootjatest Lõuna-Prantsusmaal. Peategelane elatub sellest, et ostab maailmast siidiusside mune ning toob need kodukülla sisse. Samal ajal hakkab Jaapan vaikselt avanema välimaiste kaupmeeste jaoks. Niisiis võtabki ta ette kaubareisi Jaapanisse. Kohe mitu korda. Autor kirjeldab tema teekonda väga huvitavalt: iga kord on sõnastus täpselt sama. Kuni Baikalini. Seal toimub väike muudatus ning edasi läheb kõik jälle täpselt samamoodi. See on küll veidi meelevaldne seos, aga minu mõtted läksid lugedes regilauludele. Ikkagi ju kordus ja areng.
 See raamat on täis minimalistlikku, kuid sügavat elufilosoofiat. Lugemine tundub nii puhas tegevus, et tahaks toa mööblist tühjaks tõsta, seinad, lae ja põranda valge värviga üle võõbata, padja (valge muidugi) nurka panna ning sellel istudes lugeda. Just niisugune on see raamat ka seestpoolt. Viimasel ajal juhtuvad mu kätte raamatud, mille peategelaste elufilosoofia võib saja-aastase vanamehe ema sõnadega kokku võtta :"On nagu on ja tuleb mis tuleb". See siin on veel palju mitmetahulisem: ta räägib kultuuride kokkupõrkest ja naiselikust kavalusest. Seetõttu arvangi, et peategelane ei ole tegelikult peategelane. Selleks on hoopis tema naine, kellest on väga vähe juttu, aga kes toimuvat otsustavalt mõjutab. 
Kui maailmas leidub üks raamat, mille sisu ja vorm on ideaalses harmoonias, siis on see just "Siid". See räägib millestki õhulisest, hinnalisest ja peaaegu olematust. Ja teeb seda õhuliselt, hinnaliselt ja äärmiselt minimalistlikult (peaaegu olematult).

09 oktoober 2012

Henning Mankell. Tulemüür

See on puhas juhus, et lõpetan Mankelli "Tulemüüri" samal päeval, kui Youtubes avaldatakse küberrünnakuähvardus Eesti riigile. Paneb kohe naeratama. Mitte reaalne küberrünnakuoht, vaid see, kuidas asjad mõnikord omavahel nii veidralt kokku jooksevad.
Seekord juhtus siis nii, et vaatasin kunagi telest selle raamatu põhjal tehtud filmijupi ära. Seetõttu oli alguses väga raske lugeda. Justkui ei olnudki enam niisugust tõmmet nagu tavaliselt põnevusromaane lugedes. Ometigi on ju laialt teada, et tunni-pooleteisene teleformaat on raamatu hall vari. Nii ka seekord. Telesarja vaatamine ei anna erilist aimu sellest, mis raamatus juhtub. Ehk siis nagu ütles Mart Juur "Kirjandusministeeriumis" (see on üks väheseid köitvaid saateid meie telemaastikul, kahju ainult et vaid kord kuus): talle ei meeldi see pensionieelikust Urmas Paeti koopia, kes Wallanderina esineb. Ma nii karmilt ei ütleks, aga Raamatu-Wallanderi kujutan endale küll hoopis teistsugusena ette.
Mankell on Mankell. Ühtaegu põhjamaiselt karge ja rahulik, samas aga köitev. Ei oskagi öelda, kuidas need kaks asja kokku sobivad, aga nii see just on.  Ja Wallander on Wallander. Ühtaegu depressiivne ja saamatu, aga samas geniaalse vaistuga. Selles raamatus ehk rohkem inimlik kui teistes. Eriti meeldivad mulle viimased kümmekond lehekülge, kus saladus on lahendatud ning kirjeldatakse peategelase igapäevaelu. See rahustab lugeja lõpuks maha.
Jõuan siis ringiga algusesse tagasi: raamat räägib sellest, kuivõrd haavatavaks on maailma muutnud infotehnoloogia areng. Loomulikult mängib autor fantaasia piirimail, aga mõtlemisainet siin jätkub. Eriti kui arvestada asjaolu, et kirjutatud on see 1998, aga aeg on vahepeal edasi läinud. Ja need mõttemängud, mida Mankell mängib, on tänaseks osaliselt teoks saanud.

