27 november 2012

Nadine Gordimer. July rahvas

Ka see ei ole ajaviitekirjandus. Ei ole siin klassikalises mõttes haaravat süžeed ega õnnelikku lõppu nii, nagu me tihtipeale oleme harjunud raamatut lugedes kogema. Lõppu tegelikult ei olegi. On millegi uue algus. Ainult et see uus tuleb lugejal oma peas ise valmis vormida.
Kujutlegem, et peate lahkuma oma kodust ühe võõra rahva sekka. Kui te seda ei tee, siis tõenäoliselt tabab teid pomm või juhuslik kuul. Ja kui mitte teid, siis teie lapsi. Seega tuleb minna. Tõsi küll - rahvas, kelle hulgas elama hakkate, ei olegi pealtnäha nii võõras. Üks nende hulgast on teeninud teid viisteist aastat. Aga ta on elanud teie juures ning on sunnitud omaks võtma teie elustiili ja väärtushinnangud. Nüüd pöördub kõik pea peale: teie väärtushinnangud ei maksa enam midagi. See inimene, keda olete harjunud kamandama, on äkki võrdväärne. Või veelgi enam: tema ütleb teile, mis on õige või vale. See on valus, sest mugavustega harjunud täiskasvanu ei kohane niisugustes oludes sugugi kergesti. Kui siia veel juurde lisada täiesti teistsugused igapäevaolud (toit, eluase, hügieenitingimused), on asi väga hull. Laste jaoks on seesugune kohanemine märksa valutum: nad unustavad kiiresti lugemise ning teleka ja seltsivad kohalike lastega. Kui sellisesse olukorda tuua vähegi kaasaegne tehnika - auto ja tulirelv - siis pöördub asi hoopiski pea peale. Ja tundub, et enam hullemaks minna ei saagi. 
See on raamat Lõuna-Aafrika Vabariigist ja sealsest võitlusest mustade ning valgete vahel. Kindlasti teame me sellest üht-teist, kuid meediakanalid räägivad asjast eelkõige valgete vaatenurgast. See jutustus annab probleemile hoopis uued mõõtmed. Niisiis on see kindlasti väga hariv lugemine.
Millegipärast meenus mulle Chalice lugu "Minu rahvas". See, mida ta mõni aasta tagasi kodumaa sünnipäeva kontsertaktusel esmakordselt laulis. Mida teeksid need sõnad Lõuna-Aafrika Vabariigis?

24 november 2012

Meelis Friedenthal. Mesilased

Praegu on küll niisugune aeg, et tundub, nagu elaksime koopas. Valgust pole ollagi: sa ärkad pimedas, näed neli tundi tuhmi valgust ja elad siis pimedas edasi. Mida see kõik meie hingega teeb, seda teab igaüks isegi. 
Kirjeldatud olukorras selle raamatu lugemine kahekordistab niigi efektiivset pimeduse mõju. See raamat on seestpoolt veel viis korda pimedam kui see, mis on väljas. Ja just see teebki ta huvitavaks. Selles on mingi seletamatu hõng, mille autor on suutnud ridade vahele peita ning mis lugeja justkui nõidusena endasse haarab. Nii on sisu ja vormi tasakaal suurepärane, sest raamat räägib muuhulgas nõidadest ja nõidusest.
Raske on seda raamatut ilukirjanduse alla liigitada. Ja samas ei saa seda ka ajalooteaduseks pidada. Ajalooline taust ja autori fantaasia on siin nii tihedalt põimunud, et raske on mõista, kus üks lõppeb ja teine algab. Jah, lihtne on ju uurida nähtavat olustikku (tegelikult ei ole ka see kuigi lihtne), aga kuidas sa, hing, uurid seda, mis toimub üksiku inimese sisemaailmas? Ja mis toimub ühiskondliku mõtlemise tasandil. See on ikka paras tegu, nii et kujutan ette, missugust eeltööd pidi autor tegema selle raamatu kirjutamiseks. Ilmselt peaks kaante vahele jõudnud kirjatükki pidama jäämäe veepealseks osaks.
Natuke sisust ka. Leideni ülikoolis bakalaureusekraadi saanud üliõpilane tuleb Tartusse ülikooli. Liivimaale jõuab ta oktoobris, kui - teadagi - on niiske ja pime. Jutt käib 17. sajandist, just täpselt suure näljahäda ajast. Surma hingus saadab inimesi igal sammul. Nõiaprotsessid on samuti inimeste maailmanägemist mõjutanud.  Ja niisuguses olukorras peab vaene poiss võõral maal hakkama saama...
Ma ei tea, millisest otsast oleks mõistlik selle raamatu lugemist alustada. Kui ajalooga väga hästi kursis ei ole, siis tasuks vist alustada raamatu lõpus olevatest autori märkustest, sest muidu on oht, et osa kirjapandust võib lugejast lihtsalt mööda minna.
See ei ole ajaviitekirjandus!

