25 detsember 2011

Peeter Oja. 17x4

Üllatus, üllatus! Paras lugemisvara kiireks jõuluajaks. Ja piisavalt mõtteainet piparkookide küpsetamise kõrvale. Rohkem ei ütle! Kes tahab, loeb ise. :D

22 detsember 2011

Carme Riera. Pool hingest

Kuidas oleks lugeda raamatut, milles praktiliselt mitte midagi ei toimu, aga ikka on huvitav? See ei ole kindlasti meelelahutuslik lugemine, sest autori mõtet peab hoolikalt jälgima. Kui ikka üritada lõpuni mõista seda, mida ta öelda tahab.
Tegemist on hispaanlasest autoriga, kes kirjeldab olukorda, kus viiekümnendaid käiv naisterahvas saab äkitselt informatsiooni, mis paneb kahtlema tema seadusliku isa isaduses, ema tegutsemismotiivides ja tema surma üksikasjades. Autor püüb minavormi kasutades tekkinud sasipundart lahti harutada, seejuures lahkab ta üksikasjalikult iseenda tundeid kogu protsessi käigus.
Kohati on mõttekäigud raskesti jälgitavad, sest tegevus kandub Franco diktatuuri aegsesse Hispaaniasse. Samuti puudutab autor tollaseid kultuuritegelasi, ja seda mitte ainult Hispaanias. Kindlasti on selle raamatu lugemisel hädavajalikud taustteadmised Hispaania XX sajandi ajaloost, sest muidu jääb suur osa loost täiesti mõistetamatuks.
Mulle jääb lugedes täiesti arusaamatuks, kas teos on autobiograafiline või geniaalne usutavalt serveeritud fiktsioon. Aga ehk see polegi nii oluline.

15 detsember 2011

Karsten Dümmel. Öötolm ja koputus ehk Roberti toimik

Üle hulga aja siis raamat, milles ei ole ühtegi roppu sõna. Autor kirjeldab elu Teise maailmasõja järgses ja külma sõja aegses Saksa Demokraatlikus Vabariigis. Kui tutvuda autori taustaga, siis on mõistetav, millest niisugune teema - ta ise on omal nahal õige palju kogenud.
Raamat on väga raskesti jälgitav, sest kirja on see pandud toimikuna. See koosneb üksikutest peatükkidest, mille omavahelist seost on väga raske tabada. Päris palju tuleb tegelda sellega, et selgitada, kuidas tegelased omavahel seotud on.
Paneb ikka mõtlema küll, kas totalitaarses ühiskonnas toimiski niisugune kõikehaarav luuresüsteem. Näib, et kõik on teada. Koputajaid on igal pool ning koputajate sappa on omakorda pandud pealekaebajad. Õudne. Küllap see siis nii oli.
Ja sinna juurde see kõikehaarav viletsus! Näib, nagu tegelastel ei olekski elus ühtegi rõõmu, ainult probleem probleemi otsa. Vaid väga lähedased inimsuhted tunduvad olevat ainsaks rõõmu allikaks, aga...
Siinkohal jätan pooleli, sest kui lause lõpetan, pole teistel lugejatel enam mõtet raamatut avada. Aga avada tasub, mis sellest, et lugemine nõuab pisikest pingutust.

07 detsember 2011

Nirti. Ja anna meile andeks meie võlad...

Viimast kahte raamatut lugedes võiks arvata, et kodumaised noorkirjanikud viljelevad ainult depressiivseid romaane. Seegi raamat on pungil kurvameelsusest ja sassiläinud eludest.
Ometigi, erinevalt eelmisel nädalal loetust on siin vähem fantaasiat. Autor kirjeldab, loodetavasti pisut võimendatud ja kontsentreeritud kujul, kaasaegse Eesti häda ja viletsust. Seda, kuidas inimesed oma elud viletsaks mõtlevad ja siis täpselt oma mõtete järgi viletsat elu elavad. Seejuures mõistmata, et kõik sõltub sellest, mis nende enda peas toimub. Vähe sellest, nad sunnivad oma väljamõeldud elu elama ka lapsed. Ja see juba on kurjast.
Sellest loost leidsin väga palju erinevaid seoseid: ema, kes laseb ennast kasvõi surnuks peksta, aga ei võta jalgu kõhu alt välja selleks, et koos lastega oma teed minna ja elada elu, millest vist unistadagi ei julge. Tavamõistes normaalset elu. Ja kuidas siis sellesama ema tütar täiskasvanuna hakkab elama sarnast elu sarnase mehega ega julge samuti lahkuda seni, kuni ta sellest ringist lihtsalt jõuga välja kistakse.
Vägivald on üldse üks imelik asi: inimesed lasevad endaga pahasid asju teha, kannatavad ja justkui naudivad oma kannatusi.
Jällegi tahaks küsida, kas lapsena pidevat vägivalda kogenud inimene on suuteline elama normaalset keskmise inimese elu (ah, mis üldse on normaalne?). Ja kui ta näiliselt justkui elabki hästi, kas ta leiab endas jõudu tunda rõõmu sellest mis on või kannab oma kurvameelsust kogu elu kaasas?
Toredaid ühiskonnakriitilisi seiku leidus siin ka. Minu jaoks oli see parim osa loetust. Pean silmas Põmpa tegelaskuju. Eriti meeldis mulle mõte, et filmides ja romaanides söödetakse meile ette rolle armastajatest. Paratamatult võtame need rollid üle ning hakkame elama nii, nagu seal näeme (või loeme). Aga kuna see pole päriselu, siis ei saagi sellest midagi välja tulla, sest reaalselt käivad asjad hoopis teisiti. Ei reeda ma siin Põmpa vigureid, aga need on väga vaimukad ja kohati kergelt kriminaalsed. Midagi peab lugejale ka üllatuseks jääma.
Veel üks seos: Põmpa ja Lilli arutlevad taas raamatute üle ja jõuavad järeldusele, et õnneliku lõpuga (loe: õnneliku armastusega lõppev) raamat on tegelikult proloog. Päris lugu alles peaks järgnema. Ja kuidas siis lõpetab Nirti oma raamatu? See on ilus vingerpuss lugejale.
Igal juhul olen sellega päri, et raamat on väärt auhinda, mille eelmisel aastal võitis. Kindlasti tasub lugemist. Peaks nüüd Margus Tamme uue kirjatüki kusagilt üles otsima...