05 oktoober 2012

John Irving. Siidrimaja reeglid

Kui nüüd jutujätkuks eelmisele sissekandele rääkida edetabelitest, siis Irving on kindlasti minu lemmikkirjanike esiviisikus. Niisiis on tema nimi raamatukaanel kindel kvaliteedigarantii. Ka see raamat ei lükanud minu senist seisukohta ümber, pigem kinnitas.
See on hämmastav, kuidas üks kirjanik suudab luua nii mitmekihilist teost, milles peituva huumori varjus lahatakse ülimalt sügavaid kõlbelisi probleeme. Ja sama hämmastav on, et kogu see nüansirikkus ei ole tõlkes kaduma läinud. 
Loo süžee hargneb samaaegselt mitmes paigas ja kirjanik läheb sujuvalt, lausa märkamatult, ühest paigast teise üle. See nõuab lugejalt tähelepanelikkust, sest kui mõtte uitama lased ja paarist reast silmadega lihtsalt üle jooksed, siis enam ei saagi aru, mis värk on. (siit personaalne vastus Martale: EI, MA EI LOE RAAMATUID DIAGONAALIS, MA RONIN SINNA ÜLENI SISSE.). Tegelikult olid antud juhul üleni sisse ronimisega väikesed raskused, sest olen jätkuvalt harjunud lugema, kass kõhu peal, aga tema on ju nüüd juba kolm nädalat Suurte Isiksustega Kasside Maailmas ja loeb seal kõik raamatud läbi. Nii et midagi on lihtsalt puudu...
Pealkiri ütleb kõik. Juttu on reeglitest nii kitsamas kui üldisemas tähenduses. Kas on olemas universaalseid reegleid, mis kehtivad igal pool ja kõigile? Kas leidub olukordi, kus näiliselt üdini positiivne reegel muutub negatiivseks ning hakkab inimelusid hävitama? Milleks tehakse reegleid, mida on vaja lihtsalt reeglite pärast, aga mida keegi nagunii ei täida? Kas reeglite looja peab nendest ka ise kinni pidama? Kas lastekodus omandatud reeglitega on võimalik vabas maailmas hakkama saada? Nii palju küsimusi.
Ja sellise virrvarri taustal lahatakse tegelikult abordi eetilisuse küsimust. Tegevus toimub ajal, kus Ühendriikides on abort keelatud. Naised, kes on soovimatu raseduse ja rongaisadega hädas, ei oska olukorraga midagi peale hakata. Loomulikult leidub sellises ühiskonnas küllaga nurgataguseid, kus probleem lahendada, kuid see saab paljudele naistele saatuslikuks. Ja nii  kerkibki üles küsimus, kas hea reegel ikka on hea, kui see tapab inimesi. Ja kumb reegel on parem: kas see, mis tapab korraga kaks inimest või see, mis tapab ühe? Ja kas abort üldse on tapmine, sest keegi ei suuda tõestada, et lootel on hing... Niisugused probleemid siis. Ja selle kõige juures on üpris võikad günekoloogiliste protsesside kirjeldused. 
Loo alguse tegevus toimub lastekodus, kus naised käivad salaja sünnitamas ja annavad oma lapsed siis sealsamas ära. Lapsi selles lastekodus jätkub. Mingist hetkest alates saab lastekodu arst aru, et naised on valiku ees: kas loobuda lapsest (pean silmas aborti) või sünnitada orb. Rohkem valikuid ei ole. Ja mõlemat meie mõistes halba valikut nimetab doktor Jumala tööks, ehkki ta ise ei ole usklik.
Lisandub veel siidrimaja suhetepundar, nii et lõpuks ei saa inimesed ise ka enam aru, kes on kelle mees, sõber, poeg... Kõlab nagu Ladina-Ameerika seebikas, aga ei ole. Palju sügavam ja tõsisem on.
Raamat on paks nagu telliskivi. Sellesse mahub ära peaaegu kogu maailm. Asi mul siis sinna sisse pugeda on, maailmaga võrreldes olen ma ju ikkagi väike.

27 september 2012

Thomas Glavinic. Öötöö

Viimasel ajal hakkab mulle tõesti tunduma, et kõige targem on minna raamatukogusse, riiuli kõrval silmad kinni pigistada, tõmmata sealt välja esimene ettejuhtuv raamat ja hüüda: "Bingo!"
Mõni aeg tagasi kirjutasin raamatust, mis rääkis sellest, kuidas inimeste telefonid kaduma lähevad ning et see on väga hirmus. Selle raamatu puhul tuleks astuda vähemalt seitse sammu edasi ning kujutleda, et ärkad ühel hommikul maailmas, kus telefonid ei tööta, internetiühendus on katkenud, telekas vaid virvendab ning raadio sahiseb. Ühe sõnaga: täielik infosulg. Lisaks sellele märkate üllatusega, et kõik inimesed peale teie on lihtsalt haihtunud. Ja pole mingit jälge sellest, kuhu nad läksid või mis on juhtunud. Ja siis asute tegutsema täiesti üksi. Kuus nädalat jutti. Kõik eluks vajalik on olemas. Täiesti karistamatult võib astuda suvalistesse poodidesse või teiste inimeste kodudesse ning võtta sealt kõike, mida hing ihaldab. See meenutab veidi Aadama ja Eeva olukorda paradiisiaias enne pattulangemist. Ainult et kaaslane on puudu. Ja siit tulebki raamatu peateema: sul võib olla ükskõik kui palju rohkem või vähem vajalikke asju, aga kui sa oled siin maailmas ihuüksi silmitsi oma painajate ja hirmudega, siis ei ole sul neist asjadest mitte midagi kasu. Inimene on sotsiaalne olend.
Niisiis - sellel raamatul on ainult üks tegelane, kes tegutseb kuue nädala kestel peamiselt Viinis, aga mõnda aega ka mujal Euroopas. Selgitamaks välja, mis tegelikult toimub, korjab ta elektroonikapoodidest kokku hulga kaameraid ning salvestab enda arvates olulisi hetki. Kõige olulisem on seejuures asjaolu, et igal ööl võtab ta üles iseenda. Siis, kui ta magab. Ning päeval vaatab üle selle, mis temaga magamise ajal toimus. Mida edasi, seda veidramaks asjad muutuvad. Aeg-ajalt leiab ta end ärgates kohtadest, kuhu ta päris kindlasti viimati magama ei heitnud. Mõned kaamerad kaovad ajutiselt ja ilmuvad siis äkki välja. Autor oskab sündmustiku korralikult üles kruvida, nii et pinge aina kasvab. Kõik kokku annab korraliku õudusromaani mõõdu välja. Ma ei mõtle sellist odavat laiatarbekaupa, vaid vägagi väärtuslikku kirjatükki. 
Tegelikult ei ole see üldse puhtakujuline õuduslugu. Sündmustikuga paraleelselt kaevab peategelane iseenda sisemaailmas ning mõtleb asjade üle sügavalt järele. Nii tulevad käiku täiesti tõsiseltvõetavad filosoofilised probleemid nagu aja ja ruumi suhtelisus (see esimene on minu lemmik), inimese hiilgus ja tühisus, jumala ja armastuse olemus, taevas ja põrgu. Neid lugedes tabad end ikka ja jälle arutlemas, et harjumuspärastes stampides mõtlemine ei pruugi olla ainuvõimalik. Alati on ka teisi võimalusi. Ja kes võiks olla see inimene, kes ütleks, missugune neist on parim?
Võttes eeskujuks eelmist, edetabeliraamatut, tahaks kohe hakata koostama lemmikkirjanike pingerida. Thomas Glavinic saaks kindlasti sinna sisse. 
Muuseas... riiulil on ootamas järjekordne Irwing...