21 november 2012

Olavi Ruitlane. Kroonu

Kunagi kaheksakümnendate lõpul läksid peaaegu kõik mu klassivennad vene kroonu. Mul on nende sealt saadetud kirjad siiani alles. Paar aastat tagasi leidsin need üles ja lugesin läbi. Kurb ja imelik oli. Eriti kurb on see, et kõik neist ei ole enam elus. Mäletan, et kui nad tagasi tulid, olid nad justkui teistmoodi. Mitte ei saanud aru, mis nendega juhtunud on. Keegi ei tahtnud ka õieti midagi rääkida, aga maailm tundus sellel ajal justkui katkisevõitu. Tegelikult on nii, et ma pole senini kohanud ühtegi meest, kes tahaks sellest avameelselt rääkida. Küllap on see teema nii ebameeldiv, et parem mitte puudutada. Teada ju on, et inimene kustutab oma mälust kõik, mis on talumatult halb ja küllap see on põhjus, miks me üldse niisuguste kogemuste taustal ellu suudame jääda.
Olavi Ruitlane räägib vene kroonust ja teeb seda avameelselt. Ma ei tea, kui palju kirjeldatust on reaalse taustaga, aga küllap ikka midagi on. Sinna juurde lisab ta veel tubli annuse absurdimaigulist huumorit, mis annab kokku üpris mahlaka kompoti. Ja nalja saab ka kõvasti. Kolm Võrumaa selli, kes Venemaa avarustesse suunatakse, on nagu naksitrallid. Igaüks omamoodi imelik. Ja seiklused on ka sedamoodi. Ega ju vahet pole, kas suunata tuhat kassi üksikule saarele või panna pihta kolmkümmend lambanahkset kasukat. Tegelikult meenutab see lugu vägagi Švejiki juhtumisi maailmasõja päevil. Kui olukord on totter, siis tuleb see viimase piirini absurdseks ajada, sest päästa pole midagi. Ja lollimängimine võib aidata nii mõneski näiliselt väljapääsmatus olukorras.
Mina pean nalja saama. Ja seda sain ma siit piisavalt.

18 november 2012

John Irving. Neljas käsi

Kiiksuga raamat kiiksuga inimestest kiiksuga inimestele. Nagu Irvingi raamat ikka. Aga kes meist ei oleks kiiksuga? Ei ole midagi parata, et aeg-ajalt tekkib mul kiusatus seda autorit lugeda. Lakkamatult ei suudaks, sest see on suhteliselt raskesti loetav. Vahepeal võtaks midagi kergemat ja siis jälle Irvingit. Paraku on mul eesti keeles ilmunutest lugemata vaid "Veemeetodimees". Küllap otsin sellegi kunagi üles.
See on raamat, mille puhul on kaks varianti: see kas meeldib väga või ei meeldi üldse. Ma ei usu, et see kedagi ükskõikseks jätab. Ei saa ju olla nii, et sügavalt üldinimlikud teemad nagu kehaosa siirdamine, inimsuhted ja meedia mõju meie maailmapildile kedagi ükskõikseks jätaksid. Eriti siis, kui need on esitatud kergelt jaburas võtmes. Just see mind Irvingi juures võlubki.
Peategelane - käe kaotanud mees - saab siirdamisoperatsiooni tasuta kaasaandena käe endise omaniku lese. Mis siis kõik juhtuma hakkab, on huvitav ja jäägu see saladuseks. Kes tahab, see loeb. Pigem huvitab mind see, et peategelane töötab uudisteankruna kollases telejaamas, mis kajastab peamiselt õnnetusi ja katastroofe. Ta teeb oma tööd, mõeldes samal ajal sellele, kui rumal see kõik on. See, kuidas meedia rebib õõvastavad sündmused kontekstist välja, muudab need tühiseks ja saadab siis vaatajale. Nii ongi. Ja tugev on see inimene, kes oma ajusid loputada ei lase. Nii arvab peategelane, et raamatus "Charlotte koob võrku" kirjeldatud lõik, kus siga Wilbur läheb tagasi oma sõnnikuhunniku juurde, on tunduvalt sügavamõttelisem kui enamik päevauudiseid. Ja nii ongi. Eriti kui vaadata seda, mida Eesti meedia viimasel ajal peamiselt käsitleb. Kollast siin suurt midagi ei ole, aga hirmus ja kurb on küll. Pole mõtet lasta oma ajusid loputada. Ikka pea liiva alla - ja rõõmsalt edasi.