30 november 2011

Mari Järve. Esimene aasta

Seekord alustan lõpust: "Ta vaatas maailma lõppu ja nägi sellest läbi". See on raamatu viimane lause. Kui seda ei oleks, siis poleks seda raamatut olemas. See on lugu laipadest. Minu jaoks on just see teema domineeriv. Tegelikult ma ju tean, et idee on hoopis mujal, aga minu jaoks jäid kummitama ainult laibad, laibad, laibad. Isegi unenägudesse tulid nad.
Hea on lugeda kodumaise autori lihtsas keeles kirjutatud raamatut. Kuidagi kodune. Samas - sisu on masendav ning paneb paljude asjade üle järele mõtlema. Näiteks selle üle, mis siis saaks, kui peaksime loobuma tsivilisatsiooniga kaasnevatest mugavustest. Tean ju küll filmidest ja ajalooraamatutest, kuidas inimesed sõjaolukorras loomastuvad, aga see kirjeldus siin on kuidagi eriti räige. Ja ausalt öeldes ei leidnud ma positiivset suunda ka raamatu lõpust. Hoolimata ilusast lõpulausest. Kõik halb, mida lugu sisaldas, mattis selle pisukese hea, mida autor raamatu lõpuosas näpuotsaga pakkus.

21 november 2011

Juha Vuorinen. Rasedusarmid.


Oh sa mu meie! Ma pole vist elus nii roppu raamatut lugenud. Soome naljadel on ikka täiesti äratuntav stiil. Kui keegi on vaadanud "Kinnuneni" (üks jabur soome film), siis see siin on "Kinnunen" kuubis.
Aga nalja saab seda lugedes kõvasti. Enamik neist naljadest on muidugi tugevasti üle võlli, nii et kombekale inimesele see raamat arvatavasti ei sobi. Küllap ajab suisa vihaseks. Kuna mul aga viimasel ajal on kohutavalt kiire elutempo ja ma pean kogu aeg väga asjalik olema, siis jaburaks vahelduseks sobib see raamat küll.
Autor kirjeldab seda, mida tunneb mees, kui tema naine on rase. Uskumatu - kas mehed siis tegelikult ka nii tunnevad? Siin käib võimas sisevõitlus - ühest küljest tahaks mees ju vabadust ja toredat elu, aga teisest küljest tunneb tohutut vastutust oma naise ja veel sündimata lapse ees. Viimane ehk ongi raamatu iva.
Et peategelane töötab taksojuhina, siis omaette lugemisvara on tema klientide kirjeldus. Loomulikult käib ka siin jutt enamasti allapoole vööd. Minu jaoks olulisim koht oli tõsisemat laadi mõtisklus sellest, mida mees peaks tegema, kui ta oma rasedat naist petab. Füüsiliselt. Siin toob autor sisse ühe jutuajamise kliendiga (taksos), millel on üsnagi sügav mõte sees.
Küllap peab enamik lugejaid seda raamatut labasuse tipuks, aga eks igal kehval või keskpärasel raamatul on ka oma head küljed.
Tegelikult - rohkem ma vist seda autorit ei loe. Aga mine tea...