23 september 2012

Nick Hornby. Elu edetabelid

Väga teistmoodi raamat. Alates sõnastusest kuni süzheeni välja. Viimast nagu peaaegu polegi või kui on, siis õige veidike ja äraspidiselt. See on üheaegselt nukker ja naljakas jutustus keskealise mehe pilgu läbi. Et mida ta siis kirjeldab? Eks ikka oma elu ja mõtteid. Mees on allakäinud muusikapoe omanik ning hindab nii muusikat kui ka elu väga dogmaatilisel viisil: ta paneb kõik edetabelitesse. Igal pool on mõõdupuuks TOP5. Ja samas - kui tal endal palutakse korraga välja öelda lemmiklugude TOP, jääb ta korraga jänni. 
Mees on justkui iseendaga hädas ning ei tea ikka veel, mida ta elult tegelikult tahab. On justkui rahulolematu, aga kui pannakse reaalselt küsimuse ette, mida ta tahab, siis mõistlikku vastust sealt ei tule. Lisaks tabeldamisele on läbi kogu raamatu kirjeldatud ühe suhte arengut: selle tõuse ja mõõnasid. Peamiselt mõõnasid ikka. Ja see on peategelase üks valupunkt. Siis, kui kõik on justkui jälle hästi, siis ei saa ta ikkagi aru, kas ta tahab, et kõik oleks hästi. Mõnes mõttes on sellise äpu mehe kirjeldamisel natuke üle võlli mindud, aga ma usun, et keskealistele meestele seda lugeda oleks äärmiselt tervistav just selleks, et ennast kõrvalt vaatama õppida. Niisugune lähenemisnurk eeldaks naisautorit, aga võta näpust - ei ole. Niisiis äärmiselt kangelaslik eneseiroonia 
Väga huvitav ja äärmiselt hariv on seda raamatut lugeda nii, et võtta youtube kõrvale ja kuulata lugusid, millest jutt käib. Ja neid on siin väga palju. See on hea võimalus ennast popiklassikaga kurssi viia.
Film on ka olemas, väidetavalt hea,  aga ma pole seda näinud. Ei kujuta tegelikult ettegi, kuidas sellise raamatu põhjal filmi saaks teha. Aga filmimeistrid on ju osavad.

12 september 2012

Kirsti Vainküla. Ervin Abel. Siin ma olen

Kunagi oli aeg, mil lugesin järjest kümneid elulooraamatuid. Siis tundsin, et olen neist küllastunud. Mõni nädal tagasi raamatupoodide kataloogides tuhnides hakkas mulle see raamat silma ja ma tundsin, et tahan seda lugeda. Ei oskagi korraga seletada, miks. Lihtsalt. Niisiis - lugesingi.
Mäletan, et lapsena vaatasin vana kooli näitlejaid nagu inimesi teiselt planeedilt. Need, kes mängisid filmides, ei saanud ju olla päris inimesed, nad pidid olema kuidagi teistmoodi. Küllap olidki, aga muidugi ei suutnud ma sel ajal mõelda nende inimeste inimlikule küljele, pigem lõppesid minu arutlused rollide tasandil. Nüüd siis küsisingi endalt: mis inimene ta oli?
Sain vastuse: ta oli Suur Inimene. Just niisugune, kes suudab välja kanda need rollid, mida ta mängis. Ja niisugune, kes ei võtnud oma kutsumust ning tööd ülejala (ja kas näitleja seda üldse saabki?). Mulle meeldib see, et autor kirjeldab Abeli elu, jäädes ise täiesti märkamatuks. Tekst ei sisalda ülespuhutud emotsionaalsust, mis mind mõne elulooraamatu lugemisel väga häiris. Peategelane on kohal kogu oma hiilguses ja viletsuses ning autor ei ürita teda "üle mängida". Täpselt samamoodi meeldib mulle see, et Abeli annet ei ole kirjeldatud kellegi teise arvelt, kellegi teisega võrreldes. Iga kõrvaltegelane on siin omaette persoon, kellel on õigus olla see, kes ta on ja just nii ongi hea. 
Ka Abeli elu varjuküljed, tema nõrkused - raha, naised, ilusad riided - tuuakse välja täiesti hinnanguvabalt. Asi lihtsalt oli nii ja pole oluline, kas see oli halb või hea.
Mõnikord mulle tundub, et kipume asjadele liialt hinnanguid andma. Miks ei võiks me võtta asju ja inimesi sellistena nagu need on? Autor on sellest pahest täiesti vaba, müts maha ta ees!
Omaette väärtuse annab tekstile lisatud rohke pildimaterjal. Lugemist alustasin just sellest...
Kui võtan raamatukogust raamatu, siis hoian seda hoolikalt, sest ühel päeval tuleb see tagasi viia. Lähedane inimene on nagu raamat: ma pean teda hoidma hoolikalt, sest ühel päeval pean ma ta "tagasi andma". Ükskõik siis, kas Eesti teise otsa, maakera teisele küljele või taevastesse kõrgustesse.

