30 november 2011

Mari Järve. Esimene aasta

Seekord alustan lõpust: "Ta vaatas maailma lõppu ja nägi sellest läbi". See on raamatu viimane lause. Kui seda ei oleks, siis poleks seda raamatut olemas. See on lugu laipadest. Minu jaoks on just see teema domineeriv. Tegelikult ma ju tean, et idee on hoopis mujal, aga minu jaoks jäid kummitama ainult laibad, laibad, laibad. Isegi unenägudesse tulid nad.
Hea on lugeda kodumaise autori lihtsas keeles kirjutatud raamatut. Kuidagi kodune. Samas - sisu on masendav ning paneb paljude asjade üle järele mõtlema. Näiteks selle üle, mis siis saaks, kui peaksime loobuma tsivilisatsiooniga kaasnevatest mugavustest. Tean ju küll filmidest ja ajalooraamatutest, kuidas inimesed sõjaolukorras loomastuvad, aga see kirjeldus siin on kuidagi eriti räige. Ja ausalt öeldes ei leidnud ma positiivset suunda ka raamatu lõpust. Hoolimata ilusast lõpulausest. Kõik halb, mida lugu sisaldas, mattis selle pisukese hea, mida autor raamatu lõpuosas näpuotsaga pakkus.

21 november 2011

Juha Vuorinen. Rasedusarmid.


Oh sa mu meie! Ma pole vist elus nii roppu raamatut lugenud. Soome naljadel on ikka täiesti äratuntav stiil. Kui keegi on vaadanud "Kinnuneni" (üks jabur soome film), siis see siin on "Kinnunen" kuubis.
Aga nalja saab seda lugedes kõvasti. Enamik neist naljadest on muidugi tugevasti üle võlli, nii et kombekale inimesele see raamat arvatavasti ei sobi. Küllap ajab suisa vihaseks. Kuna mul aga viimasel ajal on kohutavalt kiire elutempo ja ma pean kogu aeg väga asjalik olema, siis jaburaks vahelduseks sobib see raamat küll.
Autor kirjeldab seda, mida tunneb mees, kui tema naine on rase. Uskumatu - kas mehed siis tegelikult ka nii tunnevad? Siin käib võimas sisevõitlus - ühest küljest tahaks mees ju vabadust ja toredat elu, aga teisest küljest tunneb tohutut vastutust oma naise ja veel sündimata lapse ees. Viimane ehk ongi raamatu iva.
Et peategelane töötab taksojuhina, siis omaette lugemisvara on tema klientide kirjeldus. Loomulikult käib ka siin jutt enamasti allapoole vööd. Minu jaoks olulisim koht oli tõsisemat laadi mõtisklus sellest, mida mees peaks tegema, kui ta oma rasedat naist petab. Füüsiliselt. Siin toob autor sisse ühe jutuajamise kliendiga (taksos), millel on üsnagi sügav mõte sees.
Küllap peab enamik lugejaid seda raamatut labasuse tipuks, aga eks igal kehval või keskpärasel raamatul on ka oma head küljed.
Tegelikult - rohkem ma vist seda autorit ei loe. Aga mine tea...


08 november 2011

Jaanus Harro. Uimastite ajastu

Nagu pealkirjast aimata võib, räägib raamat uimastitest. Võiks ju arvata, et see on viimastel aegadel rohkelt käsitletud teema, ometi on autor leidnud ainesele oma vaatenurga. Oleme harjunud, et uimastitest räägitakse tavaliselt vormis „oi kui paha, ei tohi“. Samuti on liikvel puhtalt spetsialistidele suunatud erialakirjandust, millega lihtsurelikul pole suurt peale hakata, sest need kubisevad terminitest, millest ilma eelneva koolituseta aru ei saa. Siin aga on tegemist tavainimesele suunatud raamatuga, mis lähtub teaduslikust vaatenurgast.

Raamatu ülesehitus on mõneti ootamatu. Võiks ju arvata, et autor hakkab rühmiti süstemaatiliselt läbi võtma erinevaid uimasteid. Osaliselt see nii ka on, ometi ei järgi ta siin ette võetud mustrit, vaid toob raamatu keskel sisse toredaid inimlikult ja ühiskondlikult tasandilt lähtuvaid vahelugemisi.

