Raamatukoi lugemislood

  Kuulasin Mart Juure soovitusi eesti kirjanduse päeval. Nii saigi see raamat kätte võetud, puhtalt uudishimust. Huvitav on see et eesti keel tõlkeraamatus erineb oluliselt keelest, mida kasutavad eesti kirjanikud. Ma ei oska seda sõnastada, milles on erinevus, aga midagi justkui on. Kui kirjanik kasutab keelt emakeelena, siis tundub see kuidagi kodusem. Nagu räägiks köögilaua taga kohvitassi kõrval juttu. Ja ma ei saa aru, millest see tuleb.  Kogu raamat on ühe neljakümneaastase geimehe sisekõne. See viib mõttele, et kui igaüks kirjutaks oma sisekõne üles, siis tuleks sellest ikka päris veider supp. Nii siingi. Mõtleb mees, kes häbeneb oma kodu. Kogu raamatu jooksul kirjeldab ta seda, kui viletsat elu tema ema elab. Ja ega tema enda elu oluliselt parem ole. See tekitab häbi, sest teised elavad ju paremini. Ja siis püstitab ta küsimuse, miks mõned elavad rikkalt, aga mõned on suguvõsade kaupa vaesed. See oleks justkui saatus, mis inimesed selliselt jaotab. Nagu ise ei saakski enda heak

  Vahelduseks jälle Põhjamaade krimi. See stiil lihtsalt sobib mulle. Hea kindel kätte võtta, tead enamvähem, mis tulema hakkab.  Romaani tegevus toimub paralleelselt Kopenhaagenis ja Bornholmil. Ühest Kopenhaageni pargist leitakse kohver pooliku mitte just väga värske laibaga. Varsti leitakse ka teine kohver, milles on surnukeha teine pool. Vaadatakse üle kõik viimastel kuudel kadumaläinud meeskodanike juhtumid, aga vastust ikkagi ei tule. Jäljed viivad Bornholmile, mingid seosed oleks justkui seal tegutseva usurühmitusega. Ja tulemus on üllatav. See, kes on kadunud, ei olegi kadunud ja see, kes ei ole kadunud, on surnud. Segased lood. Lisaks veel natuke seebikat ka - ja ongi päris hea lugu koos.  Aga selle romaani väärtuseks on värvikad tegelaskujud. Seejuures on peategelast raske välja tuua, neid on siin mitu ja tegevus toimub paralleelselt mitmel liinil. Muidugi on olemas naisuurija Anette, kes elab Kopenhaagenis, aga peab pere juurest Bornholmiile sõitma. Tema on suhteliselt tuhm

  Noah Yuval Harari viitab oma raamatus sellele romaanile, sellepärast tekkis mul huvi see läbi lugeda. Imestan, kus ma varem elanud olen, et sellest midagi pole kuulnud.  Sellest romaanist on päris palju väljaandeid. Aga mina lugesin just seda, mis pildil. Väga nostalgiline: kollakad lehed, tihe kiri, vihikulaadne pehme köide. Alguses oli päris keeruline, aga sellega kohanes kiiresti. Pealegi - kuni keskkooli lõpuni saigi ju ainult selliseid köiteid loetud ja viga ei olnud midagi. Ega sisu sellest muutu.  Ulmeraamatud ei ole pärsi minu teema, aga see on natuke mustrist väljas. Kui inimene kirjeldab aastal 1934 ühiskonda, mis suuresti meenutab praegu maailmas toimuvat, siis on see veidi õõvastav. Kuidas ta teadis? See on ühiskond, kus kõik peavad olema õnnelikud. Kõik inimesed elavad täpselt ühesugust elu ja nad on kogu aeg uimastava aine soma mõju all. Need, kes üritavad oma peaga mõelda, saadetakse kaugele saarele jalust ära. Perekond ja kodu on mõisted, mida peetakse vastikuks, laps