08 september 2012

Anna Gavalda. Ma armastasin teda

"Ma armastasin teda" on Anna Gavalda esimene romaan. Raamatu sisu on peidus kaanekujunduse keerdkäikudes. Just niimoodi näebki välja peategelaste tundeelu: ühtaegu ilus, keeruline ja sügav.
Raamatu tegevus toimub vaid paaril päeval. Noor naine, kelle ta mees on äsja maha jätnud, saab lohutajaks oma äia. Kogu romaani sisu koosnebki tegelikult kahekõnest, millele on õige napilt lisatud emotsioone ja tegevust. Peategelased on üksteise vastu ausad, vahest ehk liigagi. Ja samas ka teravad, süüdistades teineteist kõiksugustes alatustes. Kahekõne käigus rulluvad lahti nende elude peidetud ja natuke vähem peidetud keerkäigud. Mees, kes on muidu vägagi sõnakehv, toob lagedale oma kõige suuremad saladused. Niisiis selgub, et pealkiri on petlik. Võiks ju arvata, et see vihjab mahajäetud naisele, aga võta näpust...
Kuigi see on Gavalda esimene romaan, seejuures mahult kõige väiksem, pean seda seniloetutest parimaks. Selles ei ole raasugi galvadalikku magusust, mis mind veidi häirib tema teistes romaanides. Ja sisult on see ka märksa raskem. Võib-olla olen liialt skeptiline, kuid mulle näib, et autori hilisemad romaanid on rohkem suunatud keskmise lugeja maitsele ning taotlevad võimalikult suurt müügiedu. Samas aga peab ka kirjanik millestki elama. Neile, kes Gavaldat ei ole lugenud ja magusat ei armasta, soovitan alustada just sellest raamatust.
Muuseas - Pegasuse väikeses sarjas on ilmunud eranditult head ja väga head raamatud, nii et selle sarja lugemine on kindla peale minek.

07 september 2012

Jonas Jonasson. Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus

Keeldun jätkuvalt tablettidest ning seetõttu otsustasin kasutada maarohtude ja naeruteraapia kombineeritud raviversiooni. Nüüd ei teagi täpselt, kas kõhulihased on valusad naeru või köhimise tõttu.
Raamat räägib täpselt sellest, mida ütleb pealkiri: saja-aastane põgeneb oma sünnipäeval vanadekodust, sest talle ei meeldi ees ootav suurejooneline sünnipäevapidu. Kogemata sattub tema kätte kurikaelte kohver viiekümne miljoni krooniga. Nimelt ei mahu poiss, kes on kohvri omanik, koos sellega tualetti (aga tal on ju vaja minna) ning palub vanakesel seda valvata. Vahepeal sõidab ette esimene juhuslik buss, vanake siseneb koos kohvriga ning sõidab suvalises suunas. Ja siis hakkab alles juhtuma...
 Loomulikult võtab asja käsile kuritegelik organisatsioon, kuhu poiss kuulub, samal ajal tegutseb ka politsei. Vürtsi lisab lakkamatult vusserdav ajakirjandus. Vanakesega liitub veel hulk imelikke tegelasi: mahajäetud raudteejaamas elav petis Julius, kiirtoidukoha omanik, kellel on lugematul hulgal lõpetamata kõrgharidusi (arst, loomaarst, vene filoloog, kirjandusteadlane jne), punapäine naine, kellel on kodus elevant, mees kes äritseb arbuusidega, millele süstib sisse suhkruvett. Selle  klaperjahiga paralleelselt kirjeldab autor peategelase elulugu alates 1905. aastast, mil ta sündis. Nii selgubki, et mees on otseselt või kaudselt segatud maailma lähiajaloo tähtsündmustesse:
- osaleb Hispaania kodusõjas ning päästab kindral Franco elu;
- joob tulevase presidendi Trumaniga võidu tekiilat, kui vana päss Roosevelt sureb;
- lahendab USA tuumaprogrammi võtmeprobleemid, sellele järgnevad rünnakud Hiroshimale ja Nagasakile;
- päästab Hiinas Mao noore naise;
- kõnnib jalgsi üle Himaalaja ja läheb kogemata Iraani;
- saab peaaegu haaratud ka NSV Liidu tuumaprogrammi, kuid saadetakse hoopis Vladivostokki GULAGI vangilaagrisse, sest loeb Stalinile ette vale autori luuletuse;
- pistab ühe ilutuletikuraketiga 1953. aastal põlema kogu Vladivostoki ning põhjustab sellega kaudselt Stalini surma;
- lohutab pisaraid valavat kümneaastast  Kim Jon Ili, kui see saab teada onu Stalini surmast;
ja nii edasi...
See raamat on paksult täis teravmeelsusi, ole ainult tähelepanelik ja korja need üles! Lisaks sellele tuleb lugemisel taustteadmisena kasuks ka maailma lähiajaloo tundmine (jumal tänatud, et ma Alma Materis just ajalugu studeerisin, muidu läheksid pooled naljad kaduma).