08 november 2011

Jaanus Harro. Uimastite ajastu

Nagu pealkirjast aimata võib, räägib raamat uimastitest. Võiks ju arvata, et see on viimastel aegadel rohkelt käsitletud teema, ometi on autor leidnud ainesele oma vaatenurga. Oleme harjunud, et uimastitest räägitakse tavaliselt vormis „oi kui paha, ei tohi“. Samuti on liikvel puhtalt spetsialistidele suunatud erialakirjandust, millega lihtsurelikul pole suurt peale hakata, sest need kubisevad terminitest, millest ilma eelneva koolituseta aru ei saa. Siin aga on tegemist tavainimesele suunatud raamatuga, mis lähtub teaduslikust vaatenurgast.

Raamatu ülesehitus on mõneti ootamatu. Võiks ju arvata, et autor hakkab rühmiti süstemaatiliselt läbi võtma erinevaid uimasteid. Osaliselt see nii ka on, ometi ei järgi ta siin ette võetud mustrit, vaid toob raamatu keskel sisse toredaid inimlikult ja ühiskondlikult tasandilt lähtuvaid vahelugemisi.

Juba lähenemine põhimõistetele on veidi tavatu. Mina lugejana pole varem kohanud nii selgelt välja öeldud mõtet, et uimasti on ravim. Samuti on võhiklikule lugejale piisavalt selgeks tehtud, mis vahe on mõistetel „uimasti“ ja narkootikum“. Raamatu algusest lõpuni läbib seda punase joonena üks mõte: kõik uimastid ei ole pahad ja mõnda neist ei maksaks sugugi vältida.

Väga arusaadavalt kirjeldab autor uimastite mõju ajule, tuues sisse ka värvilisi jooniseid, mis paraku jäävad erialamõistete tõttu võhikule osaliselt arusaamatuks. Ometi saab lugeja pildi (kas just põhjaliku ja tõepärase, sest igaüks lähtub ju ikkagi oma taustteadmistest) sellest, mida uimasti laias laastus meie sees teeb.

Ei ole mõtet siia lisada lühikirjeldusi erinevatest uimastitest ja nende mõjust, sest raamat on piisavalt kättesaadav ja iga huviline ise saab antud temaatikaga tutvuda. Minu jaoks hoopis huvitavam oli lugeda uimastite ajaloolisest ja kultuurilisest taustast. Nii näiteks toob autor mitmel pool sisse Oopiumisõdade temaatika: ühest küljest näitena sellest, kuidas riik oma alamaid uimastipoliitika abil mõjutab (ütleks lausa – manipuleerib) ning kuidas uimatite abil oma majandushuve realiseerib. Minu jaoks uudsena tuuakse sisse lähenemine, et Oopiumisõjad lõppesid lähiajaloos Hong Kongi liitmisel Hiinaga. Ütleks, et väga radikaalne lähenemine … Harro toob sisse põnevaid näiteid amfetamiinist ja kaasaegsest lennuväest, paavst Leo III ja tema vaimustusest Vin Marianist (kokaiiniveinist) ning palju muudki. Ma ütleks, et kohati lausa pikantset.

Lisaks ajaloole on Harro toonud ka mõningaid näiteid kirjandusest, kunstist ja muusikast, kogunisti on loonud sellest eraldi peatüki. Põnev on lugeda kaasaegset tõlgendust Homerose või Shakespeare`i teostest. Ilmselt ei tuleks ise selle pealegi, et kirjeldatud keskkonnas on tegemist mingi konkreetse uimastava ainega.

Aga veel uimastipoliitikast. Autor toob kaasaegseid näiteid sellest, kuidas riik mõjutab uimastipoliitika abil rahvamasse, lisades siia statistika uimastiäri kohta. Ta võrdleb selle käivet kogunisti naftaturu omaga. Siinkohal on mul küsimus: kuidas on võimalik teha adekvaatset statistilist kokkuvõtet illegaalse kaubanduse kohta? Vaevalt küll narkoärikad ise annaksid aru sellest, kui hästi või halvasti neil läheb. Seega võib arvata, et kõikvõimalikud numbrid ja võrdlused on pigem oletuslikud.

Meie nulltolerantsiga (vähemalt ametlikult) harjunud ühiskondlikus kontekstis on uudne ja veidi võõrastav lugeda liberaalsest uimastipoliitikast. Oleme ju harjunud, et uimastid on pahad ja sellel teemal ei vaielda. Siin toob aga autor korduvalt ja õige mitmel pool sisse uue lähenemise: kumb on ühiskonnale kahjulikum, kas uimasti ise või sõltlase poolt tekitatud kahju? Ja vastab ka ise: ilmselt ikka viimane. Seega: ühiskondlikus plaanis ei ole probleemiks mitte sõltlaste karistamine ja nende radikaalne võõrutamine, vaid hoopiski probleemi lahendamine sellisel moel, et ühiskond sellest võimalikult vähe kannataks. Nii pakutaksegi välja muuhulgas meilegi tuntud süstlavahetusprogrammi, aga ka kontrollitud asendusaineid. Miks ka mitte? Siin aga astub mängu meditsiinieetika: kas metadooni andmine sõltlasele on arstieetika seisukohalt aktsepteeritav. Kui aga lähtuda sellest, et sõltlane saab ju sellest abi ja uimastit tituleeritakse kui ravimit, siis küsiks edasi: kas igasuguse ravimi andmine haigele (kõik ravimid võivad ju teatud tingimustes kahjulikud või isegi surmavad olla) kuulub kokku arstieetikaga. Seega – antud küsimuses valitseb õhkõrn piir, mille määrajaks ilmselt vist küll mitte ükski lihtsurelik ei tahaks hakata.

