30 oktoober 2013

Sujata Massey. Surm lumes

Ray Shimura on noor ameerika-jaapani segaperekonnast pärit naine, kes loobub luksuslikust elust Ameerikas ning kolib üksinda Jaapanisse. Seejuures ei ole tema elu isegi mitte Jaapani standarditest lähtuvalt kuigi luksuslik. Pigem liigitab ta ennast vaeste hulka. Tüdruk otsustab sõita uusaastapuhkusele Tokyost välja. Võõrastemajas, kus ta peatub, ööbib üpriski kirju seltskond. Loomulikult hakkavad juhtuma asjad. Pealkiri ju annab ka teada, et surm lumes on tulemas. Nii hakkab Ray omal käel asja uurima. Alguses kohapeal, pärast Tokyos. 
Erinevate krimkade pikas reas on see raamat tõepoolest teistsugune. Kriminaalne tegevustik jääb siin kuidagi veidralt tagaplaanile, sest kirjeldused Jaapani elu-olust ja inimsuhetest on palju paeluvamad. Ei oskagi hinnangut anda, kuivõrd kajastavad need tegelikkust, aga põnev lugeda on ikkagi. Seejuures toob autor peategelase pilgu läbi sisse üsna skeptilise noodi sealsest konservatiivsusest, suhtumisest segaverelistesse ja välismaalastesse. Nii ei suudagi Ray ennast õieti identifitseerida: on ta siis jaapanlane või mitte. Samas - tahaks nagu olla, aga pidevalt on hirm, et kohalikud teda omaks ei võta. 
Mõned puhastverd välismaalased võtavad ka sündmustikust osa. Üksinda reisiv hilises keskeas ameerika naisturist on ehk neist kõige värvikam. Ja jällegi on tema kujutamisel teatav sarkastiline alatoon.
Autor ei rahuldu olustikukirjelduste ja veriste sündmustega. Mingisugune seksi ja armastuse liin tuleb ka ikka sisse tuua. Ma ei tea, kas see on ikka hea mõte, sest kohati jääb mulje, nagu tahetakse selle abil romaani lugejaskonda laiendada ning müüginumbreid suurendada. Teatav odav mekk jääb kogu asjale juurde.
Aga kaanekujundus on vahva. Seda kaant võibki uurima jääda, sest sellel on nii palju põnevaid detaile. Ja missugused inimesed!

29 oktoober 2013

Lena Einhorn. Siri

Strindbergi varjus - nii seisab selle raamatu pealkirja lisana Rahvaraamatu veebipoes. Lugu jutustabki August Strindbergi naisest. Ühest nende hulgast. Naisest, kelle unistused olid oma ajast suuremad ning nende elluviimine nõudis omajagu julgust. Nii juhtuski, et mööda tuli vaadata kõlbelistest ettekirjutustest ja ennast mugavast tsoonist välja rebida selleks, et elada oma tahtmist mööda. See ei olnud mugav, küllap aga aus iseenda vastu. 
Peategelasest ehk rohkemgi tähelepanu saab August Strindbergi kuju. See on nii värvikas, et raamatu lõpus, kus nimitegelane tõstetakse esiplaanile, mõjub lugu lausa igavalt. Ei ole ka imestada: Strindbergi näol on tegemist täiesti ettearvamatult käituva mehega, kelle reaktsioonid ei pruukinud alati alluda tavapärastele reeglitele ning seega oli alati oodata midagi uut ja tavaliselt ebamugavat. Ohjeldamatu auahnus käsikäes sügava alaväärsustundega, mis omakorda oli segatud haiglase armukadedusega, andis huvitava kombinatsiooni, mis ei olnud meeldiv ei kirjanikule endale ega ka tema lähikondsetele. Ja kõige tipuks lugematud kiuslikud riukad, et oma naise elu ebamugavaks muuta...
Naise rollist erinevatel ajastutel räägivad pea pooled raamatud. Näib, justkui oleks see habemega teema. Tuleb välja, et alati leidub siin midagi uut. Selles romaanis viiakse kokku naise homoseksuaalsus ja 19. sajand. Raske on välja lugeda, kas nimetatud kahtlustustel ka alust oli, kuid piisas ka külajutu tasemel informatsioonist, et üks naisterahvas poriga üle loopida. Juba kahe naisterahva kooselu andis selleks piisavalt alust.
Imelik, mida kõike annab sõnadega teha, kui neid omavahel erinevalt kombineerida. Lena Einhorn on suutnud sõnadest pitsi kududa. See tundub niivõrd õhuline ja samas piisavalt keerukas muster, et raamatut on raske käest panna. Väga naiselik - algusest lõpuni.