12 november 2012

Tom Cain. Mees, kes põhjustas õnnetusi

Põnevike lugemine on sõltuvus, millest ma ilmselt lahti ei saa ega tahagi saada. See on minu viis puhata pingelisest töönädalast ja pühenduda millelegi muule. Eks see algas juba lapsepõlves Astrid Lindgreniga, siis läks üle seiklusjuttudele maalt ja merelt ning nüüd siis sedasorti kraam. Ja uskumatul kombel kohanevad mu lähedased õige lihtsalt selle veidrusega ning lasevad mul päevade kaupa lugeda ilma, et keegi midagi nõuaks. Eks see meenutab vist meesterahva kalalkäiku. Et kui läheb, siis on see püha aeg ja igasugune segamine on rangelt mittesoovitav. Ma arvan, et see on pigem positiivne. Ikkagi hoiab närvid korras. Ja aitäh mu perele, kes asjast aru saab.
Tegelikult ei ole see miski põnevik, see on puhas märul. Siin on üle lehekülje laipu, verd, plahvatusi, lendavaid ajusid, luukilde. Tulistamine on selle kõrval väga õrn tegevus. Ma usun, et see on pigem raamat meestele. Vaevalt, et leidub palju naisi, kes sellisesse raamatusse minu moodi kinni jäävad. Aga mina jäin. Ja kogu lugu on kirjutatud väga filmilikult nii, et minus tekkis uudishimu, kas sellest film ka on vändatud. Seda ma kindlasti ei vaataks, aga märulisõpradele soovitaks küll. Raamatute ja filmidega ongi väga huvitav lugu: märulifilme ma ei vaata, aga raamatuid loen kirglikult. Ilmselt on asi selles, et raamatu lugemine annab kujutlusvõimele vabad käed, aga filmis on kõik juba kandikul serveeritud. Mulle küll meeldib kujutleda, kuidas helikopter õhus juhitamatuks muutub, aga filmis ega päriselus ma seda näha ei tahaks.
Kogu sündmustiku reaalseks aluseks on printsess Diana surm, mille ümber on nagunii küllalt palju spekulatsioone. Siin on siis üks neist. Ei hakka ma siin sisu ümber jutustama, seda võib igaüks mõne raamatupoe lehelt ise lugeda. Pigem paneb mind mõtlema see, kas paljud poliitilise värvinguga õnnetused on tegelikult õnnetused ning kui palju jõuab infot kõiksugustest mustadest mahhinatsioonidest pisikese inimeseni. Ja kas peakski jõudma. Mida see ikka juurde annaks. Muudaks lihtsalt meie maailmakujutluse tüki maad ebaturvalisemaks. See jutt siin kõlab küll justkui jaanalinnu oma, kes pistab pea liiva alla ja ajab tagumiku sihtmärgina upakile, aga las ta olla. Me mõtleme oma maailma välja ja siis ise elame selles. Sestap on mõistlik mõelda endale välja tore, turvaline ja värviline maailm.

10 november 2012

Aile Alavee. Luule, ametnik

Sõna "luule" on pealkirjas mitmeti mõistetav. Ka sisus. Peategelane on luulelise mõtteilmaga Luule, kes läheb Brüsselisse mutter-ametnikuks. Uus maailm, uued kombed. Kodukootud väikelinnamiljöö ja kunstiõpetaja amet asenduvad peegelklaasi, teraskonstruktsiooni ja ametnikumaskiga. Ja Luule selle kõige sees, südames ikka kodukootud Eesti. Üheskoos on paljudest rahvustest inimesi erinevate kommete ja tõekspidamistega. 
Ilma armuliinita ei saa ka kuidagi hakkama: Luule ellu ilmub prantslasest mees, kellega tal kujuneb äärmiselt vastuoluline suhe. Ühest küljest ülim romantiline õnn, teisest küljest paras annus armukadedust. Mis teha, eks need lõunamaise verega mehed olegi ühed toredad flirtijad. Ja Luule mõtleb ning tunneb nii, nagu ebakindlale naisele kohane. See on tüüpiline pilt suhtes oleva naise sisemisest ebakindlusest, mis kasvab üle piinavaks armukadeduseks. Seejuures käib pidev võrdlus enda ja konkurentide välimuse, tubliduse ja edasipüüdlikkuse vahel. Täpselt see, mis meie ümber pidevalt toimub. Ükskõik, millises riigis või linnas.
Eesti versus Euroopa. Kas Eesti on Euroopa? Kas Euroopa on Eesti? Või käib kumbki ikkagi oma rada? Kokkuvõttes ei saagi me teada, kas pealtnäha halvad või head valikud on pikemas perspektiivis halvad või head.