Aeg-ajalt kerkivad meie ühiskonnas esiplaanile vaidlused kanepi mõjude kohta. Küll ja küll räägitakse sellest, et kanep tekitab vähem kahju kui näiteks nikotiin. Küllap see ka teatud nurga alt vaadatuna nii ongi, ometi selgitab autor piisavalt selgelt kanepis kätkevaid ohte, eriti selle tarvitajate kalduvust millegi kangema peale üle minna. Ja see omakorda on juba ohtlik. Üldse paneb raamat mõtlema, kas oma psüühika mõjutamine erinevate ainetega on inimkonnale igiomane. On ju siingi toodud rohkesti näiteid looduslikest hallutsinogeenidest, millest meile tuntuim on kindlasti punane kärbseseen. Kui siia juurde veel lisada informatsioon kofeiini käsitlevast peatükist, siis jõuame järeldusele, et meie ühiskond on uimastitega üdini läbi imbunud. Ei ole neist puutumata ei lapsed ega vanuridki. Aga kas see ongi nii paha?

Tubakat käsitlevat peatükki alustab autor stereotüüpse mõttekäiguga sellest, et igaüks tunneb mõnda inimest, kes kogu elu on suitsetanud, aga ikka elab vanaks ja mõnda noorelt surnud tervislike eluviiside harrastajat. Sellest lähtuvalt teeb Harro lugejale piisavalt selgeks, kuivõrd mustvalge on niisugune lähenemine, elul on ju ometi palju rohkem värve. Kindlasti paneb mõtlema see, kuivõrd tõenäolise sõltuvuse tubakas korduvale tarvitajale ikkagi tekitab ning kui rasked on võõrutusnähud. Ja siit lähtuvalt tuuakse võllanaljana esitatud mõttekäik: riigil on kasulik tegelda tubakaäriga, sest see toob riigikassasse palju raha sisse. Liiatigi surevad suitsetajad oletatavasti varakult – seega jääb ära ka kohustus vanureid üleval pidada. Jah, riigile ju igati kasulik, aga …

Raamatu lõpuosas esitab autor küsimuse, kuidas ikkagi minimeerida uimastite kasutamist ülemaailmses mastaabis. Takistuseks siin on eelkõige riikide ebaühtlane uimastipoliitika, mis kokkuvõttes annab kesiseid tulemusi (võrrelgem kasvõi Hollandit ja Taid). Samuti esitab ta küsimuse, kas ja kuidas noortele uimastitest rääkida. Seda kirjatükki kirjutades kuulasin just uudist meie keskmise kooliea rüblikute uuest kombest tulemasina gaasi nuusutada. Minu esimene reaktsioon sellele uudisele oli järgmine: ka need, kes seni veel midagi asjast ei tea ja kellel puudub piisavalt mõistlik kodune kasvatus, proovivad selle nüüd kindlasti ära. Kurb, kuidas reklaam ja meedia iseenese eesmärkidele mõnikord vastu töötama hakkavad. Selle kohta on rohkelt näiteid ka käesolevas raamatus.

Minu küsimus, mis jäi raamatu lõppedes õhku, on järgmine: miks on ajalooliselt juhtunud nii, et rohkelt uimasteid on illegaalsed, aga alkohol ja tubakas, mida ei saa lugeda sugugi vähem ohtlikeks, on riigi ja ühiskonna poolt (tubakas küll viimastel aegadel vähem) aktsepteeritav. Võiks ju põhjendada seda pikaajaliste kultuuriliste traditsioonidega, aga selles osas kehtib argument küll ainult alkoholi kohta. Tubaka tarvitamise traditsioon ei ole õhtumaades sugugi pikaajaline. Umbes samal ajal tutvusid eurooplased ka kokapuu lehtedega, miks me siis tänapäeval neid tubaka asemel poest osta ei saa? Pealegi – alkoholi tarvitamine oli põhjendatud vaid seni, kuni inimkond õppis vett destilleerima. Asjad võivad ikka mõnikord päris arusaamatud olla.

Et minust nüüd valesti aru ei saadaks: ma ei ole kokaiini, kanepi ega muu kahjuliku aine propageerija. Arvan lihtsalt, et ühiskonnal oleks palju lihtsam, kui uimastid oleksid kontrolli all või hoopiski olemata. Või vahest siiski tass kohvi...