Kaks stiilinäidet: 
"...  kuid Allan katkestas vendade jutu, öeldes, et ta on maailmas nii mõndagi näinud ja kui ta sellest midagi õppinud on, siis seda, et kõige suuremad ja pealtnäha võimatumad konfliktid rajanesid kõik samal alusel: "Sa oled loll, ei, sa ise oled loll, ei, sina oled loll." (lk 157)

""Ma mõtlesin siin üht asja," ütles Allan.
"Mida?" küsis Stalin vihaselt.
"Kas sa ei peaks õige neid vuntse maha ajama?"
Sellega oli õhtusöök lõppenud, sest tõlk minestas." (lk 183)

Saja-aastase Allani seiklused pärast põgenemist meenutavad mulle mingil määral Švejki juhtumisi maailmasõja päevil: peategelane mängib lolli ja uskumatud asjad lihtsalt juhtuvad, sest nad juhtuvad (on nagu on ja tuleb mis tuleb). Peatükid maailma ajaloost meenutavad aga - ja see seos on kaunis meelevaldne - Kivirähki "Ivan Orava mälestusi".
Ootan kannatamatult 2013. aasta lõppu, mil väidetavalt saab valmis raamatu põhjal tehtav film. Seda tahaks küll näha.


03 september 2012

Alessandro Baricco. Emmaus

Olen jätkuvalt palavikus, aga keeldun kangekaelselt igasugustest tablettidest ning püüan looduslike vahendite (loe: kõikvõimalikud rohuteed ja mesi pluss küüslauk, sibul ja muu hää kraam) abil teki all higi toota. Tuleb välja küll. Ja kuidas sa, hing, siin teki all ikka oled kui raamatut kaissu ei saa? Võtsin siis selle ka läbi.
Baricco on kindlasti minu selle aasta leid. Pean teda elavaks klassikuks. Kui tutvustused ütlevad, et tegemist on filosoofi ja muusikuga, siis esimene joon tuleb selles teoses selgelt esile. Tegemist on üpris raskesti loetava raamatuga, mis on täis pikitud religioonifilosoofilisi arutlusi, põimituna seksuaalsuse ja moraaliga. Kuni selleni välja, et autor kasutab ümberjutustusi evangeeliumidest. Sellest siis ka pealkiri, sest üks kesksetest lugudest kirjeldab Emmause teel Jeesuse jüngitega  juhtunut. Samas ei maksa siit otsida dogmaatilist lähenemist, pigem on tegemist omamoodi äraspidise mõttelaadiga, milles ei ole raasugi pühaduserüvetamist.
Autor kirjeldab nelja sõbra elukäiku, kes elavad vaesemapoolse keskklassi peredes, teevad pärast kooli kiriklikku bändi ning vabatahtlikku tööd kristlikus haiglas. Nende elud on surutud turvalistesse raamidesse ning ega nad ei mõtlegi, on nad õnnelikud või õnnetud. Nende vaateväljas tiirleb aga saatuslik Kättesaamatu Tüdruk, kelle moraalikoodeks on märksa teistsugune kui nendel. Ja siit algab sõpruse purunemise ja allakäigu lugu. Selle kõigega käib kaasas koletu häbi. Omamoodi on see lugu painav ja kurb. Ja kohati arusaamatu. 
Niisiis - sellest raamatust  tasub oodata kõike muud peale meelelahutuse.
P.S. Päris hea on taruvaiku nosida. Rohkem nagu kommi eest ;)

Alessandro Baricco. Veretult

Baricco "See lugu" jättis nii sügava mulje, et otsustasin koju haarata kõik selle autori raamatud, mis näppu jäid. 
Kirjandusžanrides ei oska ma vist üldse orienteeruda, sest tutvustuses nimetatakse raamatut lühiromaaniks, aga mina peaksin seda pigem novelliks. Kui keegi suudaks mulle selgeks teha, kust lõppeb novell ja algab romaan, siis oleks hea küll. Igal juhul kulus selle läbilugemiseks enam-vähem sama palju aega kui Eestil Iisraelile korvpallimängus kaotamiseks.
Ega see pikkus ju midagi ei tähendagi, pigem ikka sisu. Seda siin võib pidada abstraktseks sõjalooks. Kuigi nimed on hispaaniapärased, ütleb autor, et kasutas neid lihtsalt kõla pärast. Tegelikult ei ole see lugu ei ajas ega kohas kuidagimoodi identifitseeritav. Sõda on justkui juba läbi, aga üksikisikute hinges käib ta ikka veel edasi. Ja nii nad käituvad jätkuvalt, nagu oleks sõda. Siit siis küsimus: millal lõppeb sõda? Ja kas ta mõne inimese jaoks üldse kunagi lõppeb? Tundub, et mitte.
Eks see ole teada tõde, et sõjaolukorras hakkavad inimesed käituma pigem nagu röövloomad. Kõik seni kehtinud moraalinormid kaovad, alles jäävad vaid hundiseadused. Just seda autor siin kirjeldab. Peategelaseks on väike tüdruk, kes jääb sõjajärgse vägivalla hammasrataste vahele. Kui lugeda sisu ja vaadata kõrvale kaanefotot, siis pääseb lugu eriti ehedalt esile. 
Lahtisi otsi jääb siin palju: kas mõnikord on ohvri ellujätmine tapmisest hoopis suurem karistus? Kui palju on võimalik andeks anda? Mis siis saab, kui inimene ise ei ole suuteline oma saatuse üle otsustama, sest olud on temast palju tugevamad? Kas on võimalik elada elu, kus puuduvad valikud?

02 september 2012

Epp Petrone. Kas süda on ümmargune?

