23 veebruar 2019

Stephenie Meyer. Keemik

Läksin raamatukogusse, vaatasin sellele raamatule otsa ja küsisin endalt, kas ma tegelikult ikka tahan seda vampiirilugu lugeda. Nii toimivad peas skeemid, mis hakkavad inimest (autorit) kohe seostama sellega, mida ta juba varem on teinud. Läksin riski peale välja ja ikkagi tõin selle koju.
Ma ei oska siiani päriselt endale ära seletada, miks ma selliseid põnevikke lugeda tahan. Ilmselt on põhjus kusagil lapsepõlves, kui lugesin kella neljani hommikul seiklusjutte maalt ja merelt ning kella seitsmest tuli juba koolibussile minna. Ma ei saa siiani aru, kuidas ma vastu pidasin. Aga kirg raamatute vastu oli nii suur, et see kaalus kõik üles. 
See siin ei ole mingi vampiiri-lugu. Aga julm on ta küll. Tagaajamist, piinamist ja vägivalda on siin kuhjaga. Nii et need, kellele selline kraam sobib, peaks selle raamatu kätte võtma. Ja päris noortekas ta ka ei ole. Samas - ega ta lugejalt mingit erilist mõttetööd ei nõua. Sündmused on ritta pandud täiesti lineaarselt ja ise ei pea eriti pingutama, et otsi kokku ajada. Lihtsalt väga lihtne ajaviitelugemine. Aga vahel on ju seda ka vaja.

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Jonas Jonassoni huumor on lihtsalt väga üle võlli. Omapärane ja piiri peal, nii et igaühele ei pruugi see sobida. Aga mulle meeldib. Meeldib see, et jaburused, mis ühiskonnas reaalselt olemas on, pannakse teise võtmesse ja sellise nurga alt vaadatuna paistavad need veel jaburamad. 
Peaaegu igaühel on olnud olukordi, kus tuleb endalt küsida: kuidas edasi? Kuidagi tuleb ellu jääda, midagi teha, et elatist hankida. Jonasson on loonud kolm täiesti erinevat karakterit, kes pealtnäha kuidagi omavahel kokku sobida ei saa. Ometi hakkavad nad koos genereerima plaane, kuidas elamiseks raha hankida. Seejuures on kõik äri-ideed äärmiselt loomingulised ja väljuvad hea maitse piiridest. Eriti lahe on nende kiriku-projekt, aga ilmselt võib see kirikuorganisatsiooni tõsiselt võtvate inimeste seas nurinat tekitada. Tegelikult ei ole ju tänapäeval mitte miski nii püha, et selle üle nalja visata ei tohiks. Ja samas on üles korjatud need jooned, mis tegelikult olemas on, lihtsalt mitte nii nähtaval kujul. Nii et tegemist on omamoodi peene ühiskonnakriitilise romaaniga. Igaüks nopib siit välja midagi, mille ta päris elus ära tunneb.
Omaette teema läbi kogu loo on ajakirjandus, selle töövõtted ning mõju ühiskonnale. Kui Mõrtsuk-Anders teatab ajakirjanikele, et ta rohkem ei tapa, siis tulemuseks on suur pealkiri ajalehtede esikaanel: Mõrtsuk-Anders tapab jälle. Lihtsalt selleks, et nii müüb paremini. Ja kui siia lisada üldsuse  reaktsioon, siis saab kätte suhteliselt tõepärase skeemi, kuidas ajakirjandus ühiskonnas toimib ja mismoodi inimeste mõtteviisi suunab. 
Huvitav on ka see, kuidas Jonasson kujutab inimeste reaktsioone, kui neile midagi tasuta antakse. Olen selle ise ära proovinud. Esimene reaktsioon on, et see ei saa olla võimalik. Järgmisena hakatakse selles kõiges otsima mingit konksu. Et äkki tahetakse ikkagi nahk üle kõrvade tõmmata. Ilmselt on lihtsalt ilma tagamõtteta andmine meie maailmas niivõrd harvaks muutunud, et kohe tuleb pähe mõte: siin on midagi valesti. Järelikult on parem eemale hoida. Lihtsalt niisama andmine ei sobi kokku meie seniste kogemustega, muster on vale.
Omaette nähtus siin raamatus on kolm peamist tegelaskuju. Ei saa öelda, et Anders siin domineeriks, kõik kolm on vahvad. Ja igaüks võib neis natukene iseennast ära tunda. 
Kui nalja ei saa, siis mina ei mängi, ütles Karlsson katuselt. Mina sain nalja ja mängin edasi.