26 oktoober 2011

John Irving. Lesk üheks aastaks

Otsustasin, et loen läbi kõik, mis Irvingilt eesti keeles kättesaadav on. See on tõeliselt nauditav. Siiski - see raamat on väga-väga tõsine. Kuigi kriitikud nimetavad seda tragikoomiliseks, on siin võrreldes Garpi maailmaga nalja vähe. Ja hea ongi - kahekümneaastase vahega kirjutatud raamatutest on näha, et kirjaniku käsitluslaad on oluliselt muutunud. Ma ütleks, et sügavamaks. Samas - kolme raamatu põhjal näib, et kirjanikku painavad mõningad "läbivad teemad". Kõigis kolmes (lugesin kunagi ammu ka "Kuni ma su leian") raamatus käsitleb Irving rohkemal või vähemal määral prostitutsiooniteemat. Tundub, et kirjanikul on sellega mingi isiklik kokkupuude (mis ei pruugi ju tähendada teenuste kasutamist). Samuti on kõigis põhiteemaks laste ja vanemate sassiläinud suhted. Kirjanik üritab edasi anda seda, mida tunneb laps, kelle üks vanem on arusaamatul kombel maha jätnud ja mis juhtub siis, kui pärast aastakümnete möödumist taas kohtutakse.
Selle loo teeb pikantseks noore mehe ja vana naise armulugu. Kohati tundub see suisa liiga aus, lausa valusalt aus. Aga küllap on sellel mingi põhjus. Ja maailmas juhtub ju igasuguseid asju.
Veel kord võtab autor üles kogemuse ja loomingu seosed. Ta kirjeldab seda, kuidas kirjaniku kogemustest sünnib teose süžee. Nii näiteks, selleks, et lugu usutavana esitada, külastab Ruth Cole Amsterdami Punaste laternate linnaosa prostituute. Mis sellest saab, seda ma siin ei reeda, aga juhtuma hakkavad lood, mida Ruth kindlasti pole planeerinud.
Raamat lõppeb ameerikaliku happy endiga. Aga see ei sega, sest lugu ise ei devalveeru (mõne raamatu puhul on tunne, et lõpp rikub raamatu ära) ega muutu läägeks. Loo lõppu jääb piisavalt palju lahtisi otsi, mis tuleb alati kasuks.
Kaua mõtlesin, miks raamatul selline pealkiri on. See selgub alles üsna lõpus. Sisu toetab kindlasti ka esmapilgul arusaamatu kaanekujundus.
Korraks - kusagil keskel - näis mulle, et lugu läheb igavaks. Võib-olla tuli see Irvingi-küllastusest. Õnneks jätkus mul meelekindlust jätkata. See tasus ära: viimast kolmandikku lugedes jäin jälle raamatu sisse kinni.
Irving on klassik. Selles ma küll ei kahtle.

05 oktoober 2011

Maeve Binchy. Frankie perekond

Perekonnata laps, kellel on perekond...
Pärast Irvingit tundub see raamat mannetult keskpärane. See räägib tüdrukust, kelle esimene elupäev on ühtlasi tema ema viimane. Nii satub väike Frankie elama oma isa juurde, see omakorda on oma (väidetavast) isadusest saanud teada veidi aega varem. Seega - laps elupõletajate juhuslikust seksuaalvahekorrast.
Raamat on tüüpiline naistekas, samas mitte liiga lääge. Nii et lugesin selle ikka lõpuni. See kirjeldab noore isa muutumist - loomulikult positiivses suunas. Laiemas mõttes käsitleb see ühe Dublini töölisrajooni väiketänava asukate elu, tehes seda ülimalt üksikasjalikult. Minu jaoks on see kõik veidi laialivalguv, sest tegelasi on palju ja igaühe elu üritab kirjanik edasi anda võrdsel määral. Nii ongi teinekord raske jälgida, et kes ja mis. Olukirjelduste puhul on küll tore see, et lugeja saab pildi kõiksugustest tegevustest - samas jääb nagu väheks asjade filosoofilisest, kogunisti tundelisest poolest. Kohati näib see lihtsalt kiretu tegevuste edasiandmisena. Loomulikult ei puudu niisugusest raamatust Libe Ilusmees ja Kuri Nõid.
Tegelikult - kui ikkagi lõpuni lugeda, tuleb intriigi ja probleemi päris rohkelt. Kohati isegi köidab.
Muuseas - ma ei saa aru, miks kaanepildi tital on jalas valged saapakesed. Oleksid pidanud roosad olema.