Raamatukogus ringi luusides on tark usaldada oma intuitsiooni. Tihti on nii, et kõnnid riiulite vahel ringi ning mõni raamat lihtsalt ütleb sulle: "Võta mind, võta mind!". Just nii selle raamatuga juhtuski. Mitte keegi ei osanud mulle selle kohta midagi mõistlikku öelda, aga mina võtsin ja ei kahetse. Sellest sai hea seltsiline minu palavikus-olemise kaheks päevaks.
Kuna tegemist on niivõrd segase, uskumatu ja mitmekihilise looga, siis siin ma seda ümber jutustama ei hakka. See ei oleks aus ei autori ega ka lugeja suhtes. Niisiis piirdun nende mõne killuga, mis minus midagi liigutasid ja mis ehk teistelegi huvi võiksid pakkuda. Ja nii nagu ka teiste raamatute puhul, tasub meeles pidada: kõik on subjektiivne.
Paljud meist elavad ülimalt rahulikku ja turvalist elu: pangalaenuga ostetud maja (soovitavalt looduskaunis kohas), mees/naine, lapsed, koer, kass, auto, kindel töökoht. Ja suur osa sellest seltskonnast tunneb justkui midagi jääks puudu. Mäletan seda tunnet rohkem kui kümme aastat tagasi. See oli niisugune valu nagu keegi tahaks sulle kolm numbrit väiksemat kiivrit pähe pressida. Ja sa ei tee midagi, vaid kannatad. Kannatad nii kaua, kuni enam ei suuda. Ja siis ongi kaks võimalust: kas sa kärbid oma pea kolm numbrit väiksemaks ja jääd elu lõpuni ajuinvaliidiks või hakkad vastu. Viimast teevad paraku vähesed. Ja ma imetlen kõiki neid, kellel jätkub julgust see turvaline elu maha jätta ja tundmatule vastu astuda. Just seda autor kirjeldab, aga eriti hullus võtmes. 
Esimestel lehekülgedel on väga raske aru saada, mis värk on. Mitte midagi ei saa aru. Mida rohkem sa loed, seda enam see lugu sind kaasa tirib. Huvitav on autori ajakäsitlus. Olen alati arvanud, et aeg on vägagi suhteline mõõde. Pigem seda ei olegi, lihtsalt inimesed on selle enda jaoks välja mõelnud, et asjad selgemad oleksid (ilmselt ei ole niisugune suhtumine ajalooõpetajale kohane, aga sellest ma tundides ei räägi). See siin on raamat, milles aeg on niivõrd segi paisatud, et ei ole vahet minevikul ega olevikul. Kõik on üks. Ja see on tore, sest tegelikult ju nii ongi. Me loome endale illusiooni, justkui läheksime ajas edasi, aga tegelikult need asjad nii lihtsad ei ole.
Mõelda võib erinevalt. Igal inimesel on omad mõttemallid ning tavaliselt on need samas kultuuriruumis kasvanud indiviididel üsna sarnased. Neid, kes mõtlevad teistmoodi, peetakse hulludeks või geeniusteks. Raamatus on rohkelt erinevaid inimesi, kes kannavad endas vägagi erinevaid mõtteid. Ja elavad oma mõtete järgi. Eks tegelikult olegi ju nii, et kõigepealt mõtleme endale elu välja ja siis hakkame seda realiseerima. Kui mõtleksime teistmoodi, oleks ka elu teistsugune. See raamat peaks olema väga hea rohi neile, kes on oma mõttemalli kõvasti kinni jäänud. Ehk raputab lugemine midagi lahti?
Autor on ülimalt aus. Selles kõiges on nii palju valu. Alguses tundub, justkui see raamat oleks kirjutatud just nimelt minu jaoks (kunagi oli aeg, kui kõigest sai villand, viskasin seljakoti selga, valisin odavlennu suvalisse riiki, lendasin kohale ja vaatasin, mis saab. Sai küll). Mida edasi, seda rohkem saan aru, kui palju see lugu sisaldab lihtsalt inimeseks-olemise valu ja vaeva. Aga mitte ainult. Ka rõõmu. Seega tunneb iga lugeja ennast selles loos mingil kombel ära.
Jõudsin tagakaaneni. Keegi oli raamatut paberi all hoidnud ja midagi kirjutanud. Päike pastis aknast just niisuguse nurga all, et hakkasin vajutusjälgi tuvastama. Lugesin välja kaks sõna: "kaart" ja "bussi". Ja siis tundus, et ma tegelikult ikkagi ei tea, mis raamatus juhtus. Minuni jõudis umbes samasugune lünklik katke tervikust nagu need kaks sõna. Ja nii just peabki olema, sest nende kahe sõna vahele jääb piisavalt palju mõtlemisruumi.