Juba lähenemine põhimõistetele on veidi tavatu. Mina lugejana pole varem kohanud nii selgelt välja öeldud mõtet, et uimasti on ravim. Samuti on võhiklikule lugejale piisavalt selgeks tehtud, mis vahe on mõistetel „uimasti“ ja narkootikum“. Raamatu algusest lõpuni läbib seda punase joonena üks mõte: kõik uimastid ei ole pahad ja mõnda neist ei maksaks sugugi vältida.

Väga arusaadavalt kirjeldab autor uimastite mõju ajule, tuues sisse ka värvilisi jooniseid, mis paraku jäävad erialamõistete tõttu võhikule osaliselt arusaamatuks. Ometi saab lugeja pildi (kas just põhjaliku ja tõepärase, sest igaüks lähtub ju ikkagi oma taustteadmistest) sellest, mida uimasti laias laastus meie sees teeb.

Ei ole mõtet siia lisada lühikirjeldusi erinevatest uimastitest ja nende mõjust, sest raamat on piisavalt kättesaadav ja iga huviline ise saab antud temaatikaga tutvuda. Minu jaoks hoopis huvitavam oli lugeda uimastite ajaloolisest ja kultuurilisest taustast. Nii näiteks toob autor mitmel pool sisse Oopiumisõdade temaatika: ühest küljest näitena sellest, kuidas riik oma alamaid uimastipoliitika abil mõjutab (ütleks lausa – manipuleerib) ning kuidas uimatite abil oma majandushuve realiseerib. Minu jaoks uudsena tuuakse sisse lähenemine, et Oopiumisõjad lõppesid lähiajaloos Hong Kongi liitmisel Hiinaga. Ütleks, et väga radikaalne lähenemine … Harro toob sisse põnevaid näiteid amfetamiinist ja kaasaegsest lennuväest, paavst Leo III ja tema vaimustusest Vin Marianist (kokaiiniveinist) ning palju muudki. Ma ütleks, et kohati lausa pikantset.

Lisaks ajaloole on Harro toonud ka mõningaid näiteid kirjandusest, kunstist ja muusikast, kogunisti on loonud sellest eraldi peatüki. Põnev on lugeda kaasaegset tõlgendust Homerose või Shakespeare`i teostest. Ilmselt ei tuleks ise selle pealegi, et kirjeldatud keskkonnas on tegemist mingi konkreetse uimastava ainega.

Aga veel uimastipoliitikast. Autor toob kaasaegseid näiteid sellest, kuidas riik mõjutab uimastipoliitika abil rahvamasse, lisades siia statistika uimastiäri kohta. Ta võrdleb selle käivet kogunisti naftaturu omaga. Siinkohal on mul küsimus: kuidas on võimalik teha adekvaatset statistilist kokkuvõtet illegaalse kaubanduse kohta? Vaevalt küll narkoärikad ise annaksid aru sellest, kui hästi või halvasti neil läheb. Seega võib arvata, et kõikvõimalikud numbrid ja võrdlused on pigem oletuslikud.

Meie nulltolerantsiga (vähemalt ametlikult) harjunud ühiskondlikus kontekstis on uudne ja veidi võõrastav lugeda liberaalsest uimastipoliitikast. Oleme ju harjunud, et uimastid on pahad ja sellel teemal ei vaielda. Siin toob aga autor korduvalt ja õige mitmel pool sisse uue lähenemise: kumb on ühiskonnale kahjulikum, kas uimasti ise või sõltlase poolt tekitatud kahju? Ja vastab ka ise: ilmselt ikka viimane. Seega: ühiskondlikus plaanis ei ole probleemiks mitte sõltlaste karistamine ja nende radikaalne võõrutamine, vaid hoopiski probleemi lahendamine sellisel moel, et ühiskond sellest võimalikult vähe kannataks. Nii pakutaksegi välja muuhulgas meilegi tuntud süstlavahetusprogrammi, aga ka kontrollitud asendusaineid. Miks ka mitte? Siin aga astub mängu meditsiinieetika: kas metadooni andmine sõltlasele on arstieetika seisukohalt aktsepteeritav. Kui aga lähtuda sellest, et sõltlane saab ju sellest abi ja uimastit tituleeritakse kui ravimit, siis küsiks edasi: kas igasuguse ravimi andmine haigele (kõik ravimid võivad ju teatud tingimustes kahjulikud või isegi surmavad olla) kuulub kokku arstieetikaga. Seega – antud küsimuses valitseb õhkõrn piir, mille määrajaks ilmselt vist küll mitte ükski lihtsurelik ei tahaks hakata.