03 oktoober 2011

John Irving. Garpi maailm

Irving on hea raamatu garantii. Seda autorit tasub alati lugeda. Kunagi ammu lugesin "Kuni ma su leian" ja tänaseni võin üsna üksikasjalikult edasi anda selle raamatu sisu. Seda iga raamatuga ei juhtu. Loomulikult sõltub käik lugeja maitsest, aga ilmselt sobib mulle suurepäraselt veidi ülepaisutatult räige maailmavaade. Ma ütleksin - aus. Isegi liiga.
Garpi ema Jenny Fields on oma aja kohta eriline naine. Ta ei taha elada kõrgkihi hulgas, kust ta pärineb. Selle asemel valib ta põetaja ameti. Ta ei taha olla kellegi naine ega kellegi armuke, vaid otsustada oma elu üle ise. Nii ta siis "hangib" oma ainsama lapse ühe surmavalt haavatuga haiglas, kus ta töötab. Sel teel saavutab ta selle, mida tahtis: tal on laps, aga mitte mees. Hiljem kirjutab ta oma elust raamatu ning saab tohutult populaarseks. Ometi hakkab tema lugu elama omaette, lausa väljub kontrolli alt. Tema pooldajatest kujuneb äärmuslik, lausa jabur naisõiguslaste rühmitus (oi-oi, kui totrana tundub kogu poliitika selles valguses).
Ka Garpist saab maadlev kirjanik. See ongi raamat kirjanikust, tema elust, loomingust ja selle seostest kirjaniku kogemusega ning sellest, missuguseid ettearvamatuid tagajärgi võib raamatu avaldamine endaga tuua.
Pärliteks selles raamatus on lõigud Garpi kirjutatavatest raamatutest. Kindlasti ei tohiks neid lugeda alaealised (mida nad kindlasti pärast minu kommentaari lugemist teevad), sest need on kohati suisa pornograafilised.
Raamatu viimase peatüki lugemine on suhteliselt vaevaline, sest pinge on maas. Midagi ei juhtu. Ma ei saa aru, miks kirjanik selle üldse kirjutas, aga ju siis oli vaja.
Igatahes - mehel, kes niisuguse hullu loo välja mõtleb, peab olema 50% rohkem ajukääre, kui tavalisel inimesel.
Veidikese täiendust ka sõnavarale: ibra - mees, kes mõtleb ainult seksist; laiemas tähenduses jama.

26 september 2011

Tuna Kiremitçi. Palved on igavesed

Kaanekujundus ja pealkiri tekitavad eelarvamuse, nagu oleks tegemist üdini usuraamatuga. See on petlik. Midagi niisugust sellest raamatust ei leia. See on veider lugu kahe erineva naise saatusest.
Tegevus toimub ühes Kesk-Euroopa ülerahvastatud väikelinnas. Vana üksildane naine otsib ajalehekuulutuse kaudu türgi keelt kõnelevat palgalist. Kuulutusele vastab noor üliõpilane. Töö on omapärane: kord nädalas tuleb vanadaamiga lihtsalt vestlemas käia. Nii hakkavadki vestluse käigus lahti kooruma lood kahe inimese elust.
Autor on valinud huvitava esituslaadi: kogu raamat seisneb ainult kahekõnes. See ei sisalda mitte mingeid kirjeldusi tegevuse, näoilmete ega liigutuste kohta. Isegi tegevuse asukoht on aimatav vaid kahekõne kaudu. Filmitegijatele oleks see vist maiuspala, sest annab väga suure vabaduse looja fantaasiale.
Ei ütleks, et ma seda raamatut lugedes unustamatu elamuse oleksin saanud. Samas - lugesin selle lõpuni, mida ma iga raamatu puhul sugugi ei tee (häbi-häbi!). Taskuformaat ja pehme köide annavad võimaluse seda käekotti pista, et sobival hetkel suvalises kohas lugeda. Paras kolmetunnine vahepala, liiatigi keeleliselt väga lihtne (ilmselt on siin oma roll tõlkijal).
Peaaegu unustasin: jälle see ammendumatu teema: juudid ja Teine maailmasõda. Uskumatu, kui palju ja kui erinevatest vaatenurkadest seda lahata saab!

13 september 2011

John Fowles. Liblikapüüdja

Ma ei soovitaks seda lugeda kurvameelse loomulaadiga inimestel. Ka minul, kes ma ennast pean parandamatuks optimistiks, tekkisid pärast selle lugemist uinumisraskused.
Eesti keeles on raamatust ilmunud õige mitu erineva kaanekujundusega trükki, mis iseenesest juba viitab sellele, et tegemist on klassikaga.
Teoses vastandub kaks äärmuslikult erinevat maailmavaadet: ühest küljest vaba mõtlemist idealiseeriva kunstitudengi ja teisest küljest haiglaselt kiiva ilmsete isiksusehäirete all kannatava mehe omad. Kogu lugu seisneb selles, et teine võtab esimeselt vabaduse. Loo ülesehituse teeb huvitavaks see, et samu sündmusi käsitletakse mõlema osapoole vaatenurgast. Kindlasti on siin mõtlemisainet selle üle, kuivõrd erinevalt võivad inimesed asju ja sündmusi näha ja mõista. Loo arenedes käsitleb kirjanik sedagi, mida teeb pikaajaline vabadusekaotus inimese hingega. Ja jällegi on siin näha omamoodi võitlust kahe ülalkirjeldatud mõtteviisi vahel. Ja siis veel igihaljas teema: armastus. Kas me nimetame selle nimega sama tunnet, või tõlgendab igaüks seda sõna erinevalt?
Muide - olen kusagilt kuulnud, et armastus ja omamisinstinkt said tihedalt ühendatud sellest ajast, kui maailma tekkis eraomand. Kas pole loogiline?
See on tõeliselt valus lugu, eriti õudseks kujuneb aga lõpplahendus.
Raamat on väga filmilik, seda lugedes üritasin kujutleda, milline võiks see kinolinal välja näha. Hiljem selgus, et tegelikult on sellest loost film "The Collector" (1965) olemas, aga jällegi ei ole ma seda näinud. Peaks vist vaatama.