31 august 2012

Indrek Hargla. Suudlevad vampiirid

Vampiiride teema ei kuulu kindlasti minu lemmikute hulka. Aeg-ajalt sattub ikkagi poolkogemata selleteemalisi raamatuid kätte. See raamat sai kätte võetud täitsa meelega. Lihtsalt selleks, et ennast kursis hoida uuema kodumaise kirjandusega. 
Kogumik sisaldab tegelikult kaheksat täiesti eraldiseisvat lugu ja "Suudlevad vampiirid" on vaid üks nendest. Võtan nad siis siin järgemööda läbi.
"Suudlevad vampiirid"- tegevus toimub õige mitmes maailma paigas ning läbi fantaasiaprisma arutleb autor inimkonna olemuse üle. See ei ole tavaline kommertslik vampiirijutt. Videviku-saagaga ei ole siin suurt midagi ühist. Küllalt palju on sügavuti minevaid arutelusid maailma asjade üle. Kohati küll natuke üle võlli, aga ikkagi mõtlemapanevaid. Nagu näiteks see, et ainsad vandenõud, mis läbi löövad, on need, mis suudavad ennast legaliseerida. Ja demokraatia on just üks seesugustest vandenõudest. Tasub mõelda... Igatahes on selles loos põnevust küllaga.
"Minu päevad Liinaga" - esmapilgul tavaline Eesti algupäraga novell. Väga palju õhkub sellest kodusust. Ja palju ka seda, mis tuleb igapäevaelus tuttav ette. Nagu näiteks see, et truu abielumees korraga noore naise pärast lolliks läheb. Lugedes näib, et kogu loos justkui on mingi salapära, lahtisi otsi jääb novelli lõpus päris palju. Ma saan aru küll, mis Hargla selle looga Tuglase auhinna võitis. Asi on seda väärt.
"Raudhammas" - kahe maailma kokkupõrge, millesse on segatud tubli annus fantaasiat. Aga ikkagi mõtlemapanev. Näiteks tasuks kaaluda selle üle, kas tõepoolest on riigiaparaat loodud selleks, et pakkuda vähestele "õnnelikele" karjäärivõimalust. Ja kas töö, mis seisneb aina uute infoühikute tootmises, on ikka mõttekas? Eriti kui seda pahna nagunii keegi õieti ei loe. Siin on ühest küljest tubli riigiametniku karjäärimaailm ning sellele vastanduv muinasviikingite ehe ja natuke robustne elustiil. Omamoodi on see aga lugu sellest, kuidas kaks noort armastajat pikapeale teineteisest lootusetult lahku kasvavad. Tuleb ju tuttav ette?
"Kadunud hingede ajaraamat" - lugu raamatust raamatus ja omamoodi fantastilisest ahelast, mis sellest lähtub. Naine, vanust umbes nelikümmend, kaotab ennast ära ja hakkab siis jälle uuesti üles otsima. Tekkib küsimus, mis siis saab, kui kujutame endale ette, et oleme head inimesed, aga tegelikult oleme oma hinge ära kaotanud. Minul tekkis tahtmine tõmmata teatud paralleel Goelho raamatutega. Teadagi miks...
Kaks Melchiori lugu - ei hakka neid siin eraldi kommenteerima. Kes teisi  lugenud on, see teab. Tuntud headuses, aga kindlasti ei sisalda niisugust pinget nagu need teised, eraldi raamatuna ilmunud. Aga eks see sõltub ju ka mahust. Väga head unejutuks. Paraja pikkusega, aga mitte igavad.
"Tema päevad Liinaga" - Omamoodi järg loole "Minu päevad Liinaga". Kui esimene on kirjutatud mina-tegelase vaatevinklist, siis teine tema naise omast. Ja siit koorub ohtralt asju, millest esimene lugu vaid aimdust annab. Igatahes on see tore, et need lood üksteise järele ei ole lükitud. Millegipärast lisab see asjale vürtsi. Mis puutub Võrumaa mütoloogiasse, siis on see edasi antud hämmastavalt elulähedaselt. Pikaajalise endise võrumaalasena tean oma kogemusest, et märkimisväärne osa sealseid elanikke võtab seda nõidade-värki üpris tõsiselt. Seda juttu lugedes hakkasin  kogu raamatust vaimustuma.
"Jõgeva elavad surnud" - andku autor mulle andeks, aga võtan seda kui omamoodi zombie-lugude paroodiat. Naersin mitmel korral päris kõva häälega. Eriti ehedalt on siin kirjeldatud seda, kuidas loomeinimesed iseendast väikesed jumalakesed teevad ja siis seda naudivad. Ainult et teised ei saa sellest aru ja hoidku, kui mitu niisugust jumalakest omavahel kokku juhtuvad. 
Lisaks sellele veel need mehed, kes alustavad flirti jalgade ja tisside varjamatust vahtimisest ning siis ülimalt veidraid ettepanekuid tegema hakkavad. Tore, et üks meeshing ka seda märkab, kui totakalt asjad mõnikord käivad. Ja andku kõik tõelised džentemenid mulle andeks...
Üks küsimus jäi õhku: kuidas haiseb zombiest välja pritsiv roheline röga? Kas nii, nagu haisevad vabaõhuürituste sinised plastikvetsud? Või nagu mädamuna? Või hoopis nagu see asi, mis väljub liiga palju pidutsenud inimese maost? Ja kas minu nohune nina ka seda haisu tunneks?

30 august 2012

Andrus Kivirähk. Kaka ja kevad

Tegelikult ma seda ei lugenudki. Kuulasin hoopis Ülle Kaljuste loetud audioraamatut. Ühest küljest kahju, et piltidest ilma jäin, teisest küljest andis hääl loetule kõvasti värvi. Panin kurke purkidesse ja üritasin neid talveks säilitada, taustaks mängimas "Kaka ja kevad". Iseenesest on see töö, mis mulle ei meeldi, aga mis sa teed, kui kevadel maha pandud kuus taime nii hullusti kannavad, et korraga ära süüa ei jaksa.
Kivirähk on Kivirähk. Olgu siis lastele või täiskasvanutele. Paneb mõtlema, mispidi selle inimese aju küll pähe on kasvanud, et ta nii meeletul hulgal geniaalseid lollusi suudab välja mõelda. Ilmselt on see üpriski individuaalne, aga minu huumorikoht on just täpselt selle koha peale arenenud, mis need naljad hästi kinni võtab. Igal juhul ei saa nende lugude puhul rääkida puhtakujulisest lasteraamatust, soovitaksin seda igas vanuses inimestele, sest sellest leiab iva igaüks, kes leida tahab. Eriti meeldisid mulle lasteaiajutud. Võib-olla sellepärast, et ma ise kunagi lasteaias käinud ei ole. Mõni koht pani tõsisemalt mõtlema ka. Näiteks see, kuidas lasteaia kindla korraga harjunud lapsukesed maal vanaema juures kuidagi ei harju, sest korralikku päevakava pole olemas, laulda, joonistada ja süüa tohib siis, kui ise tahad. Kas me oma laste aega siis niimoodi sisutamegi, et 24/7 kõnnitakse nööri mööda ja astridlindgrenlik suvi maal vanaema juures kanade ja muude koduloomadega on jäädavalt kadunud? Loodan väga, et siiski mitte...
Kurgid läksid seekord märkamatult purki. Ja mina olin lusti täis.

