Mari Järve. Esimene aasta
Seekord alustan lõpust: "Ta vaatas maailma lõppu ja nägi sellest läbi". See on raamatu viimane lause. Kui seda ei oleks, siis poleks seda raamatut olemas. See on lugu laipadest. Minu jaoks on just see teema domineeriv. Tegelikult ma ju tean, et idee on hoopis mujal, aga minu jaoks jäid kummitama ainult laibad, laibad, laibad. Isegi unenägudesse tulid nad.
Hea on lugeda kodumaise autori lihtsas keeles kirjutatud raamatut. Kuidagi kodune. Samas - sisu on masendav ning paneb paljude asjade üle järele mõtlema. Näiteks selle üle, mis siis saaks, kui peaksime loobuma tsivilisatsiooniga kaasnevatest mugavustest. Tean ju küll filmidest ja ajalooraamatutest, kuidas inimesed sõjaolukorras loomastuvad, aga see kirjeldus siin on kuidagi eriti räige. Ja ausalt öeldes ei leidnud ma positiivset suunda ka raamatu lõpust. Hoolimata ilusast lõpulausest. Kõik halb, mida lugu sisaldas, mattis selle pisukese hea, mida autor raamatu lõpuosas näpuotsaga pakkus.
Hea on lugeda kodumaise autori lihtsas keeles kirjutatud raamatut. Kuidagi kodune. Samas - sisu on masendav ning paneb paljude asjade üle järele mõtlema. Näiteks selle üle, mis siis saaks, kui peaksime loobuma tsivilisatsiooniga kaasnevatest mugavustest. Tean ju küll filmidest ja ajalooraamatutest, kuidas inimesed sõjaolukorras loomastuvad, aga see kirjeldus siin on kuidagi eriti räige. Ja ausalt öeldes ei leidnud ma positiivset suunda ka raamatu lõpust. Hoolimata ilusast lõpulausest. Kõik halb, mida lugu sisaldas, mattis selle pisukese hea, mida autor raamatu lõpuosas näpuotsaga pakkus.
Kommentaarid
Postita kommentaar