Postitused

Kuvatud on kuupäeva detsember, 2011 postitused

Peeter Oja. 17x4

Kujutis
Üllatus, üllatus! Paras lugemisvara kiireks jõuluajaks. Ja piisavalt mõtteainet piparkookide küpsetamise kõrvale. Rohkem ei ütle! Kes tahab, loeb ise. :D

Carme Riera. Pool hingest

Kujutis
Kuidas oleks lugeda raamatut, milles praktiliselt mitte midagi ei toimu, aga ikka on huvitav? See ei ole kindlasti meelelahutuslik lugemine, sest autori mõtet peab hoolikalt jälgima. Kui ikka üritada lõpuni mõista seda, mida ta öelda tahab. Tegemist on hispaanlasest autoriga, kes kirjeldab olukorda, kus viiekümnendaid käiv naisterahvas saab äkitselt informatsiooni, mis paneb kahtlema tema seadusliku isa isaduses, ema tegutsemismotiivides ja tema surma üksikasjades. Autor püüb minavormi kasutades tekkinud sasipundart lahti harutada, seejuures lahkab ta üksikasjalikult iseenda tundeid kogu protsessi käigus. Kohati on mõttekäigud raskesti jälgitavad, sest tegevus kandub Franco diktatuuri aegsesse Hispaaniasse. Samuti puudutab autor tollaseid kultuuritegelasi, ja seda mitte ainult Hispaanias. Kindlasti on selle raamatu lugemisel hädavajalikud taustteadmised Hispaania XX sajandi ajaloost, sest muidu jääb suur osa loost täiesti mõistetamatuks. Mulle jääb lugedes täiesti arusaamatuks, kas teo

Karsten Dümmel. Öötolm ja koputus ehk Roberti toimik

Kujutis
Üle hulga aja siis raamat, milles ei ole ühtegi roppu sõna. Autor kirjeldab elu Teise maailmasõja järgses ja külma sõja aegses Saksa Demokraatlikus Vabariigis. Kui tutvuda autori taustaga, siis on mõistetav, millest niisugune teema - ta ise on omal nahal õige palju kogenud. Raamat on väga raskesti jälgitav, sest kirja on see pandud toimikuna. See koosneb üksikutest peatükkidest, mille omavahelist seost on väga raske tabada. Päris palju tuleb tegelda sellega, et selgitada, kuidas tegelased omavahel seotud on. Paneb ikka mõtlema küll, kas totalitaarses ühiskonnas toimiski niisugune kõikehaarav luuresüsteem. Näib, et kõik on teada. Koputajaid on igal pool ning koputajate sappa on omakorda pandud pealekaebajad. Õudne. Küllap see siis nii oli. Ja sinna juurde see kõikehaarav viletsus! Näib, nagu tegelastel ei olekski elus ühtegi rõõmu, ainult probleem probleemi otsa. Vaid väga lähedased inimsuhted tunduvad olevat ainsaks rõõmu allikaks, aga... Siinkohal jätan pooleli, sest kui lause lõpetan

Nirti. Ja anna meile andeks meie võlad...

Kujutis
Viimast kahte raamatut lugedes võiks arvata, et kodumaised noorkirjanikud viljelevad ainult depressiivseid romaane. Seegi raamat on pungil kurvameelsusest ja sassiläinud eludest. Ometigi, erinevalt eelmisel nädalal loetust on siin vähem fantaasiat. Autor kirjeldab, loodetavasti pisut võimendatud ja kontsentreeritud kujul, kaasaegse Eesti häda ja viletsust. Seda, kuidas inimesed oma elud viletsaks mõtlevad ja siis täpselt oma mõtete järgi viletsat elu elavad. Seejuures mõistmata, et kõik sõltub sellest, mis nende enda peas toimub. Vähe sellest, nad sunnivad oma väljamõeldud elu elama ka lapsed. Ja see juba on kurjast. Sellest loost leidsin väga palju erinevaid seoseid: ema, kes laseb ennast kasvõi surnuks peksta, aga ei võta jalgu kõhu alt välja selleks, et koos lastega oma teed minna ja elada elu, millest vist unistadagi ei julge. Tavamõistes normaalset elu. Ja kuidas siis sellesama ema tütar täiskasvanuna hakkab elama sarnast elu sarnase mehega ega julge samuti lahkuda seni, kuni ta s