24 august 2012

Anne Enright. Kokkutulemine

Peategelane - neljakümne ringis naine  lahkab oma perekonna lugu läbi põlvkondade. Kogu raamatu sisu on tegelikult vaid üks pikk ja valus mõtisklus mineviku ja oleviku üle. Läbi selle jõuab peategelane taas kaotatud iseendani. Ja tunneb, et olevikus elamisel pole vigagi. Tegelikult saab asi alguse tema venna enesetapust, millega seotud sündmused - surnukeha identifitseerimine, hüvastijätu- ja matusetseremoonia - põimuvad autori mõtisklustesse. Selles on suure pere laste omavahelist nägelust ja tõsisemaid konflikte, arusaamatuid täiskasvanuid, lasteahistamist, iirlaste rahvuslikku painet (ikka see traditsiooniline katoliiklus, alkohol ja vastuolud inglastega), rutiinseks muutunud abielu.
Imelik raamat. Justkui veidi igav, aga käest ära panna ka ei saa. Ja väga valus lugeda. Nii valus, et kui korraks eemale astud, hakkab ta su mõtetes painama ja ei lase enam lahti. Omamoodi lõks. Ma saan vist aru, küll, miks selle eest Bookeri auhind anti.
Muide - erinevate väljendite poolest vägagi rikkalik.

16 august 2012

Alessandro Baricco. See lugu

Raamat ei pea olema alati kergesti loetav. Ja nali pole ka obligatoorne. Raamatute maailma võlu just selles seisnebki, et paarikümnest ja veidi rohkemast tähemärgist saab kokku panna lõpmatuid variatsioone, mis moodustavad eraldi maailmad. See siin on kindlasti omaette maailm. Ja lihtne seda lugeda ei ole. Kui aga vastu pidada ja lõpuni jõuda, siis ei kahetse.
"See lugu" on Ultimo Parri lugu. See on poiss, kes sündis 19. sajandi lõpus kusagil Põhja-Itaalia kolkas ning näeb nelja-aastaselt esimest korda autot. Tema isa võiks pidada pooleldi hulluks, sest pärast seda, kui ta on oma elus ühte autot näinud, otsustab ta avada sealsamas kolkas autoremonditöökoja. Ei ole autosid, ei ole oskusi. On vaid unistus. Aga ta teeb selle unistuse omal kombel teoks (siinkohal tõmbaks paralleeli nende kaasaja hulljulgetega, kes vaimustuvad uuendustest, panustavad sinna kõik, seejuures teadmata, kas selles kõigest ka pikemas perspektiivis asja saab). 
Poissi aga ei võlu autod, vaid hoopis teed. Ta peab autosid tühipaljasteks pärliteks kõikvõimsatel teedel. Ta näeb teid igal pool: naisterahva kaela- ja õlajoonel, esimese maailmasõja aegsetes kaevikutes (peatükk sõjast ei jää Erich Maria Remaque´ile küll millegagi alla) ja mujalgi. Nii rullub lahti ühe suure unistuse lugu, sest kord linnas isaga jalutades kõnnivad nad mitukümmend korda ümber ühe kvartali ning sealt saab poiss mõtte rajada võidusõiduringrada autodele. Lihtsalt selleks, et haarata enda valdusse korratu ruum ning hakata seda omal moel korrastama. Ruum ongi selle loo läbiv idee ja kohati on hämmastav, kuivõrd vabalt autor selle mõistega ümber käib.
Raamat koosneb mitmest esmapilgul üksteisega lõdvalt seotud peatükist. Kuid igal pool ilmub otseselt või kaudselt välja Ultimo Parri jälg. Või ta ise. Iga peatükk aga on kirjutatud erineva inimese vaatenurgast  ning seetõttu on pidevalt tunne, justkui loeksid täiesti uut raamatut. Imetlusväärne on kirjaniku oskus erinevate stiilidega varieerida ja müts maha tõlkija ees, kes seda rikkust kaduma ei ole lasknud minna. Eriti üllatav on noore venelanna Jelizaveta päevik, mis kätkeb endas rohkelt üllatusi. Aga päevikus peituva saladuseni jõuab lugeja alles siis, kui loeb raamatu lõpuni. Igal juhul on siin täiesti teistmoodi idee, kuidas ja miks pidada päevikut.
Erinevalt paljudest viimati loetud raamatutest ei ole siin jutuks raha ja karjäär. Isegi inimsuhted jäävad tagaplaanile. See on unistajate raamat. Noppisin siit välja ilusa sõnumi: iga inimene on loodud siia maailma midagi kindlat tegema. Aga paraku teeb ta seda vaid väikse osa oma elust, ülejäänud aja ta kas meenutab või unistab. Ja unistamise või meenutamise ajal ei ole ta ei õnnelik ega õnnetu.