Aeg-ajalt kerkivad meie ühiskonnas esiplaanile vaidlused kanepi mõjude kohta. Küll ja küll räägitakse sellest, et kanep tekitab vähem kahju kui näiteks nikotiin. Küllap see ka teatud nurga alt vaadatuna nii ongi, ometi selgitab autor piisavalt selgelt kanepis kätkevaid ohte, eriti selle tarvitajate kalduvust millegi kangema peale üle minna. Ja see omakorda on juba ohtlik. Üldse paneb raamat mõtlema, kas oma psüühika mõjutamine erinevate ainetega on inimkonnale igiomane. On ju siingi toodud rohkesti näiteid looduslikest hallutsinogeenidest, millest meile tuntuim on kindlasti punane kärbseseen. Kui siia juurde veel lisada informatsioon kofeiini käsitlevast peatükist, siis jõuame järeldusele, et meie ühiskond on uimastitega üdini läbi imbunud. Ei ole neist puutumata ei lapsed ega vanuridki. Aga kas see ongi nii paha?

Tubakat käsitlevat peatükki alustab autor stereotüüpse mõttekäiguga sellest, et igaüks tunneb mõnda inimest, kes kogu elu on suitsetanud, aga ikka elab vanaks ja mõnda noorelt surnud tervislike eluviiside harrastajat. Sellest lähtuvalt teeb Harro lugejale piisavalt selgeks, kuivõrd mustvalge on niisugune lähenemine, elul on ju ometi palju rohkem värve. Kindlasti paneb mõtlema see, kuivõrd tõenäolise sõltuvuse tubakas korduvale tarvitajale ikkagi tekitab ning kui rasked on võõrutusnähud. Ja siit lähtuvalt tuuakse võllanaljana esitatud mõttekäik: riigil on kasulik tegelda tubakaäriga, sest see toob riigikassasse palju raha sisse. Liiatigi surevad suitsetajad oletatavasti varakult – seega jääb ära ka kohustus vanureid üleval pidada. Jah, riigile ju igati kasulik, aga …

Raamatu lõpuosas esitab autor küsimuse, kuidas ikkagi minimeerida uimastite kasutamist ülemaailmses mastaabis. Takistuseks siin on eelkõige riikide ebaühtlane uimastipoliitika, mis kokkuvõttes annab kesiseid tulemusi (võrrelgem kasvõi Hollandit ja Taid). Samuti esitab ta küsimuse, kas ja kuidas noortele uimastitest rääkida. Seda kirjatükki kirjutades kuulasin just uudist meie keskmise kooliea rüblikute uuest kombest tulemasina gaasi nuusutada. Minu esimene reaktsioon sellele uudisele oli järgmine: ka need, kes seni veel midagi asjast ei tea ja kellel puudub piisavalt mõistlik kodune kasvatus, proovivad selle nüüd kindlasti ära. Kurb, kuidas reklaam ja meedia iseenese eesmärkidele mõnikord vastu töötama hakkavad. Selle kohta on rohkelt näiteid ka käesolevas raamatus.

Minu küsimus, mis jäi raamatu lõppedes õhku, on järgmine: miks on ajalooliselt juhtunud nii, et rohkelt uimasteid on illegaalsed, aga alkohol ja tubakas, mida ei saa lugeda sugugi vähem ohtlikeks, on riigi ja ühiskonna poolt (tubakas küll viimastel aegadel vähem) aktsepteeritav. Võiks ju põhjendada seda pikaajaliste kultuuriliste traditsioonidega, aga selles osas kehtib argument küll ainult alkoholi kohta. Tubaka tarvitamise traditsioon ei ole õhtumaades sugugi pikaajaline. Umbes samal ajal tutvusid eurooplased ka kokapuu lehtedega, miks me siis tänapäeval neid tubaka asemel poest osta ei saa? Pealegi – alkoholi tarvitamine oli põhjendatud vaid seni, kuni inimkond õppis vett destilleerima. Asjad võivad ikka mõnikord päris arusaamatud olla.

Et minust nüüd valesti aru ei saadaks: ma ei ole kokaiini, kanepi ega muu kahjuliku aine propageerija. Arvan lihtsalt, et ühiskonnal oleks palju lihtsam, kui uimastid oleksid kontrolli all või hoopiski olemata. Või vahest siiski tass kohvi...