21 oktoober 2013

Lars Saabye Christensen. Modell

Esimest korda lugesin seda romaani vahetult pärast selle ilmumist. Siis ei teadnud ma Lars Saabye Christenseni loomingust midagi. Lõpuni ma selle lugemisega tollal ei jõudnud. Miski häiris mind sedavõrd, et ei saanudki raamatuga samale lainele. Nüüd siis üritasin uurida, mis tollal täpselt juhtus. Ja lugesin lõpuni.
Kahtlemata on tegemist väga omapärase raamatuga, mis igas meeleolus lugemiseks ei sobigi. See on väga erinev Christenseni teistest lugudest. Seekord mängib autor realismi ja absurdi piiril, tuues romaani sügavad inimlikud kannatused ja teravad eetilised valikud.
Loo peategelane on kunstnik, kes peagi tähistab oma viiekümnendat sünnipäeva. Selleks puhuks on tal plaanis avada näitus mainekas kunstigaleriis. Probleem on aga selles, et uusi teoseid ei ole ja retrospektiividega ta ei rahuldu. Niisiis on kogu ta tegevus tugeva ajalise surve all. Selles olukorras ilmneb, et teda ähvardab reaalne oht pimedaks jääda ning antud haigusele ühtegi aktsepteeritavat ravi ei ole. Seega muutub loominguline surve kordi tugevamaks ning kunstnik seisab silmitsi mitmete eetiliste valikutega. 
Kogu sündmustik on valus, isegi liiga valus. Depressiivse meelelaadiga lugejal võib selle lugemisel üsna ebamugav olla. Seejuures ei ole see pelgalt sündmuste kirjeldus. Autor on toonud sisse erinevaid kujundeid, mis on niivõrd elavad, et kipuvad lugedes visualiseeruma. Ja needsamad kujundid korduvad taas ja taas erinevates situatsioonides, mis muudab romaani omapäraselt sümmeetriliseks. Näiteks suudab ta mõne lehekülje jooksul jutustada hirmust ja abitusest musta koera ees (see kordub kogu romaani vältel ning omandab hiiglasliku sümboli mõõtmed), meeletust tormituulest ja vihmavalingust, hauaplaadist, ringikujuliselt paiknevatest mängunuppudest, veritsevast lapsesõrmest, kabelist, matustest... Kui need kõik ühte situatsiooni kokku panna, omandab toimuv õudusjutule omaseid jooni. 
Eks seda lugu omamoodi õudusjutuks pidada saabki. Ja külmaks ei jäta see kindlasti kedagi. Aga nõrganärvilistele ma seda ei soovita.

18 oktoober 2013

Herbjorg Wassmo. Sada aastat

Ema luges kunagi Dina-lugusid ja oli neist vaimustuses. Mina arvasin, et need on rohkem vanainimese raamatud ja neid romaane kätte ei võtnud. Rumal olin: Wassmo on meister, keda tasub lugeda.
"Sada aastat" on pealkiri, mis seondub kohe Gabriel Garcia Marquezi sarnase pealkirjaga romaaniga. Tegelikult võib siin paralleele tõmmata küll ja küll. Mõlemad lood jutustavad ühe perekonna erinevatest põlvkondadest. Mõlemad räägivad rohkemal või vähemal määral üksildusest. Ainult et Marquez teeb seda lõunamaisel moel, kuumalt ja kerge huumorivarjundiga. Wassmo on põhjamaiselt raskemeelne. Lugedes on kohati tunne, nagu olekski saabunud polaaröö ja päikest tuleb veel mitu kuud oodata. Lugu on lihtsalt nii kurb. 
Wassmo keskendub peamiselt kolme põlvkonna naistele, nende elule Põhja-Norras, sellele, kuidas nad oma rolli olid surutud ning kui vähe neil tegelikult oma elu üle otsustamiseks voli oli. Naine oli see, kes sünnitas lapsi, kasvatas neid ja üritas igapäevase majapidamisega toime tulla. Ja kui lapsi sündis igal aastal aina juurde, siis oli see tõsine nuhtlus. Wassmo toob naise ürgse rolli niivõrd jõuliselt välja. Tegelikult ongi kogu romaani siduv joon sünd ja sünnitamine. Kuni lõpuni välja. 
Autor ei saa mööda ka rafineeritud kriitikast meeste aadressil, eriti romaani lõpuosas. Aga tegelikult leidub selles loos imetlusväärseid mehi. Näiteks Johannes. See mees näib olevat ideaalne, aga samas inimlik. See on mees, kes võtab asju nii, nagu need on, ega ürita neid kuidagi enda jaoks ümber teha. See on mees, kes hoolitseb tingimusteta oma perekonna eest. Ta suudab oma naisele andestada tema eksimused ega esita liiga palju küsimusi. Ta on leppinud iseenda puudustega ega tee sellest välja, kui keegi temaga inetult käitub. Lisaks kõigele on tal majanduslikku mõtlemist, et oma lastekari ära toita. Selline mees on ju iga naise unistus.
Wassmo romaani tähised on sünd ja surm. Ja kõik see, mis nende vahele jääb. Niisiis on autor suutnud kirjutada raamatu, mille peateemaks on Elu. Et seda hästi teha, peab olema tõeline meister.