06 september 2011

Carol Drinkwater. Neli (viis) oliiviraamatut










Carol Drinkwater on inglise näitlejatar, kes küpses eas otsustas läbi teha järsu elumuutuse: ta abiellus prantsuse produtsendiga ning koos ostsid nad Lõuna-Prantsusmaale Cannes´i lähedale vana mahajäetud oliiviistanduse.
Kõik viis (eeldatavasti, sest läbi olen lugenud neist kolm ning viimast pole sootuks kätte saanud) raamatut kirjeldavad paari elu ja tegemisi uues keskkonnas. See on omamoodi monotoonne, võiks öelda, et pigem päevik. Samas ei kasuta kirjanik päevikustiili, lihtsalt kirjeldab vabas vormis oma igapäevaelu. Ei ole siin oodata sündmuste arengut, kulminatsiooni ega lahendust, kirjanik lihtsalt ON ja märgib selle üles. See ei tähenda, et raamatutes ei tuleks ette rohkem või vähem vapustusi. Näiteks kolmandat raamatut läbib algusest lõpuni suhtekriis ning selle jälgimine pakub omamoodi pinget.
Need on lood OMA KOHA ja läbi selle iseenda leidmisest. Omamoodi vürtsi pakuvad kõiksugused pisiasjad, mida autor kirjeldab. Näiteks pühendab ta pika lõigu sellele, kust täpselt leidis ta oma koeral puuke, kuidas need välja nägid ja kuidas ta need eemaldas. Ülimalt proosaline. Samuti tasub (rohkemgi ehk) tähele panna huvitavaid inimtüüpe, keda kirjanik kohtab. Need on kohalikud maainimesed, araablased, mustlased... Värvi siin jätkub ja avastamisrõõmu ka. Kasulikuks lugemiseks on kindlasti väikesed kõrvalepõiked kohalikku minevikku (seda kuni Vana-Rooma ajastuni välja), samuti erinevate kultuurtaimede kirjeldused ja selgitused nende päritolu kohta. Loomulikult ei ole see üllatus, et peatähelepanu on siin oliivipuudel (muide - mulle maitsevad mustad oliivid, sestap ma need raamatu kätte võtsingi).
Need ei ole raamatud noorele möllavale lugejale, pigem sobivad nad küpses eas daamidele (nagu mina), kelle möllamised on ära möllatud ning aeg on hakata otsima sisemist tasakaalu.

30 august 2011

Bernhard Schlink. Ettelugeja

Juulis, just siis, kui ilmad olid kõige kuumemad, juhtus minuga midagi väga paha. Nimelt said kodus raamatud äkitselt otsa ja külaraamatukogu oli puhkuste tõttu kinni. Nii ei jäänudki mul muud üle, kui kodusele raamaturiiulile pilk peale visata ja leida sealt midagi, mida tahaksin teist korda lugeda. Nii see raamat mulle näppu sattuski. Eriti mõnus oli seda lugeda õuediivanil laisalt lamades ja ühe käega kärbseid peletades.
Taas kord on teemaks natsionaalsotsialistlik Saksamaa. Võiks ju arvata, et sellest on öökimiseni kirjutatud ja temaatika on tervikuna ammendunud. Aga mina nii ei arva: see lugu siin läheneb asjale hoopis omaette vaatenurgast, jätab tagaplaanile massimõrvad ja keskendub üksikule inimesele.
Lugu algab veidi perversse maiguga armastuslooga teismelise poisi ja küpse naise vahel, mis võtab kohati üpris arusaamatuid pöördeid. Hiljem kohtuvad samad inimesed hoopis uues situatsioonis: poisist on saanud õigusteaduste üliõpilane, kelle ülesandeks on jälgida kohtuprotsessi, naine aga istub süüpingis. Siit siis tulenebki küsimuste jada: kuidas mõjutab inimese käitumist tema roll? Kas erinevates rollides jääb kusagile alles inimese enda loomus? Miks kardab pikka aega vanglas olnud inimene ühtäkki vabadust? Kas me jäämegi vastutama selle eest, kelle kord oleme taltsutanud? Kumb on suurem, kas süü või häbi? Kas on võimalik mõista inimest, kes pigem laseb endalt kogu eluks vabaduse võtta, kuid ei ole valmis reetma oma häbi põhjust? Viimast pean raamatu keskseks küsimuseks.
Kriitikud on nimetanud seda raamatut tõeliseks meistriteoseks ja ma olen nende arvamusega täiesti päri. Muide - selle põhjal on 2008. aastal vändatud ka film, mida ma ei ole näinud. Kindlasti vaatan selle ükskord üle - kasvõi uudishimust. Lugu ise on igatahes seda väärt.