Joel Haahtela. Liblikakoguja

Liblikakoguja ei ole sama, mis liblikapüüdja. Pealkirjad on ju sarnased. Tegelikult on sarnasusi ka sisus: liblikasõbrad, kelle kollektsioon ei piirdu vaid putukatega. Aga kui püüdja on vägivaldne, siis koguja pole seda teps mitte.Pigem vastupidi.
Naaberrahvaste uudiskirjandusega peab ennast kursis hoidma. Sellest siis ka põhjus, miks selle raamatu riiulist üles korjasin.
Peategelane avastab ühel päeval, et keegi tundmatu on talle maja pärandanud. Alguses arvab ta, et tegemist on lihtsalt eksitusega, kuid kogu paberimajandus näitab midagi muud. Nii hakkab ta käima tundmatu kadunu jälgedes, et mõista, miks nii läks ja kellega on tegu. Ja miks just tema on see, kes saab vana maja, täis erinevaid liblikaid. Tundmatu mehe päeviku jälgedes reisib ta Euroopa mitmes paigas ja püüab mõista, mis tegelikult juhtus. Ja sisetunne ei valeta, kinnitust sellele saab ta siis, kui on tagasi Soomes. Nii selgubki, et lapsepõlves juhtunu, millest ei ole kunagi räägitud, mõjutab tema elu veel keskeas.
See ei ole põnevusromaan. Tegevust on siin vähe, pigem on see täis peategelase sisemisi mõtisklusi ja võitlust iseendaga. Väike armuliin ei puudu siit ka, kuidas siis muidu! Ja seda kõike saadab põhjamaiselt karge varjund. Kaas on muidugi ka ilus.

05 november 2012

Lauri Sommer. Räestu raamat

Juba tükk aega tahtsin seda lugeda, aga ei saanud kusagilt kätte. Nüüd siis sain.
Kunagi oli aeg, kui elasin Võrumaal. Selle sees oli veidi lühem aeg, kui töötasin Lepistu koolis. Ja selle sees oli veel lühem aeg, kui sõitsin olude sunnil rattaga Rõugest Lepistu kooli tööle ja siis õhtul jälle tagasi. Läbi Sänna. Ikka Ala-Sännast läbi, saeveskist mööda ja läbi metsa, üle Mustjõe kuni koolimajani välja. Adsoni ja Jaigi vaim kuklakarvades lehvimas.  Sestap siis hea kodune lugemine.
Ajaga on võrokestel üldse kummalised lood. See kulgeb ja tiksub rahulikult omasoodu, kusagile pole kiiret. Ja sellises ajas elamine ei väsita närve. Kõik asjad saavad tehtud kuidagi pingevabalt. Isegi koolitunni nelikümmend viis minutit on sealkandis kuidagi teisiti seatud. Ei teagi kohe, kas see on künklik maastik, mis inimesi selliselt mõjutab. Kusjuures kõik saab tehtud, iga asi omal ajal ja seejuures on enamik inimesi palju asjalikumad ja produktiivsemad kui mõni linnavurle. Küllap sellepärast, et sealtkandist lähevad kaasaja moevoolud puutumata - või siis õige õrnalt inimesi puudutades - üle. Ei ole oluline käia poodlemas, lõunastada peenes restoranis või vaadata trendikaid telesaateid. Sealkandis on olulisemaidki asju. Just sellest Sommeri Lauri räägibki. Või hoopiski kõneleb. Ja sellele ajakäsitlusele saab autor väga hästi pihta. Nii hästi, et hea kodune tunne on lugeda. Ja pikema eemaloleku järel tuleb nii mõnigi asi palju selgemalt meelde kui selle sees elades.
Omamoodi on see olustikukirjeldus, millesse on põimitud hulgaliselt esivanemate traditsiooni. Niisugust, mis on ikka veel elus, kuid mitte nähtav ja nii mõnelegi tabamatu. Selles on elu ja surma. Aga ka surm on selles raamatus kuidagi väga jõuliselt elus. Nii et raputab ikka korralikult läbi, aga kurvaks ei tee (paras lugemine ju hingedeajaks). Lisaks sellele hõljub selles Adsoni ja Jaigi vaim nii, et tegemist on väga hariva ja vaimuka kultuuriloolise ekskursiga. Omaette peatükk on siin pühendatud kassidele (muide - Lulu kiikas mitu korda üle raamatuserva mulle otsa just selle peatüki lugemise ajal. Küllap hakkab temagi juba mu lugemisharjumusega kohanema ning teeb seda innukalt kaasa. Peamiselt kõvasti nurrudes või järjehoidjat tuuseldades).
Ringiga tagasi aja juurde. Selle raamatu kiirelt ühe ampsuga allaneelamine mõjub pühaduseteotusena. Seda tuleb lugeda tasakesi tiksudes nii, nagu õigele võrumaalasele kohane. Ja Sommeri Lauri võiks veel midagi kirjutada, mina igatahes oleksin kindel lugeja.
Tervitused siis sinna Sänna kanti.