Ann Granger. Sopp, saast ja surnud

Kunagi lugesin päris mitu Ann Grangeri raamatut järjest läbi. Mõtlesin, et loen veel. Pealkiri on küll veidi hirmutav ja kaanekujundus tundub odav, aga ikkagi.
Jälle mõrvalugu. Selles mõttes ei ole siin midagi uut. Aga näib, et olen põhjamaade krimkade lugemisega ennast niivõrd ära hellitanud, et enam lihtsakoelist lugu väga lugeda ei tahagi. Ja see siin on tõeliselt lihtne. Nii lugu ise kui ka esitusvorm. Kui vägivaldne element sellest loost eemaldada, siis võiks arvata, et tegemist on lasteraamatuga. Iseenesest on ju olemas väga häid lastelugusid, nii et lahti ei ole midagi.
Ja seda lugu sai täiesti edukalt läbida nii, et ühe silmaga loed raamatut, teisega jälgid jalgpallimängu. Kummastki ei läinud midagi kaduma.

02 oktoober 2013

Lars Kepler. Painajalik leping

Rootsi krimi- ja põnevusromaane on viimastel aastatel tekkinud nagu seeni pärast vihma. Ei tea, kas põhjuseks on Stieg Larssoni raamatute enneolematu edu. Igal juhul on see siin jälle järjekordne üllitis. Raamatu kaanel on märkus "Rootsi menukaim krimiautor", mis tõstab lugeja ootused ilmselt päris kõrgele. Samas ei saa öelda, et tegemist oleks puhtakujulise krimiromaaniga, pigem liigitaksin selle põnevusraamatute hulka, sest paugutamist ja verd on selles loos krimiromaani jaoks liiga palju. Ilmselt on see pigem hinnangu küsimus, aga mingite kogemuste kaudu on mul tekkinud suhtumine, et krimi on rohkem tõsine mõttetöö ja vähem tegutsemist. Selles raamatus on vastupidi.
Raamatu pealkiri originaalis on "Paganinikontraktet", mis otsetõlkes võiks olla "Paganini leping". Raamatu lugedes selgub selle mõiste sisu. Ja kuna päris palju on siin juttu viiulitest, viiuldajatest ja üldse muusikast, siis oleks pealkiri ka eesti keeles võinud vabalt olla "Paganini leping". Ei saagi aru, miks seda niimoodi on muudetud, aga ega "Painajalikul lepingul" ka midagi viga ole.
Omaette nähtus on romaani värvikas tegelastegalerii alates soomlasest krimipolitseinikust Joona Linnast ja haldjalikust kaitsepolitseinikust Saga Bauerist. Mind aga köidab kõrvaltegelasena sisse toodud viieteistaastane tüdruk Beverly Andersson. Laps on niivõrd omapärane, et ei suuda tavapärasel määral sulanduda ühiskonda. Samas ei ole tegemist tüüpilise protestiva teismelisega. Nii jääbki õhku küsimus, kas Beverly on normaalne ja ühiskond ebanormaalne või on see hoopis vastupidi. 
Romaani pealiin käsitleb mastaapset relvakaubandust. Niisiis püüab autor juhtida lugeja tähelepanu asjaolule, et selle maailma vägevad rikastuvad kolmandate riikide kodusõdade arvelt. Mida rohkem relvi ja laskemoona sõdivatele pooltele ette anda, seda suuremaks paisub väikeste süütute inimeste häda ja viletsus. Epiloog toob välja ka probleemi reaalse tausta: "Iga päev toodetakse tulirelvade jaoks 39 miljonit padrunit. Keskeltläbi kulutatakse maailmas sõjavarustusele 1226 miljardit dollarit aastas." Paneb mõtlema...