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus

See on üks raamat kolmeosalisest triloogiast, mida on nimetatud kriminaalromaaniks keskaegsest Tallinnast. Tegelikult on tegemist äärmiselt omapärase raamatuga, mis esmapilgul jätab üsna lapsiku, isegi primitiivse mulje, kuid millel tegelikult on õige mitu kihti. Minu arvates on see naljakas kompott ajalooainesest (Rataskaevu viirastuse lugu teavad ju ilmselt kõik), kirjaniku fantaasiast, pornograafiasugemetega kriminaalloost ja paljust muustki.
Loo ülesehitus on üsna teravmeelne ning sisaldab rohkelt üllatusi. Jällegi tasub tähele panna teksti stiili, mis suurepäraselt sobib selle sisuga. Omamoodi huvitav on jälgida tegelaskujusid (iseäranis apteeker Melchiori), kellest igaüks on pehmelt öeldes värvikas.
Kriminaalromaanide sõbrale on see lahe lugemine, jällegi ei saanud ma raamatut enne käest, kui loo lahenduseni jõudsin. Õnneks oli sellel päeval vihmane ilm.

Caroline Bréhat. Ma armastasin manipulaatorit

Intrigeeriv kaanekujundus varjab enda taga sama intrigeerivat sisu. Raamatut kätte võttes näis mulle, et tegemist on järjekordse keskpärase eneseabiraamatuga, mida mulle hetkel küll vaja ei lähe.
Tegelikult jutustab prantsuse juurtega ameeriklanna tõestisündinud loo luhtaläinud suhtest. See on romantilise algusega armastus, mis üsna varsti kujuneb õudusunenäoks. Loomulikult kuulub sedalaadi lugude juurde happy end.
Ometi annab see raamat rohkelt mõtteainet: kas me TEGELIKULT tunneme inimesi, keda arvame tundvat? Kuidas saab olla nii, et inimesed, tülitsedes iseendaga, kannavad kogu oma viha ja meelepaha süütutele inimestele? Kui katki peab olema inimene selleks, et lahendusi otsida?
Võiks ju arvata, et niisugust raamatut lugedes kipume kaasinimestele "diagnoose panema" (arstiraamatuid lugedes on ikka ju haigeks jäädud). Tegelikult kujunes välja teisiti: hakkasin kahtlustama ja jälgima isennast, kas ma äkki hoopis ise manipulaatorina ei käitu. Raamatu edenedes läks see õnneks üle ning asendus äratundmisega, kui õnnelik ja rahul ma ikkagi olen.
Hoiatus: raamat on kirjutatud ja tõlgitud stiilis, mis ei lase seda enne käest panna, kui tagakaas vastu tuleb.



29 august 2011

Lars Saabye Christensen. Poolvend

Kohtasin seda raamatut täiesti juhuslikult. Suvel ei viitsinud ma igal nädalal raamatukogusse sõita, seepärast kõndisin ühel juulikuu päeval riiulite vahel ja otsisin Kõige Paksemaid Raamatuid. Ikka selleks, et nad liiga kiiresti otsa ei saaks. Nii ma siis leidsingi selle aukartustäratavalt laia seljaga raamatu.
Lugu jutustab perest läbi mitme põlvkonna. Kesksel kohal on kadumaläinud vaarisa kiri Gröönimaalt, mida peetakse selles peres omamoodi reliikviaks. Samuti kirjeldatakse siin õrnas eas inimeste eneseotsingute teid, mis kohati võtavad õige kummalise pöörde. Minu jaoks on muljetavaldav selle perekonna naiste läbilöögivõime sõjajärgses patriarhaalses ühiskonnas. Ja veel - hulkurlus, hulkurlus, hulkurlus.
Mulle on alati meeldinud raamatud, millel on tõsine sisu ja naljakas vorm. See siin kubiseb veidratest lugudest, mida on edasi antud äärmiselt mahlakas keeles. Praktiliselt igal leheküljel leidub mõni "magus" väljend. See teeb lugemise tõeliseks naudinguks. Küllap on siin oluline osa ka tõlkijal ja toimetajal. Seejuures säilitab kirjanik põhjamaiselt karge alatooni, mis on üldiselt omane Skandinaavia kirjandusele.
Raamatu tagakaanele trükitud tutvustuses on öeldud, et see raamat on väärt Nobeli preemiat. Olen sellega igati nõus.