21 november 2011

Juha Vuorinen. Rasedusarmid.


Oh sa mu meie! Ma pole vist elus nii roppu raamatut lugenud. Soome naljadel on ikka täiesti äratuntav stiil. Kui keegi on vaadanud "Kinnuneni" (üks jabur soome film), siis see siin on "Kinnunen" kuubis.
Aga nalja saab seda lugedes kõvasti. Enamik neist naljadest on muidugi tugevasti üle võlli, nii et kombekale inimesele see raamat arvatavasti ei sobi. Küllap ajab suisa vihaseks. Kuna mul aga viimasel ajal on kohutavalt kiire elutempo ja ma pean kogu aeg väga asjalik olema, siis jaburaks vahelduseks sobib see raamat küll.
Autor kirjeldab seda, mida tunneb mees, kui tema naine on rase. Uskumatu - kas mehed siis tegelikult ka nii tunnevad? Siin käib võimas sisevõitlus - ühest küljest tahaks mees ju vabadust ja toredat elu, aga teisest küljest tunneb tohutut vastutust oma naise ja veel sündimata lapse ees. Viimane ehk ongi raamatu iva.
Et peategelane töötab taksojuhina, siis omaette lugemisvara on tema klientide kirjeldus. Loomulikult käib ka siin jutt enamasti allapoole vööd. Minu jaoks olulisim koht oli tõsisemat laadi mõtisklus sellest, mida mees peaks tegema, kui ta oma rasedat naist petab. Füüsiliselt. Siin toob autor sisse ühe jutuajamise kliendiga (taksos), millel on üsnagi sügav mõte sees.
Küllap peab enamik lugejaid seda raamatut labasuse tipuks, aga eks igal kehval või keskpärasel raamatul on ka oma head küljed.
Tegelikult - rohkem ma vist seda autorit ei loe. Aga mine tea...


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar