28 mai 2012

Allison Pearson. Kuidas ta seda suudab?

Nagu lubatud sai, tuleb nüüd naistekate periood. Võrreldes eelmise raamatuga on see veidi tõsisem lugemisvara, aga siiski piisavalt kerge. Huumorit on siin ka natuke vähem, kusjuures see on hoopis teises stiilis. Aga kohati paneb ikka korralikult naerma. Noo miks mitte naerda selle üle, kuidas kiirustav ema oma lapse barbie-topsi vormistatud pissiproovi analüüsidele unustab anda ning sellega lennujaama turvakontrollis vahele jääb. :)
Raamat puudutab tegelikult meid kõiki. Eriti neid, kes pidevalt tormavad, ise seejuures mõtlemata, mis selle kõige mõte on. Lihtsalt selleks, et iseendale tõestada, et ma olen tähtis, võrratu, tõsiseltvõetav. Ja siis lõpuks ei ole isegi need asjad/tegevused, mida varem nautisime, enam nauditavad. Raamatu algus on kirjutatud sellises tempos, et kui selle kätte võtad, pead kiiresti lugema. Sama kiiresti, kui tormab ringi peategelane.
Ma ei te, kas mind mõjutab viimasel aastal ülikoolis omandatud soorollide käsitlus. Ilmselt jah. Asi on selles, et hakkan järjest rohkem raamatutes märkama mehed vs naised vaatenurka. Siin näiteks on juttu sellest, et meestesse on geneetiliselt programmeeritud see, et nad ei märka vetsupaberirulli WC-s ära vahetada. Või musti sokke voodiserva alt pesukorvi viia. No las nad siis olla sellised, see ei ole ju maailma lõpp. Ega see pisikene liigutus nüüd ühelt naiselt ka tükki küljest võta. Ausalt öeldes hakkas seesugune vaatenurk raamatut lugedes veidi vastu. Võib-olla Inglismaal on tõesti nii, et töötava ema peale vaadatakse veidi viltu ning nende lapsed arvatakse pigem vaeslaste hulka, aga siin ma seda ei märka. Ehk on autor sellega tahtlikult üle pingutanud.
Raamatu lõpp mulle meeldib. See, mida endamisi mõtlesin alguses, sai lõpuks teoks (ehkki kättemaksumotiiv oli siin küll üleliigne, mulle ei meeldi, kui keegi tahtlikult teisele käkki keerab).
Ja ikkagi peame me rõõmsad olema, et maailmas on Mehed ja Naised. Ja ei maksa ennas rattas jooksvaks oravaks muuta, sest muidu ei ole sa enam ei see ega teine.
No lasi lugeda küll. Ja sellest on film ka, aga ma pole seda näinud.

20 mai 2012

Kintz Kinzenberg. Ma olen kole


Naljakas on seesuguse pealkirjaga raamatut öökapil hoida. Ärkad üles ja sulle vaatab vastu lause "ma olen kole". Seesuguse asja talumine nõuab teatud määral huumorimeelt. Mul seda veel hoolimata kõigest on.
Tegelikult on nüüd nii, et käes on maikuu. Ja igal aastal olen ma selleks ajaks nii väsinud, et loen ainult kergesti loetavaid raamatuid. Lihtsalt ei suuda millessegi tõsisesse süveneda. Ja nii kuni augustikuuni. Nii et edaspidi on oodata naistekaid, krimkasid ja muud seesugust. Asi seegi.
See raamat räägib naise hingeelust. Autor on sellega ikka kõvasti "üle võlli" visanud. Aga võib-olla nii ongi parem, sest mõningates punktides võib see avada kellegi silmad. Naine - sa oled uppunud suhtesse ja kujutled, et armastad kedagi, aga see keegi lihtsalt kasutab sind ära. Ja sisendab sulle järjekindlalt, et sa oled kole. Ja nii, seda uskuma jäädes, jätad sa enda hooletusse, sööd ennast paksuks, käid ainult dressides ja vingud ning virised. Kuidagi tuttav tuleb ette. Tegelikult on siin äärmiselt humoorikaid vaatenurki. Eriti meeldib mulle meeste klassifikatsioon (naersin seda lugedes kohe kõva häälega. Äärmiselt vabastav, muide), aga eks igaüks otsib selle raamatust ise üles, nii et viitama ma ei hakka.
Kuigi eelnevast võib jääda mulje, et tegemist on mingi haleda vingumisega, on tegelikult ülekaalus positiivne joon. Jah, arvata ju võiks, et saabub õnnelik lõpp, et peategelane leiab oma elu armastuse, kes ei kasuta teda ära etc. Kas on nii või ei? Vot ei ütle.
Huvitav, kes see autor päriselus on? Kas keegi teab?

Riikka Pulkkinen. Tõde

Innustatuna eelmise Pukkineni lugemisest võtsin kätte selle raamatu. Hämmastav, kuivõrd erinevalt suudab üks noor inimene kirjutada! Seejuures hästi. Siit võiks nii mõnigi meie noorkirjanik õppust võtta (nimesid ei hakka ma siinkohal nimetama).
Tegemist on äärmiselt tõsise looga. Jällegi - nagu minu puhul kombeks - asun ma juurdlema raamatu pealkirja üle. Mis see tõde siis ikkagi on? Näib, et kõik on suhteline. Ja nii ei olegi esmapilgul raamatu sisul ja pealkirjal mingit seost. Ainult esmapilgul.
See on lugu mitme põlvkonna naiste elust, nende kannatustest, armastusest, andestamisest, suurest hingevalust.
Kirjanik käsitleb äärmiselt raskeid teemasid. Näiteks keelatud armastus, selle purunemine ja sellega kaasnevad hingepiinad. Samuti võtab olulise osa (jälle!) vähihaigus. Midagi oleks justkui lahti, sest viimasel ajal sattuvad mulle näppu just vähiteemalised raamatud. Ju see teema vajab siis ikka veel lahtiharutamist...
Igal juhul ei ole see lõbus lugemine. Ja kurvas, ahastavas, depressiivses meeleolus inimestel oleks parem oodata tuju paranemist ning alles siis see raamat kätte võtta. Muidu võib juhtuda, et teeb veel rohkem katki. Aga lugeda seda tasub.